Tooted

Eakas psühhiaater loendab pensionini jäänud päevi. Patsientide probleemid tunduvad talle tühised, nende valu ei liiguta teda. Üks viimastest patsientidest ei lase end aga eemale peletada. Aeg koos Agathega muudab vana arsti elu jäädavalt.

Taanlanna Anne Cathrine Bomanni imeliselt õrn ja tundlik debüüt, mis ei jäta külmaks ühtegi lugejat.

 

Anu Kaal on tuntud eesti ooperilaulja, kelle hääle maagiline ja lummav kõla on meeles paljudel. Raamatu autor Hele-Mai Poobus, üks Anu Kaalu õpilastest, on peenetundeliselt kirja pannud oma õpetaja elu nii siin kui ka teisel pool eesriiet. Raamatus saavad kokku vestlused Anu Kaalu, tema lähedaste ja kolleegidega ning kultuurilooliselt põnevad fotod.

Hannah ja Ole Nydahli aastatepikkused rännakud ja otsingud jõudsid sihile 1968. aastal, mil nad kohtusid Nepalis väärikate Tiibeti laamadega. Need meditatsioonimeistrid, kes olid põgenenud kommunistliku Hiina okupatsiooni ajal Indiasse ning seisid silmitsi oma ajatu tarkuse hääbumisega, olid lahkelt valmis innukatele taanlastele edasi andma Suure Pitseri (mahamudra) vaadet ja Teemanditee budismi meetodeid.

João Lopes Marquesil on kulunud kümme aastat, et saada kinnitust aimdusele, mis valdas teda juba esimest korda Tallinnasse maandudes: Eesti on üle mõistuse naiselik.

Kummaline kirdekaare rahvas, kelle feminiinsus jääb ametlikus statistikas varju. Ometi peegeldub just Eesti naistes Eesti elu ilu ja poeetika. Lisaks reale järeldustele leiate "Eesti ilu välimäärajast" vaateid tänast Eestit iseloomustavatele nähtustele, nagu noorte väljaränne, üksikemadus, Facebooki-maania, tragid väikelinna tüdrukud, mõõduvõtt soomlastega, homofoobsed eelarvamused, Eesti naiste kiindumus roosadesse toonidesse. Ja palju muud.

João Lopes Marques on Eestis elav Portugali kirjanik. "Eesti ilu välimääraja" on tema sulest juba kolmas raamat, mis vaatleb ja analüüsib elu meie väikeses konnatiigis. Varem on ilmunud "Minu ilus eksiil Eestis" ja "Minu väga ilus eksiil Eestis". João lugusid iseloomustab pehme huumor, tema iroonia pole ründav, puudub tigedus ja agressiivsus, mida tänapäeval kahjuks nii tihti näeb. Siin raamatus on lugemisvara, mida saab mõnuga, jalad seinal, nautida.

JW on hakkaja kutt väikelinnast, kes oma kõrgklassi elustiili nimel on valmis milleks iganes. Jorge on narkodiiler, kes kavatseb vanglast plehku panna ja reeturitele kätte maksta. Mrado on ettearvamatu mafiooso, kes oma äri hüvanguks kasutab äärmuslikku vägivalda. Kõiki neid ühendab kiirest rahast veelgi kõvem motivaator – kättemaks mehele, kes nendega andeksandmatult halvasti käitus.

„Kiire raha“ on Stockholm noir’i triloogia esimene osa. Seda meeletu populaarsuse saavutanud bestsellerit on Rootsis müüdud juba üle 725 000 eksemplari.

Jens Lapidus (1974) on rootsi krimikirjanduse staar. Tema jutustamisstiili on võrreldud legendaarse ameeriklase James Ellroyga.

 

Elf ja Yoli on õed. Elfrieda elu on pealtnäha kadestusväärne − ta on maailmakuulus pianist, elegantne, rikas ja õnnelikus abielus. Yolandi on kahe teismelise lapse ema, rahahädas ja lahutatud. Lapsepõlv mennoniitide külas on muutnud õed lausa raevukalt ühtehoidvaks ja Elfi soov oma elu lõpetada on nende ühine mure. Yoli peab Elfi järjekordse enesetapukatse järel leidma lahenduse, kuidas lagunevat peret koos hoida.

«Mu armas. Su kehas peitub terve galaktika, su sünnimärgid ja lohud on kui sellele puistatud tähed. Mina olen vaid üks väsinud kõrberändur, mu huuled on paakunud ja otsivad värskendust. Iga kord, kui olen valmis alla andma, vaatan üles ja seal sa lebad, kesköises taevas. Juuksed voogavad su ümber ja su käed langevad rindadelt, paljastades su kahvatud, ümarad rinnad. Neil on kikkis nibud, mis tervitavad mu pruntis suud. Suudlen neid õrnalt ja tunnen, kuidas tundevärin läbistab su keha, su maailma….» Selliseid ja natuke teistsuguseid lugusid jutustavad üksteisele Londonis elavad pandžabi lesknaised, kes ei oska lugeda ega kirjutada. Eksikombel on sikhide kogukonnakeskuses välja kuulutatud loovkirjutamiskursus. Seda satub juhendama kaasaegne pandžabi neiu Nikki. Ta mõistab, et lesed ei taha olla nähtamatud. Ka vanad naised ei räägi omavahel ainult valutavatest jalgadest ja tervisehädadest. Neil on oma unistused, igatsused ja mälestused. Pandžabi päritolu Balli Kaur Jaswalil on see kolmas romaan. Pandžabi leskede loo märksõnadeks on lisaks erootikale ka maine ja väärikus, kiired elumuutused ja traditsioonilised väärtused, aumõrvad ja vanemate tahe, üksindus ja igatsus õnne järele.

Kõige vähem kaitstud koht lahinguväljal on sõduri aju – kõike muud saab soomusega kaitsta, aga mitte mõistust. Seda eriti 21. sajandil, kui füüsilised relvad on asendunud virtuaalrelvadega ning rahulikke elanikke ei ründa mitte ainult sõjalennukid, vaid ka näiteks teleseriaalid. Me arvame, et oskame propagandat ära tunda, kuid tänapäeval kasutab see nii kavalaid võtteid, et keegi ei ole selle eest kaitstud. Raamat lahkab teemat üksikasjalikult: milliseid mõjutusvahendeid kasutatakse, kuidas propaganda toimib, milline on vastupropaganda, keskendudes seejuures eelkõige Venemaa propagandale ja Ukraina õppetundidele.

Eesti parima ristsõnateatmeteose põhjalikult täiendatud 15. trükk. UUED TEEMAD: inimese anatoomia, arstid, ohtlikud viirused; aasta linnud, loomad ja puud ning eksootilised ja haruldased loomad; raudteetransport.

TÄIENDATUD TEEMAD: muusikud, poliitikud, sportlased, rallisõitjad jt. Ligikaudu 30 000 märksõna. Kõige olulisemad sõnad lahendaja jaoks.

Ado Kisand oli üks umbes kümnest tuhandest Eesti inimesest, kes 1941. aastal Siberisse küüditati. 1939. aasta sügisel alustatud päevikut jätkas ta sundasumisel olles. Päeviku sissekanded lõpevad 1947. aasta novembris. Ehkki 1941. aasta massiküüditamist on uuritud juba kolmveerand sajandit ning avaldatud on tuhandeid lehekülgi küüditatute mälestusi ja kirjavahetust kodustega, on niisugune päevik üsna haruldane dokument oma ajastust.Ado Kisand kirjutas päevikusse iga päev ja kui see ei olnud mingil põhjusel võimalik, tegi ta hiljem lühikokkuvõtte möödunud päevade kohta. Olles õnnistatud suure kunstiandega, ta ka illustreeris oma sissekandeid, mis teevad tema päeviku eriti kaasahaaravaks lugemis- ja uurimismaterjaliks. Põhjaliku eessõna ja selgitavad kommentaarid on kirjutanud ajaloolane Toomas Hiio.

Marilyn Kerro sai tuntuks, osaledes Vene telekanali TNT populaarses saates „Selgeltnägijate tuleproov“. Siinses raamatus räägib Marilyn, kuidas ta leidis oma kutsumuse. Ent ennekõike on siin kirjutatu inspiratsiooniks sulle – et julgeksid elada, uskuda endasse, langetada olulisi otsuseid ja toimida oma südame järgi! „Ei ole midagi tähtsamat kui armastus,“ kinnitab Marilyn ja annab nõu, kuidas suhet hoida, kuidas eristada armastust kirest, kuidas andestada, parandada suhteid lähedastega jpm. Ent samuti on juttu hirmudest, haigustest, koduvägivallast, lastetusest jpm. Eraldi suurest peatükist leiad õpetused, kuidas lugeda käejooni. Peopesa uurides on võimalik ka oma siseilmaga tegeleda. Ja muidugi poolvääriskivid, millega Marilyn igapäevaselt tegeleb! Neilegi on pühendatud üks terve peatükk. Mineraalid mõjutavad meid oma energia ja ainulaadsete omadustega – hea, kui oskad ära tunda need, mis just sulle sobivad. Ja võid kindel olla, maagiat on neil lehekülgedel veelgi!

Kui midagi teed, siis tee täie pühendumusega. See on olnud Jaak Salumetsa kreedo, mida ta on järginud korvpallurina, treenerina ja igas muus ametis, mis talle leiva lauale on toonud. Muhe ja ehe. Otsekohene, aus ja karismaatiline. Nõudlik, õiglane, hooliv. Nii korvpallurina kui ka treenerina tahtis Jaak alati võita, ja sageli võitiski. Treeneritöö haripunktis juhtis ta Kalevi meeskonna 1991. aastal NSV Liidu meistriks ja Eesti koondise kaks aasta hiljem Euroopa meistrivõistlustel kuuendaks. Nii palli- kui ka elumängu väljakutelt on ta lahkunud sirge seljaga, jäänud iseenda vastu ausaks ja oma põhimõtetele truuks. Ta räägib selles raamatus õppetundidest, mida 66 aasta jooksul on kogenud.

See on lugu tüdrukust, kelle vanematel ja isegi vanavanematel pole suvel lapse jaoks aega. Nii saadetaksegi tüdruk linnast metsa vanavanavanemate juurde, kus elu on hoopis teistsugune. Linnatüdrukule algselt võõrana tunduv maaelu saab ajapikku armsaks ning seiklused, mis linnas kunagi ei juhtuks, saavad nüüd tõeks. Nutikas tüdruk õpib heina tegema, magab esimest korda lakas, ehitab kindlust, tegeleb koduloomadega, leiab uued sõbrad ja lahendab ka ühe kuriteo.

„Me mõjutame üksteist niisamuti nagu kaootiliselt liikuvad molekulid, mis põrkudes muudavad üksteise kiirust ja suunda. Löökide mõju ei kao ka aastate pärast, sest meie teekond on j u b a teiseks muutunud." „Seotuse" läbivaks liiniks on ühe Eesti perekonna lugu. Jutustajateks on 90-ndate alguses Helsingis päevikut ja käsikirja kirjutav rock-muusik Olle ning tema parima sõbra tütar Katrina. Realistlikke, kohati koomilisi ja ka kurbi detaile kasutades kirjeldab autor raamatus nii üheksakümnendatest tuttavat eluolu kui ka tänapäeva. Romaani valdavalt noori tegelasi seob kas pereside, sõprus, armastus või juhus.

„Kas eestlased on külmad, vaiksed ja vaoshoitud või kõike seda kokku? Ütleksin eestlaste kombel – nii ja naa. Üldiselt peavad eestlased end rahvaks, kes eriti oma tundeid välja ei näita. Oma tundeid väljendatakse ainult lähimatele sõpradele. Ja selleks, et sõprade ringi sisse pääseda, läheb vaja üpris palju aega, alkoholi ja pingutust. Aga kui kord sisse saad, siis oled tõepoolest sees.”

Raamatu autor Stephanie Rendón tuli Eestisse 2014. aasta suvel doktoriõppesse ja tööle, kuid Eesti hakaks talle nii meeldima, et ta jäi siis elama ja kirjutas oma teekonnast raamatu.
„Mehhikost saabununa oli kõik sel kaunil maal minu jaoks uus. Mida aeg edasi, seda sügavamalt olen kiindunud sellesse paika, mis on täis looduse peidetud aardeid ja tugevat pärandit. See, et Eesti on nii väike ja mujal maailmas pigem vähe tuntud, muudab ta minu silmis veelgi huvitavamaks ja ihaldatumaks.
Aastatega olen võinud jälgida, kuidas uus kodumaa mind endasse haarab ja muutub samamoodi osaks minust, nagu on Mehhiko. Ma õpin eesti keelt. Ma olen eestlasega abielus. Ma elan eestlase kombel. Ma tunnen ennast nagu eestlane ja isegi kohalike käitumine on mulle omaseks saanud. Samal ajal ei ole aga mina ise kuhugi kadunud.
Ma olen ikka seesama Mehhiko naine, kes mõtleb hispaania keeles, räägib aga teises keeles.”

"Tüdruk Online tuuril" on järg Zoe Suggi menuraamatule "Tüdruk online".Kui Noah kutsub Penny kaasa oma esimesele Euroopa tuurile, ei jõua tüdruk ära oodata, et veeta suvi koos oma ülikuuma rokijumalast sõbraga. Kuid Noah' ülitihe ajakava, mitte kõige sõbralikumad bändikaaslased ja armukadedate fännide ähvardavad sõnumid sunnivad Pennyt endalt küsima, kas ta on tuuril tõesti elust ära lõigatud. Ta igatseb oma perekonna, parima sõbra Ellioti ja oma blogi Tüdruk Online järele. Kas Penny suudab tuuril leida tasakaalu elu ja armastuse vahel või kaotab ta kõik, püüeldes täiusliku suve poole?

Voldemar Õuna kaheosaline romaan "Uus evangeelium" valgustab üht Eesti ajaloo pöördelisemat aega – aastaid 1939–1941 alates baaside lepingust kuni Saksa vägede saabumiseni. See ajaraam Teise maailmasõja alguses hõlmab teatavasti Nõukogude Liidu sõjalist sissetungi Eestisse ja iseseisva riigi hävitamist – Eesti annekteerimist ja okupeerimist ning esimesi sovetlikke massirepressioone ja kõike muud, mille tõi kaasa esimene Nõukogude aasta.

Voldemar Õuna "Uut evangeeliumi" on peetud eesti kirjanduses üheks jõulisemaks selle perioodi kujutuseks. Romaani eepilist haaret ja jõudu on kohati võrreldud isegi Thomas Manni loominguga, juuniküüditamise kirjeldust oma pingestatuses aga Alfred Hitchcocki "Lindude" mõne stseeniga. Paradoksaalsel kombel pole teos pärast 1953. aastal Lundis ilmunud esmatrükki suuremat tähelepanu äratanud. Tegemist on niisiis omamoodi unustatud tähtteosega, mis aga kindlasti väärib tänaste lugejate tähelepanu. Romaanile on järelsõnad kirjutanud Eerik Niiles Kross ja Mart Orav.

Voldemar Õun (1893–1986) sündis Tallinnas töölisperekonnas, osales mobiliseerituna Esimeses maailmasõjas, naasis sealt tuberkuloosihaigena ja jõudis seetõttu keskhariduseni alles 1926. aastal. Seejärel astus ta Tartu ülikooli õigusteaduskonda, lõpetas selle 1937. aastal ja asus pärast õiguskantsleri institutsiooni loomist 1938. aastal tööle õiguskantsleri sekretärina. Alates 1944. aastast elas Õun Rootsis. Tema kirjanduslik loomeiga jäi lühikeseks. Õuna esimene raamat, romaan "Tint" ilmus 1938, järgmisel aastal sai teine romaan "Konarlik tee" Mardika varjunime all Looduse romaanivõistlusel esimese auhinna. 1953. aastal ilmunud "Uus evangeelium" jäigi aga autori viimaseks sõnaks ilukirjanduses.

"Vaikelu leivaraasukestega" algab püssilasuga ja lõpeb uue plekk-katusega. Nende kahe sündmuse vahel on paeluv portree fotograaf Rebecca Winterist, kelle töö tegi temast paljude naiste jaoks kangelase. Nüüd on Rebecca karjäär languses, pangaarve kõhnake ning ta on põgenenud linnast pärapõrgusse, kus ta koos katusepanija Jim Batesiga puu otsa ehitatud platvormil seistes avastab, et elu ei ole ainult see, mida ta läbi kaamerasilma näinud on.

Säravalt kirjutatud "Vaikelu leivaraasukestega" on liigutav ja sageli naljakas lugu meid ootamatult tabavast armastusest. See on reis ühe naise ellu, tema südamesse ja mõtetesse – päevadesse, kui ta avastab, et elul on palju enam kihte, kui ta eales oleks osanud ette kujutada.

Miks oli Island esimene riik, mis tunnustas Eesti iseseisvuse taastamist? Kes on Islandi algatuse taga seisnud mees? Miks ta rääkis meie eest, kui meie hääl oli vaigistatud? Selles raamatus õpime seda inimest tundma. Jón Baldvin Hannibalsson, Islandi välisminister, pühendab meid sellesse, mis juhtus siis, kui Nõukogude Liit püüdis vabadusvõitlust maha suruda, ja mis toimus pärast kulisside taga. Jón Baldvin on kirglik sotsiaaldemokraat, kes räägib väikeriikide solidaarsusest, Põhjamaade mudelist ja neoliberaalide väljakutsest sellele. Samuti kirjeldab ta, kuidas kasvav ebavõrdsus ohustab meie demokraatiat, ja õpetab, mida selle vastu ette võtta. Pärast riigipöördekatse nurjumist Moskvas 1991. a augustis tekkis Moskvas võimuvaakum ja Läänes peataolek. Hannibalsson haaras initsiatiivi, algatas Balti riikide taasiseseisvumise tunnustamise protsessi ja muutis selle pöördumatuks. Tänutäheks Eesti iseseisvuse tunnustamise eest, mis on nüüdseks legendaarseks saanud, nimetati Eesti Vabariigi Välisministeeriumi hoone esine väljak 1998. aasta augustis Islandi väljakuks. Jón Baldvin Hannibalsson on Islandi poliitik. Ta oli Islandi Sotsiaaldemokraatliku partei liider 1984–1996. Aastatel 1987–1995 oli ta rahandusminister ning seejärel välis- ja väliskaubanduse minister. Välisministrina taotles ta iseseisvuse taastanud Balti riikidele visalt toetust NATOs ja mujal. Tänutäheks toetuse eest on talle antud kõigi Balti riikide kõrgeimad autasud. Rahandusministrina jääb ta alatiseks meelde Islandi maksu- ja riigitulude süsteemi täieliku ümberkorraldajana. Välis- ja väliskaubanduse ministrina juhtis ta Islandi läbirääkimisi EL-iga Euroopa Majanduspiirkonna küsimuses (1989–1994), millest sai Islandi majandusliku jõukuse suurim tugisammas. Jón Baldvin Hannibalsson õppis majandust Edinburghi ja Stockholmi ülikoolis ning pääses Fulbrighti stipendiaadina Harvardisse. Ta kirjutab ohtralt majanduspoliitikast, haridusest ja rahvusvahelistest asjadest, nii kodu- kui ka välismaal.

Roomas töötades armub Nora ülepeakaela ja tema elu muutub sõiduks Ameerika mägedes. Ootamatult tekkivad keerulised olukorrad panevad kahtlema tehtud otsustes. Lühikese aja jooksul peab Nora hakkama saama üksinduse, süütunde, leina ja reetmisega. Armastus parandab kõik haavad. Kuid kas ikka parandab? Romaanis on segaseid suhteid ja kirglikke tundeid, meeletut seksi ja põnevaid seiklusi.

Ingrid Pikker on lõpetanud Estonian Business Schooli ja töötanud pikka aega finantsvaldkonnas. Tema hobideks on keraamika ja rabas seiklemine. Autori sõnul on töö, pere ja hobide kõrvalt päris keeruline leida aega kirjutamisvajadusele, kuid seda magusamad need hetked on. Ja elu peab magus olema.

„Võib-olla Esther“ on fiktsiooni ja autori autobiograafia piiril balansseeriv lugu, mis viib lugeja Euroopa erinevatesse nurkadesse, mäletamisradadele itta ja läände.