Tooted

With only 1.3 million inhabitants, Estonia is one of Europe's least populous nations -- yet it boasts one of the continent's fastest growing economies. In the first serious English-language history of this small Baltic state, Neil Taylor charts Estonia's long, arduous journey to its present-day prosperity, through a thousand years of occupation by Danes, Swedes, Germans and Russians.

In the wake of the First World War, out of the heat of a national awakening and the collapse of the Russian and German empires, Estonia was recognised as an independent nation in 1920. This was not to last - the country was tossed between the Soviets and Nazis during the Second World War, then fully integrated into the USSR, bringing on more than half a century of renewed occupation and misery. But hopes of true independence never dimmed and, in 1991, the Republic of Estonia was restored.

This unflinching history includes charming moments of colour and levity, from ambassadorial reports on nude bathing and a presidential press conference deliberately held beside a dirty toilet, to the story of a blind pianist, the first foreigner allowed to visit the city of Tartu in the Soviet era.

2nd revised edition.

With only 1.3 million inhabitants, Estonia is one of Europe's least populous nations-yet it boasts one of the continent's fastest growing economies. In the first serious English-language history of this small Baltic state, Neil Taylor charts Estonia's long, arduous journey to its present-day prosperity, through a thousand years of occupation by Danes, Swedes, Germans and Russians.

In the wake of the First World War, out of the heat of a national awakening and the collapse of the Russian and German empires, Estonia was recognised as an independent nation in 1920. This was not to last-the country was tossed between the Soviets and Nazis during the Second World War, then fully integrated into the USSR, bringing on more than half a century of renewed occupation and misery. But hopes of true independence never dimmed and, in 1991, the Republic of Estonia was restored.

This unflinching history includes charming moments of colour and levity, from ambassadorial reports on nude bathing and a presidential press conference deliberately held beside a dirty toilet, to the story of a blind pianist, the first foreigner allowed to visit the city of Tartu in the Soviet era.

Sisukord: Mis on geneetika? Gregor Mendel Kromosoomid Geenid Mendeli esimene seadus: tunnuste lahknemine Veidi statistikat Lammastest, naaritsatest ja koertest Geenid, mis tapavad Ahvidest ja inimestest Inimese vererühmad Lapsi varitsev oht Geneetiline konsultatsioon Eugeenika “See on poiss” “Isa tütar, ema poeg” Loomus ja kasvatus Kaksikud Kas intelligentsus langeb? Elu mäng – Mendeli teine seadus Aheldunud geenid Johannseni oad Lugu õnnestumisest – hübriidmais Geenid ja tunnused Mida geen teeb Mis on geen? DNH Mutatsioon Pärilikkus – geenide monopol Evolutsioon geneetiku silmadega Register

Tuntud menukirjaniku põnev romaan Teise maailmasõja ajal lääneliitlaste sõjaabiga Murmanskisse seilanud laevakaravani võitlusest saksa sõjalaevade ja lennukitega. Tugineb suurel määral tema enda poolt läbielatule. See on üks parimaid Teise maailmasõja merelahingute ainetel kirjutatud raamatuid, mis tegi autori üleöö kuulsaks.

Indigolapsed on terased, intuitiivsed, tahtejõulised ja mõnikord ennasthävitavad. Neil diagnoositakse sageli (ekslikult) tähelepanuhäire või aktiivsus- ja tähelepanuhäire, sest nad keelduvad allumast kehtestatud reeglitele. Indigolastel võib esineda nii koolis kui ka kodus käitumisprobleeme.

Pakkudes välja alternatiive Ritalinile, lahkab Doreen Virtue oma raamatus "Indigolaste toetamine ja toitmine" nende eriliste laste psüühikat. Ta tugineb ulatuslikule uurimistööle ja intervjuudele lastehooldus-spetsialistide, õpetajate, lapsevanemate ning ka indigolaste endiga. Lugege nende märkimisväärsete noorte mõttevahetusi, kus nad selgitavad, mis on nende agressiivsuse ja eemaletõmbumise põhjus ja kuidas täiskasvanud peaksid nendega käituma. Indigolaste psüühilised kogemused väärivad imetlust.

Mis saladus peitub Astrid Lindgreni teoste populaarsuse taga? Vastuse leiame võib-olla Schopenhaueri tsitaadist, mida Lindgren vahel kasutas, et kirjeldada oma stiili ja raamatuid: "Kasutad tavalisi sõnu ja ütled ebatavalisi asju." Me võime vaielda selle üle, kas need sõnad, mida Lindgreni töödest leida võib, olid tavalised või mitte – mõnda sõna on raske leida isegi sõnastikust –, kuid üks on kindel: ta ütles ebatavalisi asju. Asju, mis mõjutasid – ja ikka veel mõjutavad – lugematul hulgal inimesi üle kogu maailma. Lena Törnqvist on viimased kolmkümmend aastat uurinud Astrid Lindgreni teoseid ja selles põhjalikus raamatus toob ta lugejani oma tähelepanekud, mida ilmestavad tsitaadid Lindgreni teostest ja isiklikest kirjadest. Törnqvist puudutab paljusid teemasid, nagu näiteks keel, poliitika, soorollid, türannid, emalikud amatsoonid, armastus Stockholmi vastu ja palju muud, ning aitab avada Lindgreni teoste sügavamaid kihte.

Andrei Krasnoglazovi "Miguel de Cervantes Saavedra elu ja looming" on dokumentaalne biograafia, milles autor keskendub lugeja seisukohast kõige huvitavamatele asjaoludele, mis heidavad valgust Suure Ühekäelise (nii kutsuvad Cervantest hispaanlased ise) ühe või teise teose saamisloole. Autor annab ühtlasi ka ülevaate Cervantese elu ja loomingu uurimisest läbi aegade.

Romaaniga „Mina olin siin“ 2004. aasta romaanivõistluse võitnud Sass Henno on Eesti ajaloo noorim romaanivõistluse võitja. Kui raamat poelettidele jõudis, pidi sellest saama samanimelise triloogia esimene osa. Ropu keelekasutuse, kiire sündmustiku ja häiriva sisu poolest kuulsaks saanud teosest sündisid küll tõlked vene, läti, ungari, albaania ja isegi makedoonia keelde ning 2007. aastal valmis ka samanimeline mängufilm, kuid lubatud järge ei tulnudki.

Nüüd, pea 20 aastat hiljem, hoiad sa käes kauaoodatud teist osa. „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ jätkub sealtsamast, kus esimene pooleli jäi. 17-aastane peategelane Rass kirjutab juba teist ööpäeva arestikambris ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile sajandivahetuse alguspäevil.

Nende kaante vahelt leiab lugeja mõned uued tegelased. Mõned vanad probleemid. Ja mõned hästi peidetud õpetussõnad tänastele ja homsetele noortele teemadel, millest eelnevad põlvkonnad teiega kunagi ausalt rääkida pole julgenud.

Minuga juhtus nagu muinaslugudes ikka: läksin otsima maailma ja leidsin enda. Armusin küll ka, kuid armastus pole muud kui mootor. Esiti oli muidugi raske: läbikukkunud katsed oma kirjutisi avaldada, baaridaami ja tantsija tööst saadud sandikopikad, mis näljast ikkagi ei päästnud, tajumine, et oled võõras, ja selle teadmisega leppimine. Lisaks kleebib su päritolumaa, su välimus ja aktsent sulle kohalike silmis kõikvõimalikke kahtlusi külge. Ega´s midagi! Pead hakkama ennast, oma identiteeti otsast peale ehitama.

Anna-Maria Penu

Nobeli kirjandusauhind on oma veidi rohkem kui saja-aastase ajaloo jooksul põhjustanud märksa rohkem poleemikat kui näiteks teadusauhind. Miks on valik langenud just nendele kirjanikele? Kuivõrd on kaasa mänginud poliitika ja geograafiline printsiip? Vastuseid nendele ja paljudele muudele küsimustele annabki Kjell Espmark, Rootsi Akadeemia Nobeli komitee esimees aastast 1988, oma raamatus, kus kõige viimastele avalikustatud arhiivimaterjalidele on lisatud tema enda rikkalikud kogemused tööst auhindade määramisel.

Õpikus antakse ülevaade noorsoo kasvatamisel esinenud ideedest ja organisatsioonilistest vormidest ürgajast kuni tänapäevani. Esimeses osas käsitletakse kasvatuse sisu, meetodeid ja korraldust kapitalismieelses ühiskonnas. Teises osas vaadeldakse kodanliku pedagoogika silmapaistvaid teoreetikuid ja kodanliku kooli ning koolisüsteemi kujunemist. Kolmas osa on pühendatud kasvatusele kapitalismi üldkriisi ning sotsialismi võidukäigu ajastul. Erilist tähelepanu on pööratud noorsoo kommunstlikule kasvatusele praeguseks juba ajaloohõlma vajunud Nõukogude Liidus ja teistes sotsialismimaades. Õpiku lõpus antakse ülevaade nõukogude koolist ja pedagoogikast täna ja homme. Õpik on mõeldud Eesti NSV kõrgkoolide pedagoogiliste erialade üliõpilastele.

Pikki aastaid kohusetundlikult pangas töötanud tagasihoidlik vanapoiss Henry Pulling kasvatab Londoni äärelinnas jorjeneid. Selle tavakodaniku ontliku ja rutiinse elu paiskab segi tema seitsmekümnendais aastais tädi Augusta, kes teda endaga kaasa rändama kutsub. Oma rännakutel puutub Henry koos tädiga kokku üsna hämara seltskonnaga – prostituutide, sõjakurjategijate, salakaubitsejate, CIA agentidega. Lugejat nakkavalt lõbustavas teoses huvitavad kirjanikku mitmed inimlikud dilemmad, inimesele sisendatud ja harjumuspäraseks saanud moraalidogmade haprus ja ebakindlus kokkupuutes tegelikkusega.

Tegemist on juba aastakümneid tagasi suure populaarsuse saavutanud raamatu kordustrükiga, milles on täiendatud kudumistehnika töövõtteid ning ka koekirjadest on tehtud uued, värvifotod. Käsiraamat annab vajalikke algteadmisi silmuskudumise töövõtete õppimiseks, põhjalikke kirjeldusi üksikute kudumistehnikate kohta ja suure hulga pildimaterjali erinevatest koekirjalistest pindadest. Siin on joonistega näidatud kaksteist ülesloomisvõtet, nende hulgas ka narmastega ülesloomine, raamatus on üle kahesaja koekirja foto ja tehnilise kudumiskirja ning ligi kakssada töövõtte joonist. Kordustrükk aastast 1957.

Teise maailmasõja eelõhtul teeb ääremaa kolhoosi lähistel hädamaandumise lennuk, mida määratakse valvama reamees Ivan Tšonkin. Lihtsameelne sõdur unustataksegi sinna ja Tšonkin tutvub külanaise Njuraga, kelle juurde peagi sisse kolib. Kui Njura lehm sööb ära kohaliku hobiagronoomi Kuzma Gladõševi tomati ja kartuli hübriidtaimed, saadab too pühas vihas NKVD-le kaebekirja, et Tšonkin on desertöör. Järgnev tohuvabohu on vaimukas kirjeldus nõukogude külaelust ja sõjaväest, laiemalt tolle aja absurdsusest. See on esimene osa kolmest Ivan Tšonkini seiklustest pajatavast raamatust, mida on sageli nimetatud "vene Švejkiks". Vladimir Voinovitš (snd 1932) on vene kirjanik, kes kirjutanud romaane, jutte, jutustusi ja laulusõnu. Serbia ja juudi juurtega perekonnast autor hakkas Ivan Tšonkini seikluste esimest osa kirjutama 1963. Kuna Voinovitš sai avaldamiskeelu, ilmus selle üks osa esimest korda 1969 Frankfurtis ja terve raamat 1975 Pariisis, Nõukogude Liidus levis tekst samizdati väljaandena. 1974. aastal visati Voinovitš NSVL Kirjanike Liidust välja ning 1980 sunniti emigreeruma. Eesti keeles on varem ilmunud tema raamatud "Meie elame siin", "Tahan olla aus", "Karvamüts" ja "Moskva 2042".

Väliseesti autori raamat, milles jälgitakse filosoofilise mõtte arengu põhijooni antiigist kuni selle sajandi kuuekümnendate aastateni. Teos käsitleb aja ja ruumi, elu ja kultuuri olemuslikke probleeme erinevate, peamiselt Õhtumaa filosoofide õpetuste läbi.

Üle 700 ehtsa tsitaadi mafioosodelt ja teistelt, kes neid hästi tundsid. Raamatutest, ajalehtedest ja FBI lintidelt kogutud raamatus "Tarkpeade sajatusi" on märkusi, tsitaate ja anekdoote madalatasemelistelt tänavasõduritelt, poolkirjaoskajatelt käsilastelt ning sellistelt perekonnapeadelt nagu Lucky Luciano, Frank Costello, Meyer Lansky, Al Capone ja John Gotti ning sellistel teemadel nagu perekond, armastus, truudus, mõrv, kättemaks ja vangla. Raamat on sageli naljakas ja pidevalt võluv ning pakub veidrat pilguheitu "tõeliste meeste" igapäevaellu ja mõtetesse.

Romaan viib lugeja haiglamiljöösse. Sugestiivselt on kujutatud inimeste mehisust ja hingejõudu raske haiguse talumisel; sündmuste käigus on teravalt vastandatud üllas inimlikkus ja hingetu ratsionalism.

Suvelinna saabub tööle uus prokurör Martin Kõuer ja satub otsekohe keset väikelinna juhtide intriige, võimumänge ja korteritega sahkerdamist. Kõik linnaisad kasutavad oma ametiposti ära isiklikuks hüveks kindlas veendumuses, et nii peabki elu käima. Igaüks tunneb mõnu oma positsioonist ja võimust. Kogu seda võimukaruselli vürtsitab linnakodanik, invaliid Urmo Uukper, kelle elu sisuks on saanud kaebekirjade kirjutamine kõige ja kõigi kohta. Nende kaebekirjade tõttu tunneb temagi end tähtsana ja naudib rolli linna elus. On veel sügav stagnaaeg ja Eestis pukis Karl Vaino. Siis aga hakkavad ühiskonna elus puhuma uued tuuled, mis pilluvad laiali senise võimkonna. Ka Urno Uukperi kaebekirjad ei huvita enam kedagi. Kõik peavad leidma endale elus uue rolli.