Tooted
„Kas mäletad, mu arm?“ (1951–1959) oli pärast romaane „Leegitsev süda“ (1945) ja „Üle rahutu vee“ (1951) August Gailiti kolmas ja viimane teos, mille ta avaldas paguluses. Kui tollal ilmusid teose köited mitmeaastaste vaheaegadega, siis nüüd on see tinglik triloogia kauni raamatuna jõudnud esimest korda ühtede kaante vahele, leides säärase tervikuna ka sisuliselt uue kvaliteedi.
Tunderaske pealkiri seob ühte 16 boccacciolikku novelli naistest või armastusest, mis eesti mehed tuisu- ja tormipäevil „kõnelnud“ ühes metsatöölaagris Rootsimaal. Nende vahele mahub romaaniks paisunud „Proua Ene Leevi pihtimus“.
Lodzi linnake kasvab. Üksteise võidu kerkivad linna kohale vabrikukorstnad, rikkudes õhku mustade suitsupilvedega. Vabrikust voolavad reoveed mürgitavad õhku ja maapinda, nii et ümbruses koltuvad puud ja rohi. Ka inimesed, kes voolavad kokku siia "tõotatud maale", kõdunevad füüsiliselt ja moraalselt. Noor, energiline mõisnik Karol Borowiecki on enesele leidnud siin tänuliku tööpõllu. Iga vabrikant võtaks ta meeleldi enese juurde teenistusse. Kuid Borowiecki tahab ise asutada vabrikut, et välja suruda alaväärtuslikku turukaupa, mida produtseerivad Lodzi juudid. Viimased panevad käima kõik rattad, et Borowiecki ei saaks oma kavatsust teostada. Karol otsustab siiski eesmärgile jõuda. Ta mõrsja Anka ohverdab selleks kogu oma varanduse. Karol aga abiellub rikka saksa vabrikandi tütrega, sest Anna varandusest ei piisa sihile jõudmiseks. Ometi ei rahulda Borowieckit ei rikkus ega rahulik perekonnaelu. Juhuslikult kohates oma endist mõrsjat, kes on õnne leidnud ennastsalgavas töös laste-varjupaigas, saab Karol aru, et ta on hoolimatult jalgade alla tallanud oma tõelise õnne...
Lodzi linnake kasvab. Üksteise võidu kerkivad linna kohale vabrikukorstnad, rikkudes õhku mustade suitsupilvedega. Vabrikust voolavad reoveed mürgitavad õhku ja maapinda, nii et ümbruses koltuvad puud ja rohi. Ka inimesed, kes voolavad kokku siia "tõotatud maale", kõdunevad füüsiliselt ja moraalselt. Noor, energiline mõisnik Karol Borowiecki on enesele leidnud siin tänuliku tööpõllu. Iga vabrikant võtaks ta meeleldi enese juurde teenistusse. Kuid Borowiecki tahab ise asutada vabrikut, et välja suruda alaväärtuslikku turukaupa, mida produtseerivad Lodzi juudid. Viimased panevad käima kõik rattad, et Borowiecki ei saaks oma kavatsust teostada. Karol otsustab siiski eesmärgile jõuda. Ta mõrsja Anka ohverdab selleks kogu oma varanduse. Karol aga abiellub rikka saksa vabrikandi tütrega, sest Anna varandusest ei piisa sihile jõudmiseks. Ometi ei rahulda Borowieckit ei rikkus ega rahulik perekonnaelu. Juhuslikult kohates oma endist mõrsjat, kes on õnne leidnud ennastsalgavas töös laste-varjupaigas, saab Karol aru, et ta on hoolimatult jalgade alla tallanud oma tõelise õnne...