«Alfie» ei ole kaugeltki ainult oma minategelase ja tema paljude sõbrataride intiimelu jutustus. Teose põhilisteks väärtusteks on selle inimlik otsekohesus, elulisus, mõtete ja olukordade koomika ja kohati koguni traagilisus, mis sageli avarduvad laiahaardelisteks üldistusteks. Alfie kitsalt egoistliku huviringi ja kentsakalt vildaka filosoofia kaudu avaneb pilt kapitalistliku ühiskonna elukitsusest. Tema teadlikult kergemeelse ellusuhtumise kaudu omandab armastavate naiste vapper visadus seda suurema kaalu. Moraalse lõtvuse taustal selgub aususe väärtus inimlikes vahekordades. «Alfie» ilmus 1966. aastal Inglismaal ja tõi autorile suure populaarsuse. Ilmusid järjest uued väljaanded, tõlked paljudesse keeltesse ja selle alusel tehti varsti film, mis tõi oma lavastajatele ja osatäitjatele mitmed preemiad.

Satiiriline romaan ühe tundmatu Aafrika riigi uue noore keisri meeleheitlikest püüdlustest oma maa tsiviliseerida. Progress iga hinna eest - see on Oxfordi ülikooli lõpetanud musta nahavärviga ainuvalitseja lipukiri. Romaani tragikoomilises tegevustikus võib leida paralleele ka Eesti eluga 1990ndatel aastatel.

– Saalist käis läbi erutusvärin. Nana oli alasti. Ta oli julgelt ja rahulikult alasti, kindlasti lootes oma ihu ülemvõimule. Ainsaks kehakatteks oli tal gaasloor. Ümarad õlad, odatippudena õieli hoiduvate roosade nibudega amatsoonirinnad, iharalt õõtsuvad puusad, rammusa blondiini reied – kogu tema keha oli õhulise vahtvalge rõiva all selgesti aimatav. See oli merevoogudest sündiv Venus, ainsaks looriks iseenda juus. (–-).

Mihhail Bulgakovi romaan kujutab revolutsiooni vastasleeri sattunud ausameelsete inimeste traagikat, kellele revolutsioon tähendas seniste ideaalide purunemist, neid ümbritsenud turvalise maailma hävingut.