Tooted

Palvadre oli iseseisva Eesti esimese põlvkonna riigimees, õigusteadlane, kohtunik, poliitik, lõpuks õiguskantsler. Üks neist, kelleta Eesti riigiõiguse kujunemislugu poleks tervik. Ja paraku üks neist paljudest, kelle Nõukogude okupatsioonivõim aastatel 1940–1941 esimeses järjekorras hävitas. Seetõttu pole vast liialdus väita, et Palvadre elukäigust ja tegevusest vaatab vastu Eesti riigi paljulubava alguse ning ülimalt traagilise lõpuga epohh. Fotod on pärit Eesti Filmiarhiivi, Eesti Kirjandusmuuseumi, Rahvusarhiivi, Tallinna Kirjanduskeskuse, Tartu Linnamuuseumi, Valga Muuseumi ja Viljandi Muuseumi kogudest. Ümbrise esikaanel foto Eesti Filmiarhiivist (EFA.36.A.103.105) ja tagakaanel Eesti Ajaloomuuseumist (AM N 5631:1412) Uurimistööd toetas õiguskantsleri asutatud stipendium Eesti Vabariigi esimese õiguskantsleri Anton Palvadre eluloo uurimiseks.

Raamat kätkeb endas kaasaegsete meenutusi Artur Alliksaarest – 100 mõujukama eestlase hulka valitud poeedist. Esimeses pooles "Sõna on mu kirg ja nõrkus" on avaldatud Artur Alliksaare kirjad sõpradele Eino Lainvoole ja Rein Sepale ning nõukogude kirjanduspoliitika ametnikele Leida Tigasele ja Otto Sammale.

Teise ossa pealkirjaga "Mentor Artur" on Henn-Kaarel Hellat kogunud Artur Alliksaare kaasaegsete mälestusi. Mõned neist on varem ilmunud, enamus selle raamatu jaoks kirja pandud. Raamatus meenutavad oma isiklikke kokkupuuteid poeediga Ain Kaalep, Henn-Kaarel Hellat, Leo Metsar, Andres Ehin, Ave Alavainu jt. Raamatu väljaandmist on toetanud Kultuuriministeerium.

Muusikaajakirjaniku Ivalo Randalu kirjatööde kogumik

Edgar Kant (1902–1978) oli inimgeograafia ja inimökoloogia rajaja Eesti eelmise iseseisvuse ajal. Teise maailma sõja järel Rootsis paguluses sai temast Lundi geograafilise koolkonna vaimne liider. Kant kui maailmatasemel tunnustatud teadlane on valitud ka Eesti möödunud sajandi 100 suurkuju hulka.

Raamatu "Eesti rahvastik ja asustus" esimesse ossa kuuluvad peatükid tema 1934. aastal kaitstud doktoriväitekirjast ja selle saksakeelsest edasiarendusest (Simo Runneli tõlge). Teine osa "Rahvastiku siseränded" kujutab endast 1939. a. ilmunud linnastumise süvaanalüüsi käsitleva töö "Etüüde siserännete ruumiküsimusist. Eesti linnade rändealadest, eriti Tartu rändkonnast" uut väljaannet, milles uuritakse rahvarände ruumilist ulatust. Raamatu väljaandmist on toetanud SA Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Ivar Ivask (1927–1992) on Välis-Eesti luuletaja ja kirjandusteadlane. Ta on avaldanud kaheksa luulekogu ja Ilmamaa kirjastusel on "Eesti mõtteloo" sarjas ilmunud tema raamat "Tähtede tähendust tunda", mis sisaldab esseistikat ja uurimuslikke artikleid eeskätt eesti kirjandusest. Selle raamatu varaseimad kirjutised on Ivaski kirjanduskäsitlused 1950-ndate algupoolelt – hispaania luulest, Jorge Guillénist ja García Lorcast. Valik lõpeb pikema reisikirjaga 1988. aastast. Siia vahele mahuvad pikemad ja lühemad mõtisklused läti ja leedu, kreeka ja itaalia, prantsuse ja hispaania, soome ja ladina-ameerika kirjandusest, Nobeli auhinna telgitagustest, jaapani luulest, india kirjaniku Raja Rao romaanidest ja rohkesti muudki. Peale mõne erandi pärinevad siinsed artiklid Ivaski väljaantud kirjandusajakirjast.

Raamat sisaldab kirjandusteadlase ja tõlkija Ants Orase (1900-1982) perioodikas ja tõlkeraamatutes ilmunud saatesõnu/autoritutvustusi Lääne-Euroopa, ameerika ja vene kirjandusest (valdavalt luulest), alates William Shakespeare'ist ning lõpetades XX sajandi klassikutega (Lord Byron, John Masefield, Walt Whitman, Swinburne, Verhaeren, John Donne, Otto Manninen, Koskenniemi, Heine, Puškin, Fröding jpt.). Kokku 30 pisikest peatükki. Orase eruditsioon jõuab neis peatükkides meieni targa tagasihoidliku kergusega. Vaatlusel rakendab Ants Oras oma kindlapiirilist esteetilist printsiipi, mis ei ole iialgi sõnastatud dogmaatiliselt, ent püsib loova arhitektoonilise jõuna igas tekstis. Ants Oras ülistab julgelt suure luule igavest ilu ja haljust.

"Imeline koda" on folkloristi, luuletaja ja rännumehe Aado Lintropi omalaadne reisi- ja mõttepäevik. Autor veetis 2012. aasta märtsikuu Itaalias, Rooma lähedal väikeses linnakeses nimega Mazzano Romano. Kohaliku looduse ja elupiltide kirjelduste kõrval leiab raamatust mõtisklusi eesti kultuuri, keele ja meele üle.

Ivar Grünthali "Laulu võim" on suur luulesüsteem, arhitektooniliselt komponeeritud raamat. Värssromaan, mis ilmus peatükkidena ajakirjas "Mana" aastatel 1976–1986, on nüüd esmakordselt ühtseks raamatuks saanud. See jälgib peategelase, laulja Ants Luubergi eluteed 1940-ndatest kuni vihjamisi 1960-ndateni. Jutustaja esitab arvukalt vaateid Eestile olulistele ajaloolistele sündmustele ja tegelastele, mille tulemusena moodustub mosaiik eestlaste okupatsiooniajast ja pagulustundest.

Leopold von Schroeder (1850–1920) sündis ja käis koolis Tartus. Õppis ja töötas (1877–1893) Tartu Ülikoolis, oli esimene Eestist pärit India-uurija. Hiljem lahkus venestamise survel Tartust ja töötas Innsbruckis ning oli Viini Akadeemia akadeemik. Selles raamatus on väga suur osa tema Eesti elul ja Tartu Ülikoolil, nii et käib suurel määral rubriigi «Estica» alla. Selle tõlkimist soovitas juba kadunud Linnart Mäll aastaid tagasi, aga on ikka muude tööde tõttu edasi lükkunud. Nii, et see on ka omamoodi Linnart Mälli mälestuseks, kes on Schroederit uurinud ja temast kirjutanud ja oli ise tema töö jätkaja Tartu Ülikoolis, ehkki ligi sajandilise vahega.

Kriminaalromaan, mille peategelane on Rocco Schiavone, uurija, kes on distsiplinaarkaristusena Põhja-Itaaliasse saadetud. Kuritegu pannakse toime suusarajal ja lugu kulgeb suusakuurordis. Rocco on isepäine tegelane, kellel on oma kiiksud ja pahed, kuid kes lahendab kuriteo kiiremini, kui ülemused oodata oskavad.

Noor tüdruk Ladydi kirjeldab enda elu ühes äärmiselt masendavas ja lootusetus paigas Mehhikos. Keeleliselt äärmiselt ilus ja poeetiline raamat, mis käsitleb vägivalda, narkokaubandust, inimkaubandust ja teisi raskeid teemasid. Ladydil ei ole olnud erilist lapsepõlve ja ta on pidanud saama ruttu täiskasvanuks.

Teenekas kultuuritegelane on sündinud 4. detsembril 1923. aastal Ahjal Tuglase-mail ja veetnud lapsepõlve Missos. Ta on õppinud Pugola (nüüd Misso) algkoolis, Võru reaalkoolis ning Hugo Treffneri gümnaasiumis. Pärast Tartu ülikooli vene keele ja kirjanduse eriala lõpetamist on olnud pikka aega õppejõuks Viljandi Kultuurikolledžis, lugenud seal muuhulgas vene kirjandust, teatriajalugu ning eesti kultuurilugu. Alates 1989. aastast "Memento" Viljandi ühenduse esimees. Avaldanud tõlkeid vene kirjandusest ning kirjandus- ja teatriarvustusi. Selles mälestusteraamatus on kirja pandud noore mehe lugu, kelle elukäik sarnaneb nii paljude tema kaasaegsete omadega. Salum räägib meile ühe isiksuse kujunemisest läbi lapsepõlve, nooruse – mis langes suures osas sõja-aastatele –, ja ka Komi vangilaagrikogemuse. Autor jutustab siiralt oma maailmapildi ja -vaate kujunemisest, püüdlustest ja pettumustest, sõprusest ja armastusest, kusjuures talle on olnud alati väga omane püüe mõista muutuvaid olusid ja nendega kohaneda.

Akadeemik Harald Keres (sünd. 1912), omaaegne Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika professor heidab pilgu möödunud aastatele, mida on pea sajandi jagu. Ühe inimese teed jälgides võib küsida, kes või mis tegelikult sellel teel kõnnib, sest kindlasti ei liigu seal jutustaja üksi. Sajandiga muutub ühiskond, kaovad ja kerkivad riigid, lisaks avastused teadusvallas. Tulevane Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik veetis lapsepõlve ja noorusaastad Pärnus ning Narvas. 1933. aastal sai temast Tartu ülikooli matemaatikaosakonna tudeng. Andekas noormees lõpetas stuudiumi kolme aastaga cum laude ja jätkas ülikooli teenistuses juba õppejõuna. Tartu ülikooliga seotuks jäi Harald Keres terveks eluks, pidas seal loenguid, oli tähetorni juhataja, kuulus Tõravere observatooriumi rajajate ringi, jõudis viimaks TRÜ teadusala prorektori kohale. Suurimaks seikluseks võib pidada tema sattumist 1944. aastal sõjakeerises Saksamaale ja pikka teekonda tagasi koju läbi sõjast laastatud Euroopa. Kogu elu on autori eelisharrastusteks olnud muusika ja male. Huvi malemängu vastu äratas Haraldis ja tema nooremas vennas Paulis nende isa. Ema viskas küll tihti malenupud minema kartuses, et poistest võiksid kujuneda mängurid. Ometi sai malemäng venna Paul Kerese elutööks. Klaveriõpinguid alustas Harald noorukina Pärnus, hiljem õppis flööti mängima ja on mitmete orkestrite koosseisus mängides oma suurepäraseid oskusi tõestanud. Keskkooli lõpetades seisis ta lausa valiku ees, kas pühenduda muusikale või siirduda Tartusse matemaatikat õppima. Ülikool, muusika ja male – need kolm on aidanud autoril mitte alati meeldivaid olusid trotsida ning pikast elust rõõmu tunda. Raamatu fotomaterjalid pärinevad Harald Kerese erakogust.

"Surnute raamat. Elu kiituseks" on Margus Mikomäe järelhüüetest ja surma-teemalistest kirjutistest. Aga tegelikult räägib see raamat elust – voogavast, kirkast, mõnusast ja elusamast elust. Raamatust leiame 34 järelhüüet kultuuritegelastele (Andres Ehin, Lembit Ulfsak, Jaak Joala jpt), autori lähedastele ja puudele.

2., täiendatud ja parandatud trükk. Lauri Sommeri kureeritud ja järelsõnastatud "Tundmata palu" on kogumik Võrumaa parima poja Juhan Jaigi varjujäänud teostest. Jaik on siin oma parimas: Lõuna-Eesti loodus ja inimene, esimese vabariigi mürisev elumuutus, tondid, sänid ja vaimud. Raamatu esimesse poolde on valitud jutud juba tuttavalt jaigilikus stiilis – peen kui püssirohi. Teine pool avab aga meenutuste ja publitsistika kaudu päris tundmata autori. Koos Sommeri järelsõnaga kangastuvad Jaigi inspiratsiooniallikad, autobiograafilised momendid ning värske rakurss loometervikule.

Raamat koondab Jaan Puhveli algselt inglise keeles kirjutatud eestiainelisi kirjatöid.

Võõrkeelsele lugejale mõeldud tekstid on autor ise võimalikult täpselt inglise-ameerika keelest tõlkinud. Oma laadilt peegeldavad need püüdlusi lahtises maailmas tutvustada, levitada ja põlistada tol ajal ahistuses viibinud eesti kultuuri.

Ajavahemikus 1968–1991 ilmunud eesti- ja soomeaineliste esseede ja arvustuste kogumik on järjeks ja täienduseks Jaan Puhveli eesti keeles kirjutatud tekste sisaldavale raamatule "Ulgvel ja umbes" (Ilmamaa 2001).

Lauri Sommeri kureeritud "Võrumaa joogi julgustükid" on hoolikas valik Juhan Jaigi varjujäänud juttudest. Kuigi teoses saab ilmsiks Jaigi parim külg jutuvestjana, lisandub sellele vaikimisi ka portree temast kui Võrumaa ühest suuremast kirjanikust eelmise vabariigi aegu ja läbi ajaloo. Kogumikku kannab Juhan Jaigi iseloomulik fantaasialend, mis sobib nii suurele kui väiksele. Lugude vahelduv iseloom liigub ikka sumedas Võrumaa õhus kuldsel eelajal. Suvel meenutab see pimedust, talvel valgust, kevad-sügiseti rõõmu elusolemisest. Lugejat aitavad ka arhiivifotod Jaigi eluajast ja Lauri Sommeri järelsõna. "Võrumaa joogi julgustükid" on lühendatud ja ümbertöötatud äsjailmunud täiskogumikust "Tundmata palu". Iga soetatud raamatu eest istutab kirjastus Kaarnakivi selts Võrumaale ühe puu.