"Albisseri motiiv" (1974) on tänapäeva šveitsi kirjaniku Adolf Muschgi (sünd. 1934) kriminaalse süžeega psühholoogiline romaan dr. Peter Albisseri kummalise kuriteo ajenditest. Peategelase haiguse füsioloogiliste põhjuste otsingul jõutakse selle tegelike ühiskondlike tekitajateni, elutüdimuse juurest äärmise aktiivsuseni – inimsuse nimel.

Austria proosakirjaniku ja publitsisti Joseph Rothi (1894-1939) romaan (1932) annab pildi elust Austrias. EsimeseIe maailmasõjale eelnenud aastatel ning vana monarhia lõpust von Trotta suguvõsa kolme põlvkonna kaudu, vaheldumisi tagasipõigetega minevikku.

Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

"Suure Karu pojad" on jutt vaprast pealikust Tokai-iitost, kes koos oma väikese hõimuga vabaduse eest võitleb. Kogu lugu toimub ajaloolisel taustal ja autor kasutab reaalseid isikuid ja sündmusi, nagu Istuv Sõnn, Punane Pilv ja kindral Custeri veresaun. Autor põimib jutu vahele osavalt kirjeldusi preeriaindiaanlaste tavadest ja ajaloost. Tema indiaanlased ei ole juba loomu poolest õilsad kivinäod või alatud lurjused, nagu näiteks Karl May Winnetou ja Cooperi Nahksuka juttudes. Selle raamatu indiaanlased on inimesed, kes tunnevad hirmu ja võivad olla nõrgad, kuigi aeg ja elu oli selline, kus kumbagi endale lubada ei saanud. Vabadus on kõige suurem aare. Muidugi on ka selle raamatu tegelased üsnagi must-valged nagu seiklusjutule kohane. On ausad ja põhimõttekindlad punanahad ja on viletsad reeturitest punanahad. Vahe vaid sellest, et siin on reeturlusel ka põhjus - vihavaen ja valgete tulivesi - mitte ei ole reeturid reeturiteks sündinud. Mõned ausad valged on ka, ülejäänud on kas lihtsalt ükskõiksed sõdurid või tõelised lurjused. Lõpeb pika kõne ühisest karjakasvatamisest ja põlluharimisest ning igavesest rahust kõigi inimeste vahel ja uhke piimajoomisega. Raamatu lõpus selgub ka hõimu manatarga kahepalgelisus ja kõik saavad ühtäkki aru, et on siiani uskunud valesid asju ja need enam ei toimi. Toetavaid vaime pole olemas ja loota tuleb ainult iseenda jõule ja nõule. See viimane läheb kenasti kokku Kärgatava Kõu kogemustega.