Tooted
"Naise kättemaks" on tegelikus elus korduvalt ette tulev lugu sellest, kuidas vanem mees otsustab pikendada noorust uue ja noore naise võtmisega. Endine ja juba eakam naine peab aga ise vaatama, kuidas ta endaga toime tuleb. Seda enam, kui veel selgub, et mehe uus kallim on naise kolleeg ja sõbranna.
"Ohtlik elu" räägib kolmekümne viie aastasest Polly Cameronist, kes elab just seal, kus ka raamatu autor - Gloucesterhire'is. Polly on eluga rahulolev aktiivne naine, kes tegeleb pühendunult keraamikaga ja lööb kaasa linnakese peatänava päästmise aktsioonis. Polly pole sugugi seda meelt, et ta peaks veel endale meest otsima, sest milleks elu keeruliseks teha? Ent elu pakub üllatusi nagu ikka.
Tegu on menuka Katie Fforde'i debüütromaaniga, mis pälvis pärast ilmumist rohkesti tähelepanu.
1996. a. ilmunud "Päevaraamatu" kirjutamiseks sai Nicholas Sparks inspiratsiooni oma naise vanavanematelt, kes olid elanud koos üle kuuekümne aasta. Ka raamatu keskmes on vanapaar, kelle liigutav lugu hargneb aegamööda lahti meenutustes. Nende armastuse lugu on täis kohtumisi ja lahkumisi, vääritimõistmist ja andestamist ning sügavat tunnet, et nad kuuluvad kokku.
"Taeval ei ole soosikuid" on romaan õige elutunnetuse otsingutest, armastusest ja surmast. Lilian on juba aastaid Šveitsi sanatooriumis elanud tuberkuloosihaige noor naine ning Clerfayt Euroopa suure sõja üle elanud küünikust võidusõitja. Mõlemad tunnevad end üksikuna maailmas, kus üks kardab, et ta ei jõuagi kuhugi minna ja midagi läbi elada, ning teine kurdab, et tal polegi enam kuhugi minna ja millegi nimel elada. E. M. Remarque'i sümbolistlike sugemetega romaan räägib eksistentsiaalsetest küsimustest ja väärtushinnangutest – seega eluhoiakust, kus katalüsaatoriks on aeg. Keegi ei tea, millal tema seesmine kell nulli tiksub või millise kurvi taga lõpeb tema võidusõit. Sest inimese teekonnal on kõik saadud vaid laenuks, ka armastus, ja elu ise tuleb samuti kord tagasi anda.
See raamat on inglise kirjanduses ainulaadne. Midagi selletaolist seal varem ei olnud ega ole ka hiljem tulnud, sest vaimuomaduste kombinatsioon, millest ta sündis, on nüüdisajal üliharuldaseks jäänud.
"Vihurimäe" on loonud kuum, nägemuslik fantaasia koos sõna otseses mõttes täieliku, puhta ilmsüütusega, mis suudab pahet ja kurjust mõista ainult üldistatud, poeetilisel kujul ja seda sellisena ihaledagi. See kummaline segu on tagatipuks veel asetatud võrdlemisi realistlikku, ajastu konventsioonidele vastavasse raami. Kired hõõguvad selles teoses kuumalt, kurjalt ja hävitavalt, aga nad ei ole füüsilised, vaid sümboolselt puhtad. Inimtüübid, mis siin vastupandamatult, teispool head ja kurja üksteise poole tõmbuvad või üksteisest eemale tõukuvad, on küll elavad, aga mingi müstilise veenvusega stiliseeritud. Need on pigem arhetüübid kui tüübid, ja jõud, mis neid pingestavad, on nii puhtalt vastandlikud, kui võib olla. Oma nägemusliku üldistusega on "Vihurimäe" üks kõige inspireeritumaid romaane inglise kirjanduses.