Tooted

Valimikku on katsutud koguda elavat ja kunstiliselt küpset eesti lüürikat, hoolimata luuletajate kirjandusloolisest positsioonist või poliitilisest maailmavaatest. Antoloogiast on välja jäetud rida luuletusi, mis lauldavate lauludena nagunii populaarseks saanud.

Catherine Gaskini „Fiona“ kangelanna on Šotimaal kasvanud noor naine, kellel on kummaline võime õnnetusi ette näha. See tekitab inimestes võõristust ning kui talle pakutakse võimalust minna oma noore nõo koduõpetajannaks Lääne-India saarestikku, haarab ta sellest kinni. Paraku ei saa ta rahu ka seal, sest pinged valgete isandate ja mustade orjade vahel aina kasvavad ning varjatud kired ei tõota midagi head.

 

Elu ja olemasolu põhilised probleemid peidetuna igapäevaste sündmuste argikuube – see on Valev Uibopuu teose väline raamistik.

Nendes vormikindla ülesehitusega lugudes elab oma elu küla, see ürgseim ja primitiivseim ühiskondlik eluvorm, mis elu selgeima võrdkujuna on igavene ning kõigutamatu, vähemalt niikaua kui elab põlduhariv inimene. Selline on ka autori eestiline küla – igavene oma selguses ja lihtsuses, heas ja kurjas, rõõmus ja kurbuses – säärane, nagu me teda kõik veel mäletame. 

 

Kaugel elavhõbehelkjas ilmameres asub väike üksildane tinakarva maa. See pisitilluke kaljutükk on suure merega võrreldes umbes nagu liivatera tantsusaali põrandal. Aga läbi suurendusklaasi paistab see liivaterake ometi terve maailmana, kus on mäed ja orud, väinad ja fjordid ning majad koos väikeste inimestega. Jah, ja ühes kohas asub seal koguni terve pisike vana linn – kaid ja pakkhooned, tänavad ja teed ning äkiliselt mäkketõusvad kujad, õued ja platsid ja surnuaiad. Ei puudu ka kõrgendikul seisev vana kirik, mille tornist avaneb vaade linnakese katustele ja taamal kõikvõimsale merele.

Selles tornis istusidki ühel tuulisel õhtupoolikul hulgakese aastate eest üks mees ja kolm poisikest ning kuulasid tuulekandle heitlikult vahelduvaid helisid. Need olid kellamees Kornelius ja tema kolm poega – Moritz, Sirius ja Väike-Kornelius …

Niimoodi algab Fääri saarte tuntuima kirjaniku William Heineseni romaan „Kadunud moosekandid“, mis esimest korda ilmus eesti keeles aastal 1984. Raamatu tõlkis Arvo Alas ja ka käesolev väljaanne sisaldab sedasama suurepärast tõlget. Selle uustrükiga tähistame kirjaniku juubelit – raamatu ilmumise aastal möödus tema sünnist 125 aastat. William Heinesen oli mitmekülgne kunstiinimene ja raamatust leiab näiteid tema kunstiloomingust. Kaanepildi autor on tema kunstnikust poeg Zacharias Heinesen.

Ene Mihkelsoni palju tunnustust pälvinud "Katkuhaud" (2007) keskendub keerulisimale ajale Eesti 20. sajandi ajaloos. Tegemist on valusate tagasivaateliste lugudega, mis juhatavad lugeja kõige värskema aja sündmuste kaudu – "Katkuhaud" algab nn Tallinna vabastajate monumendi juurest – tagasi Teise maailmasõja järgsesse aega, mille saladuslikud pained ulatuvad tänasesse päeva. Minevikku vaatav raamat räägib eeskätt sellest, mis ikkagi juhtus Eestis sõja ajal ja pärast sõda ning kuidas ja miks sellest aastakümneid vaikiti ja praegugi vaikitakse.

Romaanis asub meie kaasajas elav minajutustaja sugulaste, tuttavate ja arhiivimaterjalide abil uurima oma metsavennast isa hukkumise lugu. Tema lapsepõlvest pärinevad mälestused üle viiekümne aasta tagusest traagilisest sündmusest on enamjaolt üldised. Kindel on vaid teadmine, et isa Valter ja ema Sanna asusid end küüditamise hirmus metsavendadena varjama ning et isa tapeti veel enne Stalini surma 1953. aastal okupatsioonivõimu julgeolekuorganite haarangus. Ema Sanna pääses ja "legaliseerus" mõni aasta hiljem. Vanemate metsas oleku ajal oli minajutustaja hoidjaks ja kasvatajaks ema õde Kaata, kes lapse hiljem siiski internaatkooli paigutas. Nii võõrdus minajutustaja oma perekonnast ja sugulastest. Nüüd, aastakümneid hiljem, püüab ta tollaseid sündmusi võimalikult täpselt enda jaoks taastada ja lahti mõtestada.

Kriitikud on seostanud Mihkelsoni proosat 20. sajandi teise poole kirjanduses levinud romaanitüübi, nn. mäluromaaniga, mille tegelaste tänapäeva rusub mingi minevikutaak. See käivitabki romaani ja haarab lugeja kaasa. Mihkelson on kasutanud seda võtet niivõrd meisterlikult, et pärast tema saavutatud taset on Eestis hakatud mäluromaanide kirjutamist pidama sootuks raskemaks ülesandeks.

Mihkelsoni teoseid on nimetatud ka esimesteks suurteks 21. sajandi eesti romaanideks. "Katkuhaud" on 2008. a. saanud Albu valla A. H. Tammsaare nimelise kirjanduspreemia ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali parima proosateose aastapreemia.

304-leheküljeline raamat kajastab sõnas ja pildis Koeru alevi ja kihelkonna ajalugu, inimesi ja nende eluolu kuni 1930. aastate lõpuni. Raamatus on 520 fotot ja rohkem kui 150 muud illustratsiooni (plaanid, maakaardid, märgid, medalid, esemed jm). Pildialbumis on kolmteist peatükki, milles antakse ülevaade Koeru kirikust, kalmistustest, kihelkonna mõisatest, koolidest, kultuurielust, Vaali Vabariigi väljakuulutamisest 1905.aastal, koerulastest Vabadussõjas ja majanduselust.

Ma ei suutnud oma silmi uskuda, nähes, kuidas kuus suurt vihast härga tormas jooksva rahvahulga taga. Härgade järel tulid araverelisemad jooksjad, kelle hüüded ajasid loomad täielikku marru. Paari minutiga olid kõik meist möödas, välja arvatud salk mehi, kes üksteise peal tolmus püherdasid. Ennast hunnikust üles ajades nad laulsid ja jõid samadest nahklähkritest, mis olid rahva seas ringi käinud. Ma ei suutnud aru saada, kuidas neid mehi surnuks ei trambitud. Olin hingetu. "Chica!" Mercedes säras elavusest. "See härgade jooks on alles algus. See toimub festivali ajal igal hommikul. See on ainus aeg aastas, kui härjad on San Ferminesis võimul," naeris ta. "Täna pärastlõunal läheme härjavõitlusele, Corrida de Torosile. Meil on kutse ühe kuulsa härjavõitleja, mu hea sõbra Manolo Arriegase looži." "Kunagi olin ma ühte härjavõitlejasse armunud, kaunisse Jose de Malagasse," meenutasin naeratades. "Ma hüüdsin teda alati Joselitoks, tegelikult ühe kuulsa härjavõitleja järgi, kes..." "Palun ilma faktideta," nähvas Mercedes vahele ning tema häälest kostis eksimatult armukadedust.

„Külas“ on kujutatud kahe venna saatus tsaariaegse Vene maaelu taustal. Tihhon ja Kuzma Krassov põlvnevad iidsest talupojasoost, Durnovka külast, ent nende eluteed lähevad lahku juba nooruses. Sellal kui Tihhon jääb elama kodunurka, kus ta kiiresti rikastub ning saab külarahva poolt vihatud „kulak’iks“, – teine vend Kuzma, kel on idealistlikke kalduvusi, siirdub linna, tutvub L. Tolstoi õpetusega, loeb ja mõtiskleb palju, kannatades ümbritseva viletsuse ja harimatuse all. Pettunud kõigest, tuleb viimaks temagi Durnovkasse tagasi, rikka venna juurde, kelle isiklik elu on aga samuti äpardunud. Ent teose peakangelaseks on ikkagi Durnovka küla ise kõigi oma hädadega ja väheste rõõmudega.

Valik leedu kirjanike novelliloomingut. Kogumikus on esindatud järgmiste autorite novellid:
Petras Cvirka
Antanas Vienuolis
Jonas Marcinkevićius
Juozas Baltušis
Jonas Šimkus
Jonas Dovydaitis
Mykolas Sluckis
Aleksas Baltrunas
Antanas Pakalnis
Kazys Marukas
Algirdas Pocius
Vytautas Sirijos Gira

1921. aasta augusti lõpul pakuti Oskar Kallasele saadikukohta Londonis. Oskar Kallas kõhkles veel esialgu mõnevõrra, kuid Aino Kallas nägi kohe selle ettepaneku suuri võimalusi ja veenis abikaasat nõustuma: "Mis siis! – hüpakem siis ometi kord ookeani. Piisab tiikidest!" Oskar Kallase kõrval sai Aino Kallasest tuntud isik nii Londonis resideerivate diplomaatide kui ka Londoni intellektuaalide hulgas. See oli Aino Kallase jaoks nii loominguline kui ka seltskondlik tippaeg. Käesoleva raamatu kaante vahele on kokku kogutud enam-vähem kõik, mida Aino Kallas on oma Inglismaa-aastate kohta mälestuskildude vormis avaldanud.

Tuntud prantsuse kirjaniku Georges Simenoni kolm olustiku- ja psühholoogiatihedat kriminaalromaani, milles kõigis on keskseks tegelaseks politseikomissar Maigret.

Karl August Hindrey (1875–1947) esimese kogumiku "Kirjad noortele" viit osa on raamatus nimetatud kirjadeks – Pariisist, kodust, Euroopast, Tartust, Eesti Vabariigist. Teise köite "Minu sajand" alajaotused on pealkirjastatud viie vaatusena. Kronoloogiliselt kuulusid esimese köite lood valdavalt 20. sajandi kolme esimesse kümnendisse, teise omad aastatesse 1927–1944. Sellal oli autor ajakirjanikutööst kui põhitegevusest juba loobunud. Raamatu esimeses vaatuses kohtab lugeja veel autori kommentaare Euroopa poliitiliste päevasündmuste kohta. Teine ja kolmas vaatus pakuvad peamiselt suviseid muljeid Pühajärvelt ja Käsmust. Neljas ja viies vaatus on pühendatud eeskätt eesti kultuurile, selles tegutsejatele, teostele ja suundumustele. On mõned lood vapratest sõjameestest, nagu Ernst Põdder ja Johan Pitka. Tuleb juttu vabadussõjalastest. Lõpuks tagasivaade Jaan Tõnissoni "Postimehele" ja 1940-ndate tumedate tundide kajastused.

Aastal 1995 oli Eesti juba riik, aga ei olnud ka. Uue elu tormide eest põõsasse pugenud geenius lootis mugavuslipu all rantjeepõlve nautida, kuid enne veel, kui ta kodukindlus valmis sai, murdis elu tema tsitadelli uuesti sisse. Paha aimamata kargas taluperemees pea ees poliitikasse, mis viis konflikti nii kohaliku rahva, mõjukate parteitegelaste, maksuameti kui lõpuks ka oma lähedastega. Viiekümnendat sünnipäeva tähistas mängumehest elumeheks, elumehest ärimeheks ja lõpuks muidumeheks saanud poiss üksinduses kodust kaugel võõrsil.

„Muidumees“ on järg raamatutele „Mängumees“, „Elumees“ ja „Ärimees“. See on neljas ning viimane osa Mihkel Tiksi raamatusarjast „Poiss sai 50“, mis sai Tänapäeva 2010. aasta romaanivõistlusel eripreemia.

Ümbertrükk väliseesti kirjaniku kahest kogust tervikuna, millele lisandub ulatuslik valik tema seni kogumata toodangust luuletajana ja luuletõlkijana läbi aastakümnete. Ilmar Laaban esindab sürrealismi isikupärast varianti värrsluule ja poeetilise aforismi valdkondades.

Emeriitprofessor Raoul Üksvärava raamat on teejuhiseks, mis aitab igaühel teha õigeid valikuid. Organisatsioon ja üksikisik on ühise sihipärase tegevuse kaks poolt, kelle elu kulgeb mitmepalgelises mõju- ja seostemustris. Autori tähelepanu keskmes on neli maailma – organisatsioonide, toimepanijate, toimingute ja eluigade maailm. Nende eduteede ja komistuskivide ulatusliku käsitluse kaudu avab ta organisatsiooni ja üksikisiku keerulised seosed. Raamat igaühele: täideviijast juhini, alluvast ülemuseni, üliõpilasest õppejõuni.

Valimik kriminaallugusid tuntud tšehhi kirjaniku Jiři Mareki (sünd. 1914) sulest, mille süžeed põhinevad tõsijuhtumitel Tšehhoslovakkia 1920–1930-ndate aastate politseikroonikast.

Psühhopaatiline isiksus on ühest küljest särav ja ligitõmbav, teisalt aga jäine ja ettearvamatu. Talle on iseloomulikud fantaasiaküllasus, tegutsemistahe, uudishimu, pädevus, enesekindlus, põnevuseiha ja impulsiivsus. Psühhopaadist kurjategija võib olla nii pimestavalt kütkestav, et jätab täiesti varju oma pahupoole – selle, et fassaadi taga on enesekeskne, isekas, kalk ja manipuleeriv jõhkard. Kevin Dutton valgustab psühhopaatia tagamaid ja otsib vastust küsimusele, kas psühhopaatidele omasest karismaatilisusest ja sihikindlusest on võimalik midagi õppida. Psühhopaatilisi omadusi piiritleda püüdes tutvustab autor tänapäevaseid neuroteaduse uuringuid, kohtub ülirange režiimiga vanglas hoitavate psühhopaatidest kurjategijatega ning katsetab transkraniaalse magnetstimulatsiooni abil ka enese peal, mis tunne on olla psühhopaat. Inimese isiksus on keerukas ja tänapäeval on piir n-ö normaalse ja haige psüühika vahel üha enam hägustumas. Raamatu "Psühhopaatide tarkus" autor võrdleb isiksust helipuldiga, mille arvukad liugurid on isiksuseomaduste skaalal igaühel isemoodi paika timmitud. Uuringud on näidanud, et meie seas leidub hulganisti nn funktsionaalseid psühhopaate, kelle helipuldil on maksimumi peale seatud vaid muist psühhopaatilisi omadusi määravaid liugureid. Need inimesed pole mitte sarimõrvarid, vaid vastupidi, väga nõudlikel elualadel edukalt toime tulevad ühiskonnaliikmed – tipp-poliitikud, -arstid, -börsimaaklerid, -ärimehed. Särava isiksus, otsusekindlus ja jäägitu eesmärgile pühendatus annab neile teiste ees eelise. Psühhopaatiliste joontega isikutel on ajast aega olnud ühiskonnas oma eelised ja ka tänapäeva maailmas annavad enesekindlus, sarmikus, kartmatus, halastamatus ja sihikindlus kindlasti kätte nii mõnegi trumbi.

Raamat kaasneb näitusega "Rooma stiilis. Maneristlik graafika Eesti kogudest" Mikkeli muuseumis (21.10.2017–11.03.2018) ja pakub lugejatele võimalust silmitseda enamiku ajast hoidlates peituvate 16. sajandi võluvate ja ülimalt meisterlike gravüüride pilte. Raamat sisaldab mahukat, manerismi olemust ja maneristlikku graafikat käsitlevat artiklit Venemaa silmapaistvalt kunstiajaloolaselt, Riikliku Ermitaaži Itaalia graafika kogu hoidjalt Arkadi Ippolitovilt. Selle artikli näol on tegemist ainsa selle ajastu kunsti kokkuvõtlikult käsitleva avaldatud kirjutisega eesti keeles. Manerismiperioodi estampe on Eesti kogudes suhteliselt vähe, kuid eri kollektsioonidest pärit graafilisi lehti koondades oli võimalik esitada mitmekülgne ja paljusid manerismi käsitlemise puhul olulisi teemasid ning suundumusi kajastav tervik. Reprodutseeritud teosed pärinevad Eesti Kunstimuuseumi kogust, Eesti Rahvusraamatukogust, Rahvusarhiivist, erakollektsioonidest ning märkimisväärne hulk olulisi teoseid pärineb Tartu Ülikooli kogudest, mis on praegu jagunenud Tartu Ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi kollektsioonide vahel. Raamat "Rooma stiilis" avalikustab esmakordselt kõiki neid teoseid koos, luues laiapõhjalise ülevaate Eestis leiduvast maneristlikust graafikakunstist.

Tuntud koolimees ja kultuuritegelane astub lugejate ette mälestusteosega, mille kirju kangas on kootud väga vahelduvaist ja värvirikkaist lõngadest. Siin jutustatakse Tartumaa külaelust läinud sajandi lõpul, mitut liiki koolidest maal ja linnas, õpetaja- ja ajakirjanikutegevusest kesk rahutu aja keeriseid, Esimese maailmasõja tagalaelust, revolutsioonidest, rahvuslike väeosade loomisest ja nende tegevusest, Tartu sõjatsensori kogemustest Vabadussõja ajal ja paljust muust. Teose käsitlusviis on rahvalik, põhitoon humoristlik ning jutustus ladus ja kaasakiskuv.

Vennad Arkadi ja Georgi Vainerid on tuntud kriminaalromaanide ja -jutustuste loojaina. Mõlemad on hariduselt juristid. Arkadi Vainer võitles hulk aastaid vanemuurijana kuritegevuse vastu, Georgi Vainer on tegutsenud ajakirjanikuna, TASS-i kirjasaatjana. 1968. aastast pühendusid nad täielikult kirjanikutööle. Vendade Vainerite loomingumaneeris seostub žanriomane süžeepinge oskuslikult psühholoogilise inimeseuuringuga. Vainerite kriminaalromaanid pole üksnes intellektuaalne mäng, muinaslood täiskasvanuile – nad on elulähedased, neis on ajastu hõngu ja huvitavalt nähtud tegelaskujusid, neis kasutatakse ulatuslikult dokumentaalset materjali.

"Tuuleviiuli" novellid on tervenisti keskendunud romantilisele armastusele, mis on ahvatlenud kirjanikku kasutama märksa lüürilisemat impressionistlikku stiili. Lisaks on taustal kujutatud kevadet, kuud, merd, luigelaulu, konnakrooksumist ja unistusi...

Rumori armastusnovellid ei ole kirjutatud puritaanliku sulega, pigem julge ja realistliku visualiteediga, tilgutades sarkasmi ja kriitilist muiet erootilise unustuse järel, kui kaine mõistus maalib õnnetust armastajast pajatsi. 

Romaan kujutab eestlaste pagemist Eestist 1944. aastal. Kaluripaati, siis väikesse kindlalt piiritletud ja väljapaasmatusse välisesse ruumi on saatuse poolt kokku sunnitud erinevaid inimesi – kõik ei leiagi nime – oma suurte seesmiste probleemidega. Romaani ülesehituslik skeem on loomult klassikaline, et seekord kindlasti mitte kunstlik. Ometi on tegemist kunstiteosega ega mitte mõne pagenu mälestusega teekonnast.

Eesti Kunstimuuseumi filiaalis, Kadrioru kunstimuuseumis toimuva näitusega "Vene valitsejad" (20.10.2006-27.05.2007 ja 15.06.–09.09.2007) kaasnev mahukas raamat sisaldab oma ala tunnustatud erialaspetsialistide artikleid nii Venemaalt (Riiklik Ermitaaž) kui ka Eestist (Eesti Kunstimuuseum, Tartu Ülikool).

Teemad: Vene valitsejate portreed Eesti muuseumide kogudes; Vene valitsejate külaskäigud Eestimaale; Vene valitsejate portreed Riikliku Ermitaaži näitustel jne. Raamat on rikkalikult illustreeritud ja sisaldab Vene keiserlike ordenite loetelu, teoste kataloogiosa ja Vene valitsejate eluloolisi andmeid.