Tooted
AUGUST EELMÄE (s. 1931) on kriitik ja kirjandusloolane. Aastail 1971–-2002 oli ta Friedebert Tuglase Majamuuseumi, hiljem sealsamas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonna juhataja. August Eelmäe uurimuslike kirjatööde huvikeskmes on olnud Tuglas ja tema loominguline pärand, aga ka mitmed dramaatilise elukäiguga ja vähem tuntud loojanatuurid ning kirjaniku eetika probleemistik. Eluvõla kandmise raske kohus kätkeb suure sisseelamisjõuga ja pühendumusega kirjutatud esseid Friedebert Tuglasest, Johannes Vares-Barbarusest, Betti Alverist, Jaan Oksast, Kusta Toomest jt. Varem on August Eelmäelt ilmunud artiklikogud Lüürilist ja proosalist (1980).
Kuulsa dissidendi Vladimir Bukovski (1942–2019) autobiograafiline raamat „Ja naaseb tuul…”, mis on tõlgitud kümnetesse keeltesse, põhineb tema kogemustel võitluses nõukogude totalitarismi vastu.
Raamat kirjeldab kahtteist aastat, mis autor veetis vanglates ja laagrites, põrandaalustest poliitilistest ühendustest ja avalikest protestidest, luulelugemistest Majakovski monumendi juures ja meeleavaldustest süüdimõistetute kaitseks, jälitustegevusest ja vandenõust.
1976. aastal vahetasid Nõukogude võimud Bukovski välja Tšiili kommunistliku poliitiku Luis Corvaláni vastu ning alates sellest ajast kuni oma elu lõpuni elas ta Inglismaal Cambridge’is.
2008. aasta valimistel kandideeris Vladimir Bukovski Venemaa presidendiks.
"Jäävad ainult silmad" on novellikogu, mille tegelased on kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda? Ja kas see on võimalik?
Suuremas osas kogumiku tekstidest maalib Müürsepp tublisti üle võlli keeratud portreid meid igapäevaselt ümbritsevatest inimestest – ruumi jagub hoolitsevale emale, suurkorporatsiooni juhile, ööklubilistele ja üksikutele vanainimestele. Kaasa ei lasta meil aga kellegi elusaatusega minna. Pigem on tegelased meie ees näidetena, keda turvaliselt kauguselt jälgida, neis omaenda elust tuttavaid mustreid ära tundes ja neid seejärel unustades.
Autorilt on varem ilmunud luulekogud "Paradoksid", "Blondiine armastav mees" ja "Strippari pisarad". "Jäävad ainult silmad" on tema esimene proosateos.
See on üpris isiklik raamat selles mõttes, et ei pretendeeri moodsa ukraina luule täielikule ülevaatele ega kvalifitseeru antoloogiaks, vaid peegeldab minu enda maitset ja valikut. Taolisi tõlkekogusid on Eestis ilmunud varemgi. Lisaks tõlgitud tekstidele on raamatus mu enda luuletused Ukrainast.
Anna Verschik
Raamatus on rööptekst ukraina keeles.
Sel ajal kui teised orkestrandid pille häälestavad, saab trompetist Egon Paalist orkestri dirigent. Esialgu küll ajutine ja sedagi kahepoolse suusõnalise kokkuleppe alusel. "Meil ei ole vist mõtet ajutist lepingut teha," ütleb Lindner, kelle kabinetis nad asjast räägivad. "Pikaajalist lepingut ei tahaks jälle enne teha, kui selgub, mis Paulist saab... Või mis sina arvad?" "Teeme nii, kuidas parem on." "Kellele parem?" küsib Lindner. "Orkestrile." "Orkester oleme me ainult kontserdi ajal ja proovis," ütleb Lindner. "Palgapäeval oleme kolmkümmend kaks erinevate huvidega inimest. Ma pean juristiga nõu, kui sa lubad." "Muidugi luban." Lindner avab kirjutuslaua sahtli, võtab sealt kella. "See on Pauli kell, Reet leidis selle lavalt. Ma annan selle sinu kätte. Muuseas, Reeta meil tänasest enam ei ole." "Kes siis nootidega tegeleb?" Lindner vaikib.
Teosest on ka samanimeline mängufilm.
Friedebert Tuglase novelli „Poeet ja idioot” esmatrüki ilmumise 100 aasta möödumise puhul korraldas ajakiri Looming väikese juubeli tähistamiseks aktsiooni, mille käigus paluti valitud autoritel kirjutada oma novell pealkirjaga „Poeet ja idioot”.
Ainukene tingimus osalejatele oli, et novell peab algama toimetuse poolt ette antud lausetega. Kõik, mis sellele järgneb, oli täiel määral kirjutajate teha. Toimetus juhtis üksnes tähelepanu sellele, et novelli alguses luuakse formaalne seos Tuglase novelliga ning tegevus paigutatakse meie vahetusse tänapäeva. Ormusson viibib Toomemäel ja mõtleb oma kodulinnale ühtaegu nii sarkastilise üleoleku kui ka paratamatu lähedustundega, nagu Tuglase novelliski. Ja kohtab seal kedagi. Mis maailmas elavad, mida teevad, millest kõnelevad poeet ja idioot tänasel päeval?
Sisukord:
- Kord aastas, valgel ööl... / Mehis Heinsaar
- Poetess ja idioot / Lilli Luuk
- Poeet ja idioot / Maimu Berg
- Poeet ja idioot / Pawel Graf von Mazini
- Kvääride muusika ehk Poioot ja ideoteet / Mihkel Mutt
- Poeet ja neurik / Laura Loolaid
- Idioot-poeet. Novell antipsühhiaatriast / Valdur Mikita
- Poeedid ja idioodid / Katrin Ruus
- Jumal ja kurat / Meelis Friedenthal
- Poeet ja idioot ehk IAAK ja Pavlik / Jaan Undusk
- Poeet ja idoot (faksiimile) / Friedebert Tuglas
A. H. Tammsaare loomingut kannab loogilise ja ebaloogilise maailmamudeli võitlus. Selles avaldub inimkonna igavene pürgimus saada oma kontrolli alla psühholoogilised, ühiskondlikud ja looduslikud protsessid. „Tõe ja õiguse“ osade vaikivaid alapealkirju parafraseerides võiks öelda, et see on inimese võitlus irratsionaalsusega.
Maarja Vaino (sünd. 1976) on kirjandusteadlane ja A. H. Tammsaare Muuseumi juhataja. 2011. aastal kaitses ta doktoriväitekirja teemal „Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus“. Käesolev raamat on selle väitekirja täiendatud ja laiemale lugejale mõeldud versioon.
Teatud mõttes on "Väike" jätk esseekogumikule "Väike äratundmiste raamat". Kolmest osast koosnevas teoses arendab Raudam väiksuse teemat süvitsi edasi. Raamatu esimeses osas "Anti ja mina" jutustab autor lugusid oma lapsepõlvest, lastes neis tegutseda oma esimese raamatu "Anti jutud" peakangelasel. Teine osa "Väike Tuglas" käsitleb väiksuse teemat Friedebert Tuglase loomingus, kirjavahetuses ning mõistagi "Väikeses Illimaris". Kolmandas osas "Mees, kes kirjutas merd" tehakse aga omalaadne stiilieksperiment, laskudes nii mere, Tuglase kui ka kirjanduse saladustesse.
Võrumaalt pärit Artur Adson oli kaasaegsetele sõjakas ja raske sõnaga mees, järeltulijatele veidrik, kelle suur armastus tegi armastatust Suure Luuletaja. Marie Underile pühendumisega paralleelselt kujunes Artur Adsonist iseseisev ja kandva mõjujõuga kirjanik, kelle sulest on ilmunud 33 algupärast raamatut ja kes on tõlkinud 61 teost, neist 54 teatrile.
Lisaks loomingule oli ta veel tarmukas organisaator ja kaasosaline paljudes omaaja ühiskondlikkultuurilistes üritustes ning sündmustes. Eesti kirjanduslikus traditsioonis omab suurt püsiväärtust Artur Adsoni valdavalt võrukeelne värsiloome.
Tema isikut avada ja mõista aitab just käesolev kogutud luuletustele lähenev luuleraamat. Raamatut ilmestavad Artur Adsoni enda joonistused.