Tooted

Aino Kallas (1878–1956) elas oma elu jooksul viiel maal ja on tuntud soome-eesti kirjanik. See roll ei olnud probleemitu: läbi elu kannatas ta juurte puudumise pärast ja võitles tunnustuse eest nii Soomes kui ka Eestis.

Aino Kallasest on kultuuriloos kujunenud pilt kui tugevast ja enesekesksest loojast. See tähelepanu pälvinud biograafia toob välja uusi isiklikumaid jooni: esile tuleb juba noorena oma kutsumuse leidnud autor, kelle jaoks loominguline inspiratsioon oli otsekui religioosne kogemus. Armastus Eino Leino vastu oli suur liikuma panev jõud tema kirjanduslikus loomingus; niisamuti isa Julius Krohni varane surm, mis jättis Kallase ellu ja loomingusse kustumatu jälje. Aino Kallas reageeris tundlikult oma aja vajakajäämistele ja avaldas nende kohta arvamust oma teostes.

Käesolev biograafia on liigutav jutustus autorist, kes jõudis erandliku rahvusvahelise tunnustuseni, kuid pidi taluma üksindust, mõistmatust ja mitmeid suuri kaotusi. Raamatus kirjeldatakse 20. sajandi alguse kultuurilist ja poliitilist atmosfääri, inimeste ootusi ja väärtushinnanguid nii Soomes kui ka Eestis. Esile astuvad mitmed selle aja kultuurimaailma kesksed persoonid Hella Wuolijoest Friedebert Tuglaseni.

Filoloogiadoktor Silja Vuorikuru on kirjandusteadlane, kirjanik ja õppejõud Helsingi ülikoolis.

„Rändajad Soome sillal“ räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud, kelle huvi elu vastu Soome lahe teisel kaldal hoidsid üleval muud asjad kui keelesugulus või hõimuaade.

Eriti siis, kui aurulaevade liiklus oli alles alanud, oli juba Soome silla ületamine paras elamus. Ühtedele oli reis vaid „kruiis“, mille ajal tutvuti kiiresti Helsingi või Tallinna ehk Rääväliga, kuid teistele, keda oli palju rohkem, oli see laevareis teekonna algus teisele maale, kus siis ka pikemalt ringi liiguti. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised.

Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja kui soomlaste laul „Maamme“ (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“) võeti 1869. aastal esimese üldlaulupeo kavva, levis see kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu ja sellest sai lõpuks Eesti hümn. Tihenevad sidemed panid innukamad eestlastest Soome-sõbrad unistama juba nende maade ja rahvaste ühendamisest.