Tooted
Fernando Pessoa (1888–1935) oli üks olulisemaid 20. sajandi kirjanikke portugali keeleruumis, aga ka terves maailmas. Ta oli nii poeet, proosakirjanik, kirjanduskriitik, tõlkija, kirjastaja kui ka filosoof. Eesti keeles on Pessoa loomingust ilmunud peamiselt tema luulet tutvustavad valimikud „Autopsühhograafia“ (1973), „Tubakapood“ (2009, 2022) ja „Sõnum“ (2010) ning proosateos „Rahutuse raamat“ (2022).
Siinne jutukogu toob eesti lugejani valiku Pessoa proosaloomingust selle erinevates kihistustes: iselaadsest müstikast kuni ühiskonnairooniani. Raamatusse on valitud 20 teksti, millest kõik peale kogumiku nimiloo ilmuvad eesti keeles esmakordselt.
Sisu:
- "Kõhkleja märkmed" (Tõnu Õnnepalu)
- "Anarhistist pankur"
- "Dekoratiivkroonika I"
- "Dekoratiivkroonika II"
- "Manuel Fontoura"
- "Mehed"
- "Kuradi tund"
- "Küüraka naise kiri lukksepale"
- "Edasilükkaja"
- "Palverändur"
- "Suur portugallane"
- "Väga originaalne õhtusöök"
- "Unustuste tee"
- "Rooma saladus"
- "Saraiva ehk Saraiva ja tüdrukud"
- "Mina, doktor"
- "Eesel ja kaks kallast"
- "Soares ja Pereira"
- "Kristlane ja katoliiklane"
- "Papagoi"
- "Kalamüüjanna loogika"
Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.
„II maailmasõja faktid ja legendid" on esimene eesti autori kirjutatud kompleksne ülevaade II maailmasõjast, mille lõpust möödus äsja 70 aastat. Selle sõja käsitlus ja faktid olid meid okupeerinud Nõukogude Liidus pea peale pööratud, mistõttu oli kallutatud ka sel teemal ilmunud eestikeelne kirjandus. Viimase 20 aasta jooksul on aga Venemaa arhiividest selle sõja kohta tulnud välja palju erakordselt huvitavaid andmeid, mida lääne sõjakirjandusse on jõudnud harva. Käesolev raamat võtabki kokku nii lääne kui ka venemaise tähtsama ja huvitavama teabe II maailmasõjast, vaadeldes selle tähtsündmusi, juhtivisikuid ja raskerelvastust, ka Eesti vaatevinklist.
Raamat "Kulu ja tulemus" on juhtimisarvestuse valdkonnas võib-olla et viimase kümnendi kõige olulisem teos, selle keskmes on tegevuspõhine kulujuhtimine, kuid erinevalt paljudest varasematest selle ala raamatutest pole see siiski nii väga ainult seda teoreetilist kontseptsiooni tutvustav. See on raamat mitte ainult raamatupidajatele, vaid sisuliselt kõikide alade ja isegi kõikide tasemete juhtidele, kes soovivad mõista, kuidas tegelikult tekib kasum ja tulemus. See pole lugemiseks just lihtne raamat, kuid moodsa kulujuhtimise käsiraamatuna on see hindamatu. Robert Kaplan on kuulsamaid kaasaegseid kulujuhtimise teoreetikuid. Tema nime seostatakse ka ühe tänase kuumema juhtimiskontseptsiooni, Balance Scorecard´i tekke ja arenguga.
"Colorado on see osariik, kus igal pool tõmmatakse kanepit, jah?" on mult nii mõnedki korrad küsitud ning see paneb muigama. Tõsi, Colorado ja kanep käivad paljude jaoks käsikäes, ent mind võlub siiski Colorado lumerohke talv ja madalad miinuskraadid.
Suusapatrullina suusatan iga päev igal pool. Suuskadel õppisin, kuidas lõhkeaine abil nõlvu ohutuks muuta, mil moel aidata neid, kelle suusapäev lõpeb peapõrutuse või luumurruga, ning kuidas päästekelguga ka kõige järsematelt radadelt alla liuelda. Esimese hooaja jooksul näen rohkem vigastusi kui kogu eelneva elu jooksul kokku.
Lisaks vaheldusrikkale suusapatrulli tööle kogen muudki. Kiht kihi haaval tutvun Colorado värvikireva tausta, ajaloo ja olevikuga. Üleskistud raudteede asemele tekkinud matkarajad ja maalilised autoteed viivad kanjoniteni, kummituslinnadesse, väikestesse elavatesse küladesse, õitsvaid lilli täis mägiaasade ning lugematute mägijärvedeni.
Nii et vastan: "Seda ka, jah, aga Colorado on siiski palju-palju enamat kui lihtsalt kanep!"
Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõik sõidavad Ferrariga? Sellistele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais. Teised, kes on Dubais turistina käinud, muretsevad jällegi selle üle, kas seal pole mitte liialt sünteetiline või kunstlik – majad puha klaasist ja terasest, kõik on uhiuus... Mida seal peale päevitamise ja šoppamise üleüldse tehakse? Mina olen Dubai arengut näinud juba aastast 1996 ning meie suhtes on olnud igasuguseid hetki. Meediavaldkonna produtsendina sättisin end 2016. aastal tihedalt Tallinna–Dubai liinile ning mina ja see vapustav linn saime eriliselt headeks sõpradeks. Või kas see ongi sõprus? Rohkem nagu armulugu. Dubai glamuurse välispinna all on ajalugu, kultuuri, huvitavaid elulugusid, uusi kogemusi, pööraseid tulevikuvisioone – kõike seda, mida saab nimetada linna hingeks. Tuleb lihtsalt kuulata ja silmad lahti hoida. Ah jaa – burkades seal ei käida, mõnes vetsus võib tõesti olla kullatud kraanikauss ja Ferrari on tänavapildis tavaline nähtus.
"Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?" küsib Joe äkki, kui olen juba välisuksel.
Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata.
Mõtlen pikalt. "Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga…"
"No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud…" kurdab Joe. "Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?"
Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal.
"Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool," ütleb Joe. "Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?"
"Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: "Minu Kuressaare"."
"Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on?
Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära.
Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus. Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis.
Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit."
„Õhtupäike väikestel majadel“ on üks etapp, üks tükk reisist vanadusse, aga imelikul kombel viib see reis läbi lapsepõlve, läbi selle aja, kui kõik oli alles ees. Sest kõik on endiselt alles ees. See ongi vananemise paradoks ja selle kõige kiivamalt varjatud saladus: ikka on kõik alles ees, ikka on kõik alles tundmatu, ikka on su elumõistatus alles lahendamata. Kas osa tema lahendusest ei peitugi nimelt lapsepõlves, päritolus, tolles ajas, kust oleme tulnud ja mida enam ilmselgelt olemas ei ole? Ümberringi on uus aeg, aga meie kõnnime tubades, mis kord olid, räägime inimestega, keda ilmsi enam kohata ei saa. Jääme ajast maha. Või jääb hoopis aeg meist maha? Võib-olla astume hoopis aasta-aastalt aina tundmatumale, aina vähem läbi uuritud, aina põnevamale maale, alles täiesti kaardistamata territooriumile. Ka see on võimalik.
Päevikute, kirjade, intervjuude, arhiivimaterjalide ja muidugi ka autori enda viljaka loomingu põhjal valminud raamat tutvustab Raimond Kaugveri sündmusterohket elukäiku, vaadeldes tema kujunemist armastatud rahvakirjanikuks. Tegu on esimese tervikliku Raimond Kaugveri elulooga. Sirly Hiiemäe (1976) on Eesti kirjandusteadlane, pedagoog ja kirjanik. Tema sulest on ilmunud romaanid „Elu hinnakiri“ (2012), „Bucket list“ (2018), „Jalgadega ajamullas“ (2019), „Kõrkjaarm“ (2022) ja monograafiad „Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu“ (2019) ning „Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman“ (2021).
Telesaate „Selgeltnägijate tuleproov 2017“ võitja Alisa Verde kirjutab selles raamatus oma hullumajas veedetud päevadest ning inimestest, keda seal kohtas. Mis toimub, mida mõeldakse ja tehakse nende seinte taga? Miks on üks või teine sinna jõudnud? Sellest kõigest ja palju enamastki räägib Alisa kohati jõhkralt avameelne raamat „Sinuga ühes palatis“. „Lõppude lõpuks, ainus, millel on tähtsust, on see, kui ilus on sinu viimane tegu. Iga päev.“
Käesolev vestmik on mõeldud eeskätt ukrainakeelsetele inimestele: nii neile, kes juba eesti keelt veidi oskavad, aga ka neile, kes sel teekonnal alles esimesi samme teevad. Samahästi sobib vestmik kasutamiseks eestlastele, kellel huvi ukraina keele vastu, kes soovivad suhelda oma ukrainlastest töökaaslaste või tuttavatega ukraina keeles või kel plaanis ühel päeval Ukrainasse reisida. Raamatust leiab igapäevaseid sõnu, väljendeid, küsimusi ja vastuseid, mille abil saate suhelda erinevates kohtades ja olukordades. Vestmikku saab kasutada ka kui temaatilist sõnastikku.
Цей розмовник – справжня знахідка не тiльки для тих, хто вже трохи розмовляє естонською, але й для тих, хто тільки на початку шляху. Pозмовник також може бути цікавий естонцям, які мають українських співробітників або знайомих, планують подорожувати Україною або просто цікавляться українською мовою. У розмовнику ви знайдете простi слова, вирази, запитання та вiдповiді, які можна використовувати для спілкування в різних місцях і ситуаціях. Цей розмовник можна використовувати як тематичний словник.