Portreeraamat Beatrice'ist, ühest meie viimaste aegade kõnelduimast modellist, mis annab sisevaate nii maailmast tema sees ja ümber, kui modellikarussellist ja selles ringlevaist inimestest laiemalt. «Küsin endalt, mis tuleb pähe, missugused sõnad on valmis huultelt pudenema, kui püüan Beatrice kuju taas silme ette manada. Need on mõned assotsiatiivsed mõisted: fantastika, muinasjutt, vodka, videvik, number 13, läbipaistvad huuled, üksik pärliga sõrmus ja väike lohuke paremas põses. Kõik oli imeline! Ja see määrang iseloomustab küllalt täpselt kõike, mis sündis minuga selles kodus. Beatrice kodus. Mina muudkui kirjutasin. Kella kümnest õhtul kella kuueni hommikul, turgutades end kohviga. Beatrice vaatas, tõmbas nimesid maha ja küsis aina uusi tekste. Samal ajal hakkasime rääkima moest, sellest, millest Beatrice jutustas köögis võileibu süües, värvides end vannitoas, kõrges magamisvoodis. Nüüd õppisime juba mobiiltelefone välja lülitama ja kella vaatama. Mõnikord, pärast südaööd, olles kööki üle kolinud, lõi ta lahti külmutuskapi ja tõi välkkiirelt lagedale valge vee, minu jaoks apelsinimahla ning segas punast kalamarja hapukoorega. Mina unustasin kogu aeg diktofoni sisse lülitada. Kuidas määratleda selgeid piire?»

Kreeka mütoloogias ja senises kirjanduses on Medeiat kujutatud kättemaksulise hüljatud naisena, kes tapab oma mehe ja lapsed. Romaanis (1996) on saksa nüüdiskirjanik Christa Wolf kujutatud teda teisiti. Tema Medeia on õilsameelne ja inimlik naine, kel pole aga sellele vaatamata kohta oma kahel kodumaal - Kolchises ja Korintoses.

Romaan käsitleb satiiriliselt tänapäeva Inglismaa ühiskonda, kus käivad käsikäes sõda narkootikumide vastu ja riigiametnike korruptsioon. Erineva sotsiaalse tausta ja saatusega tegelasi ühendab üks tunnus: nende kõigi elud on ühel või teisel kombel seotud narkootikumidega, alates parlamendiliikmetest kuni tänavaprostituutideni.

Mina-vormis romaani tegevus toimub 20. sajandi sõjajärgsel Saksamaal.