„Aovalged aknad“ on Karl August Hindreyle iseloomulik romaan keskse kangelaseta, esil on kogu tollane muutuv Eesti ühiskond saksa parunitest kuni eestlastest linna antvärkideni. See on lugu sotsiaalselt homogeense maarahva mitmekesistumisest ja isiksustumisest ajastu pöördtuulte käes, olgu neiks usuvahetus ja venestuse tugevnemine või Saksa-Vene poleemika Läänemere kubermangude tuleviku üle. Mõisate maailm on minemas, talude oma tulemas. Talude päriseksostmise kaudu oluliselt iseteadvust omandanud maarahvas hakkas üha rohkem oma jõudu tunnetama ja ennast teostama. Kuigi romaan kirjeldab peamiselt tegelaste argipäeva ja selle muresid ning vähem rahvuslikke ettevõtmisi, annab see hästi edasi seni vagurat maarahvast esimese üldlaulupeo eel haaranud pinevust ja ootust millegi suure järele, millele isegi veel nime ei osatud anda, mis neid aga pöördumatult muutis. Sedavõrd laiahaardelist pilti rahvuslikust ärkamisajast pole eesti kirjanduses varem antud.

 

Karl August Hermann Hindrey oli eesti kirjanik, karikaturist ja ajakirjanik. Hindrey oli Eesti esimene kunstikooli haridusega karikaturist. Ta algatas Postimehe satiirilise lisalehe Sädemed ja pilkeajakirja Kratt. Temast alates sai alguse lasteraamatute illustreerimine Eestis

Käesolevasse köitesse on võetud tervikuna novellikogud "Välkvalgus" (1932) ja "Armastuskiri" (1935).

"Välkvalgus" sisu:

• "Ristitütar"
• "Välkvalgus"
• "Perekond"
• "Neero"
• "Armastav loom"
• "Terve vihkab haiget"
• "Hexe"
• "Kriitilised ead"
• "Parabool"

"Armastuskiri" sisu:

• "Vanitas"
• "Argus"
• "Sepp-onkel"
• "Armastuskiri"
• "Jiakaala"
• "Vikerlased"
• "Ori"
• "Sadamas"
• "Rannad"

Karl August Hindrey 1875–1947) ajalooline romaan toob meieni avara ja usutava pildi Muinas-Eesti ühiskonnakorraldusest. Autor on loonud huvitava ja elutruu portreedegalerii tolle ajastu inimestest. Teoses kohtame maakondade vanemaid, kodutuid ning orje. Oluline koht on antud selle aja välissuhetele, poliitika ja usu tihedale seosele.

Karl August Hindrey (1875-1947) ajalooline romaan toob meieni avara ja usutava pildi Muinas-Eesti ühiskonnakorraldusest. Autor on loonud huvitava ja elutruu portreedegalerii tolle ajastu inimestest. Teoses kohtame maakondade vanemaid, kodutuid ning orje. Oluline koht on antud selle aja välissuhetele, poliitika ja usu tihedale seosele.

Mitme kirjanikumonograafia autor Oskar Kruus on kogunud rohkesti mälestusi Karl August Hindrey (1875-1947) kohta ning kasutanud neid lisaks trükisõnas leiduvatele andmetele. Ta on näidanud Hindreyd kui Toomas Nipernaadi tüüpi kirjanikku, kes veedab suved looduskaunites kohtades ning talvel jälgib üleoleva pilguga Tartu kõrtside külastajaid. Raamatus on vaadeldud Hindrey nii kaasaega kui ka ajalugu kujutavaid teoseid.

Romaanis "Sündmusteta suvi" jutustab Hindrey ühest suvest Pühajärve kaldatalus. Muheda rahvamehe Taari prototüübiks on olnud ajakirjanik ja kirjanduskriitik Anton Jürgenstein, ka kohalik seltsitegelane ja luuletaja Gustav Wulff on tõsieluline isik, teiste tegelaste puhul pole äratuntavat prototüüpi kasutatud. Suvi päris sündmusteta pole, kuid nendega on vabalt ümber käidud. Kui muud sündmused näivad pärinevat 1930ndaist aastaist, siis Vabadussõja ausamba avamine Otepääl toimus 1928. aastal, kuid romaanis on seegi nihutatud kujutatud suvesse.

Kogutud teised, 3. köide.

 

Meie vabadussõjaadmiral oli iseteadliku Järva talupoja südi ja kartmatu meelega poeg. Varma pealehakkamise ja õnneliku käega igas ettevõttes - meresõidul ja äris, põllul ja metsas, rahus ja sõjas. Kui töö nõudis tegemist, siis võttis kätte ja tegi selle ära, olgu töö tarvis "adjustaadid" taskus või mitte. Eriti hästi läks korda admiralitöö: Vabadussõja arvukate ja hulljulgetegi operatsioonide käigus ei kaotatud ühtegi laeva, elu jättis viis mereväelast (ligikaudu kolm korda vähem, kui hukkus sõjamängus Kurkse väinas 1997. aasta sügisel).

Eestlaste muistsest vabadusvõitlusest jutustava romaani teine osa, kus sündmustik kulmineerub Madisepäeva lahingu ja Lembitu hukkumisega.

 

1942. aastal esmatrükis ilmunud romaan kuulub autori tuntumate romaanide hulka. See on tiheda olustikulise põhjaga romaan tööka ja tahtekindla moonakapoja kujunemisest rikkaks ärimeheks.

Hakatuseks lubatagu kaks tsitaati Toomas Raudamilt. Oma raamatu sissejuhatuses ("Minusse, minasse", lk. 8) kirjutab Raudam teda ehmatavast nimekollist, keda loomupärase tegevuse -- kollitamise -- eest kiputakse karistama. Ning jätkab samas: "Kirjastused on kollide kodud, kolle kodustatakse kirjastustes, võõrutades neid sellest, mis nad tegema peaksid".Seesugune kujunduslik lähenemisviis asjadele, samuti mõningane meelevaldsus või "luuletamine" on iseloomulik rohkem kirjanikule kui arvustajale, (Ilu)kirjanik, balletrist, on aga loomuldasa kodustamata, võib-olla koguni kodustamatu koll.Ja teine asjassepuutuv tsitaat, jooksva aasta 27. veebruari Sirbist: "Ma väga armastan oma tööd -- raamatuarvustusi. See on väike taskupeegel. Väga väike. Nii väike, et pole taskut, kuhu ta ära mahuks." Siingi, eriti väljavõtet lõpetavas paradoksis, kõneleb kirjanik. Hingepõhjani andunud, kirjandusse armunud kirjanik. Nagu Loomingu juulinumbris tuvastas Raudami ametivend Rein Saluri.Kirjanduse ja kriitika vahekorra hämaralt tagapõhjalt lähtudes kuulakem veel kolmandatki kirjanikku. Samas Loomingus Peeter Sauteri skandaalset "Lauakõnet..." analüüsiv Tõnu Õnnepalu heidab kriitikuile ette emotsionaalset distantseeritust ja vaimset suletust loomingusse suhtumisel. Nii vaeselt nagu kirjanduskriitikud (enamasti) ei lugevat ükski lugeja ühtki teksti.Olgu. Ei hakka vaidlema. Järelikult kriitik pole lugeja ega arvustaja kriitik. Toomas Raudami taskupeeglist paistavad igatahes mõlemad. "Muusika kuuma saia" juttudele on Raudam samas Tuuma kirjastuses nüüd lisanud "kirjanduse saaja saia". Võib-olla see tähendabki toda "teatud aristokraatlikku hoiakut", mida Raudami armastustes on näinud "Minu Mina" esmaarvustaja Janika Kronberg (Postimees, 10. juuni 1998). Kui pidada silmas Raudami Hindrey-austust, siis sobiksid aristokraatsed jaoned autori loomusega hästi. Ning mitte sellepärast, et vana Hindrey on Raudamite sugunime oma romaani "Sündmusteta suvi" sisse kirjutanud. Kuigi antud juhul sobiks Karl Augusti pärand hästi näitlikustama elu kirjanduseks saamist.Kirjandus ja elu, hing ja mõteKirjanduse ja elu vahekordade üle on sajandite keskel lõpmatuseni arutletud, piikegi murtud. Ning nähtavasti jäädaksegi murdma. Kui just peatselt saabuva uue aastatuhande tehishingus mõlemat mõistet ühte virtuaalsesse reaalsusse ei hõlma."Minu Mina" tekstidest näikse, et Raudami meelest võib praegugi elu ja kirjanduse vahele võrdusmärgi panna. Oma suurlemmikult Marcel Proustilt äargitust saanuna kuulutab Raudam Kirjanduse (suure tähega!) ainsaks eluks, "kus ei elata surma" (lk. 33). ja selle elu aabits on, teadagi Prousti looming. James Joyce'i "Ulysses" käib kohustusliku "kirjatehnika õpikuna" (lk. 146) sinna juurde. Siinkirjutajal jääb paraku üle üksnes ühes teiste eestlastest lugejatega kurvalt ohata. Ehkki "lapsemeelselt heroiline" Raudam ühendab soomerootsi "kosmopoeedi" Jan Blomstedti jälil lugemise loomisega, pole keegi veel suutnud eestikeelset "Ulyssest" või "Kaotatud aegu" luua.Siinjuures ei saa mööda tõigast, et "Minu Mina" ülimalt keele- ja sõnatundlik (Raudam ise vist lisaks siia pehmendava "kas pole?") autor tunnetab ümbritsevat esmajoones südamega, hingega. Mõistuspärased konstruktsioonid ei ole tema pärusmaa. Ses kontekstis mõjub loomulikuna ka muidu mitte kuigi autoripärane tundepaisutus, mis nõuab heatahtlikku tooni (lk. 170) nii õrnast ja elavast asjast rääkimisel nagu kirjandus.Raamatu esimeses osas eestikeelsest Carl Gustav Jungist kõneldes pühib autor oma kahtlusi filosoofilise hariduse lünklikkuse osas, kuid see ei sega teda õnneks nauditavalt võimendamast vaadeldavate mõtlejate (peale Jungi veel Derrida, Nietzsche, John Stuart Mill) fantaasiamänge. Jacques Derridas näebki Raudam esmajoones ilukirjanikku (lk. 41). Mõnede kirjanike (näiteks Flaubert) epistolaarse pärandi eelistamine romaanidele kuulub samasse ritta. Kirjanike "suuruse" suhtelisus ning nende kirjavahetuste võrdlemine on aga andnud ühe eesti lugejale hästi intrigeeriva pealkirja -- "Franz Liiv ja Juhan Kafka". (Praegusel kõik-müügiks-ajal soovitan siiajuurde lugeda ka Raudami Kafka-esseed 4. juuni Postimehest).Minu ülikoolidSiinne vahepealkiri tarib küll unustusehõlmast esile Maksim Kibeda ja tema nimega seotud sotsrealismi, kuid olgu pealegi. Las seesinane Aleksei Pe�kov uitab pealegi Volga kallastel. Toomas Raudami ülikoolid peidavad end raamatuilma, kollitavad mälupiltide, nähtud filmide ja muusika tagant.Raudami taskupeegli "minu", olgu siis suure või väikese algustähega, peegeldab elavaid ja surnud kirjanikke, aga ka Charlie Chaplinit või nüüd meilgi käinud ansamblit "The Rolling Stones". Kõike seda läbi autori isikliku prisma. Otsesõna leiame epiteedi "minu" küll väheste käsitluste pealkirjadest -- "Minu Chaplin", "Minu Nabokov", "Minu Juss" (mõeldud on Tammsaare samanimelist tegelast, kellest lähtuvalt Rein Undusk kirjutas oma uurimuse "Tõe ja õiguse" eshatoloogiast). Ent samahästi võiksid olla ka "Minu Proust", "Minu D. H. Lawrence", "Minu Winston Churchill".Sest: "Minu jaoks ühenduvad kõik raamatud mingi minu elus aset leidnud, kui unustusehõlma vajunud looga" (lk. 80). Enesekesksus on kirjutaja inimese juures kiiduväärt asi, kui see lugejalegi midagi pakub. Ja Raudami oma pakub. Kuhjaga. Sama huvitavalt enesekesksena meenub eesti nüüdiskirjanikest-kirjandusevaatlejaist esmahooga vaid Hannes Varblane, seegi luuletaja.Ecce homoMuidugi on ka see vahepealkiri, loen, sedakorda siis Nietzschelt. Raudami "minu ülikoolide" läbimise järel sündis tõepoolest inimene, "Minu Mina" autori Mina, kes tutvustab ennast raamatu teise osa kaheksateistkümnes lühiessees.Millest ta siis räägib? Paljudest asjadest -- kultuurist, emakeelest, inimkonnast, bluesist, sussidest, raamatuist. Vahepeal teatab Mina (kas suure või väikese tähega -- ükskõik), et tema oli "Visarid". Üle kõige käib ent vaikuse kuulatamine sisekõrvas, mis aegade tagant meelestab Thomas Carlyle'i kuulsa hüüdlause Silence and Secrety!. Ühtlasi ei maksa unustada Raudami meenutust "mina" paratamatust fiktiivsusest (lk. 138), mis kollitab igaüht.Ei ütleks, et raamatu teine osa esimesest oluliselt erineb. Neist mõlemast kostab sõnatundliku ilukirjaniku hääl. Kuidas aga vastata Raudami sissejuhatuse kavalale küsimusele kirjanduse olulisuse kohta? Ehk ei peagi. Samahästi võib ju küsida: miks on blues Raudamile nii oluline? Ja vastata, et miks ka mitte.Arno Oja

XX sajandi algul läks ka Eestis moodi suvitamine.1905. aastal avastas Eduard Vilde Pühajärve ääres Kolga talus huvitava suvitamiskoha. Peatselt asus Pühajärve kaldataludes suve veetma teisigi kirjanikke, eriti meeldis siin suvitada ning kirjutada Karl August Hindreyl. 

Otepäält pärit kirjanik Oskar Kruus on kirjandusloolistele mälestustele tuginedes kujutlenud, kuidas kirjanike suvitamine võis toimuda.