Tooted

Fernando Pessoa (1888–1935) oli üks olulisemaid 20. sajandi kirjanikke portugali keeleruumis, aga ka terves maailmas. Ta oli nii poeet, proosakirjanik, kirjanduskriitik, tõlkija, kirjastaja kui ka filosoof. Eesti keeles on Pessoa loomingust ilmunud peamiselt tema luulet tutvustavad valimikud „Autopsühhograafia“ (1973), „Tubakapood“ (2009, 2022) ja „Sõnum“ (2010) ning proosateos „Rahutuse raamat“ (2022).

Siinne jutukogu toob eesti lugejani valiku Pessoa proosaloomingust selle erinevates kihistustes: iselaadsest müstikast kuni ühiskonnairooniani. Raamatusse on valitud 20 teksti, millest kõik peale kogumiku nimiloo ilmuvad eesti keeles esmakordselt.

Sisu:

• "Kõhkleja märkmed" (Tõnu Õnnepalu)
• "Anarhistist pankur"
• "Dekoratiivkroonika I"
• "Dekoratiivkroonika II"
• "Manuel Fontoura"
• "Mehed"
• "Kuradi tund"
• "Küüraka naise kiri lukksepale"
• "Edasilükkaja"
• "Palverändur"
• "Suur portugallane"
• "Väga originaalne õhtusöök"
• "Unustuste tee"
• "Rooma saladus"
• "Saraiva ehk Saraiva ja tüdrukud"
• "Mina, doktor"
• "Eesel ja kaks kallast"
• "Soares ja Pereira"
• "Kristlane ja katoliiklane"
• "Papagoi"
• "Kalamüüjanna loogika"

   

Teekond püramiidide maale on olnud teekond unistuste, aga ka iseenda juurde. See tee sai alguse, kui inglise filoloogia viimase kursuse tudengina reisibüroos töötades Egiptusesse jõudsin, aga see võis ka alata juba lapsepõlveunistustes igavesest suvest, Tutanhamoni kuldehetest ja kummalistest rahvariietest. Eluteekond siinpool maakera on kestnud viis aastat, õlg õla kõrval abikaasa Mohamediga, egiptlasega, moslemiga, saatjateks meie lapsed Nadiin ja Omar. Eestlasena egiptlaste seas, moslemina moslemite hulgas kutsun nüüd teidki selle tegeliku elu loori taha piiluma, kuhu ise kunagi nii väga kiigata tahtsin, et kummutada eelarvamused ja avardada maailma veelgi.

Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.

„II maailmasõja faktid ja legendid" on esimene eesti autori kirjutatud kompleksne ülevaade II maailmasõjast, mille lõpust möödus äsja 70 aastat. Selle sõja käsitlus ja faktid olid meid okupeerinud Nõukogude Liidus pea peale pööratud, mistõttu oli kallutatud ka sel teemal ilmunud eestikeelne kirjandus. Viimase 20 aasta jooksul on aga Venemaa arhiividest selle sõja kohta tulnud välja palju erakordselt huvitavaid andmeid, mida lääne sõjakirjandusse on jõudnud harva. Käesolev raamat võtabki kokku nii lääne kui ka venemaise tähtsama ja huvitavama teabe II maailmasõjast, vaadeldes selle tähtsündmusi, juhtivisikuid ja raskerelvastust, ka Eesti vaatevinklist.

Perekond King – Hawaii ühe mõjuvõimsaima peredünastia ja ühtlasi suurima maaomaniku järeltulijad – on jõudnud faasi, kus tuleb hakata elu põhiväärtuseid kõvasti ümber hindama. Matthew Kingi tütred – 10-aastane krapsakas Scottie ja 17-aastane narkootikumidega pahuksisse sattunud mässumeelne Alex – toovad mehele hulgaliselt halle juuksekarvu. Olukorra teeb raskemaks asjaolu, et laste karismaatiline ema, igal hetkel põnevust otsinud Joanie lamab pärast rasket mootorpaadiõnnetust koomas, ilma et arstid talle mingisugust elulootust annaksid. Matt kutsub kokku sugulased ja lähedased sõbrad, et nad saaksid Joaniega hüvasti jätta. Niigi raske olukorra muudab veelgi hullemaks avastus, et on üks inimene, kellele ta pole veel abikaasa seisundist teada andnud – nimelt mehele, kellel oli tema naisega kuum armuafäär... Olles sunnitud oma elus palju ümber hindama ning "varulapsevanema" staatusest täieõiguslikuks perekonnapeaks tõusma, asub Matt koos tütardega teele, et otsida üles abikaasa armuke. Emotsionaalne lugu rännakust, kus selgub, milline suund elu teelahkmel võtta...

Raamat "Kulu ja tulemus" on juhtimisarvestuse valdkonnas võib-olla et viimase kümnendi kõige olulisem teos, selle keskmes on tegevuspõhine kulujuhtimine, kuid erinevalt paljudest varasematest selle ala raamatutest pole see siiski nii väga ainult seda teoreetilist kontseptsiooni tutvustav. See on raamat mitte ainult raamatupidajatele, vaid sisuliselt kõikide alade ja isegi kõikide tasemete juhtidele, kes soovivad mõista, kuidas tegelikult tekib kasum ja tulemus. See pole lugemiseks just lihtne raamat, kuid moodsa kulujuhtimise käsiraamatuna on see hindamatu. Robert Kaplan on kuulsamaid kaasaegseid kulujuhtimise teoreetikuid. Tema nime seostatakse ka ühe tänase kuumema juhtimiskontseptsiooni, Balance Scorecard´i tekke ja arenguga.

"Antarktika on mastaapne, võimas, karm, ohtlik, ent väga puhas ja kaunis ning pakub külalisele kogu eluks elamusi. Kirjutan selle ilust ja ohtudest, aga ka teadlastest ja neid toetavatest meremeestest, pilootidest, kokkadest, arstidest, radistidest, mehaanikutest – erilistest eri rahvusest inimestest, kes on mind isetult abistanud ja mulle silmaringi avardavat seltskonda pakkunud. Kirjeldan aastasel isoleeritud talvitusel suhetesse kuhjuvaid pingeid, ka konflikte. Jälgin lähedalt pingviinide elu ja võrdlen seda inimeste omaga. Pajatan igapäevast kunagises Nõukogude Liidu polaarjaamas ja sellest hoopis erinevas Austraalia riigi korraldatud ekspeditsioonis, kus osalesin juba vaba Eesti kodanikuna. Mind viisid Antarktisele helkivate ööpilvede vaatlused, millele järgnes kaheksa ekspeditsiooni sealsete järvede ökoloogia uurimiseks. Hiljutine laevareis turistide saatjana Lõunamandri teise serva oli omaette ooper, ent minu vaimustus sellest imelisest maast pole praegu sugugi väiksem kui aastakümnete eest."

"Colorado on see osariik, kus igal pool tõmmatakse kanepit, jah?" on mult nii mõnedki korrad küsitud ning see paneb muigama. Tõsi, Colorado ja kanep käivad paljude jaoks käsikäes, ent mind võlub siiski Colorado lumerohke talv ja madalad miinuskraadid. Suusapatrullina suusatan iga päev igal pool. Suuskadel õppisin, kuidas lõhkeaine abil nõlvu ohutuks muuta, mil moel aidata neid, kelle suusapäev lõpeb peapõrutuse või luumurruga, ning kuidas päästekelguga ka kõige järsematelt radadelt alla liuelda. Esimese hooaja jooksul näen rohkem vigastusi kui kogu eelneva elu jooksul kokku. Lisaks vaheldusrikkale suusapatrulli tööle kogen muudki. Kiht kihi haaval tutvun Colorado värvikireva tausta, ajaloo ja olevikuga. Üleskistud raudteede asemele tekkinud matkarajad ja maalilised autoteed viivad kanjoniteni, kummituslinnadesse, väikestesse elavatesse küladesse, õitsvaid lilli täis mägiaasade ning lugematute mägijärvedeni. Nii et vastan: "Seda ka, jah, aga Colorado on siiski palju-palju enamat kui lihtsalt kanep!"

Kas sa pead seal käima burkas? Kas päriselt ka on isegi vetsus kraanikausid kullast? Kas kõik sõidavad Ferrariga? Sellistele küsimustele tuleb vastata, kui keegi saab teada, et töötad Dubais. Teised, kes on Dubais turistina käinud, muretsevad jällegi selle üle, kas seal pole mitte liialt sünteetiline või kunstlik – majad puha klaasist ja terasest, kõik on uhiuus... Mida seal peale päevitamise ja šoppamise üleüldse tehakse? Mina olen Dubai arengut näinud juba aastast 1996 ning meie suhtes on olnud igasuguseid hetki. Meediavaldkonna produtsendina sättisin end 2016. aastal tihedalt Tallinna–Dubai liinile ning mina ja see vapustav linn saime eriliselt headeks sõpradeks. Või kas see ongi sõprus? Rohkem nagu armulugu. Dubai glamuurse välispinna all on ajalugu, kultuuri, huvitavaid elulugusid, uusi kogemusi, pööraseid tulevikuvisioone – kõike seda, mida saab nimetada linna hingeks. Tuleb lihtsalt kuulata ja silmad lahti hoida. Ah jaa – burkades seal ei käida, mõnes vetsus võib tõesti olla kullatud kraanikauss ja Ferrari on tänavapildis tavaline nähtus.

Kunstnik Viktoria Berezina elas seitse kuud okupeeritud Hersonis. Ta kajastas kodulinnas ja Ukrainas toimuvat igapäevaselt, olles kirjavahetuses Tartus ja Peipsiveerel tegutseva galeristi Raul Oreškiniga. Kirjavahetusest kujunes avalik sõjapäevik ning autori siirad emotsioonid puudutasid paljusid. Tallinnas Venemaa saatkonna ees loeti Viktoria kirju ette ning need pälvisid Kultuuri Teo auhinna.

"Mis on see pilt või sümbol, mis Kuressaare olemuse kokku võtab?" küsib Joe äkki, kui olen juba välisuksel. Joe on New Yorgist pärit arhitekt, kes otsustas hiljuti kogu perega päriselt saarlasteks hakata. Mõtlen pikalt. "Noh, ausalt öeldes ma ei tea. Ainult klišeed hüppavad pähe: linnus, õllekapp, kadakast võinuga…" "No just! Mitte keegi ei tea! Ma olen linna peal kõigilt juba küsinud…" kurdab Joe. "Aga olgu, kui pilti pole, siis äkki mingi idee, mis Kuressaare eriliseks teeb?" Arutame sealsamas ukse peal tund aega jutti. Jõuame järeldusele, et ühes on need, kes pikalt saarele pidama jäävad, sarnased: nad peavad suutma ise kõigega hakkama saada. Nagu jändrikud kadakad linnaservas tuulepealsel maal. "Ma saan aru, et minnakse Tallinna, seal on ju äri, ja Tartus on ülikool," ütleb Joe. "Aga mis häda pärast Kuressaarde kogu ilmast kohale tullakse?" "Tead, Joe, mul ei ole sulle üht vastust. Aga ma kirjutan sellest parajasti raamatut, oota ära! Pealkiri on juba olemas: "Minu Kuressaare"."

Odessa pole linn, vaid on isiksus. Müüt, milles kajavad anekdoodid, ooperiaariad, musketärifilmid, pätilegendid, juudi road, Must meri… Siin on vist sündinud böfstrooganov, ning igal juhul on siin sündinud Ilf ja Petrov, aga ka poeet Puškini armastus, Venemaa esimene iludusvõistlus, esimene kinostuudio ja esimene lennukitehas. Keset linna särab ooperiteater nagu ehtekarp. Selle kõrvalt viib mereni maailmakuulus Potjomkini trepp. Oma koha on leidnud Võssotski, Majakovski, Ostap Benderi ja apelsini (jah, apelsini) ausambad. Ning kõik hulkuvad kassid on paksud, sest neid toita on auasi. Odessa ei ole Ukraina ega ammugi Venemaa. Odessa elanik kannab uhkusega tiitlit odessiit, kõneleb odessa keeles ja heidab igal võimalikul juhul õhku killu kohalikku hõrku huumorit. Sünnist saati on see linn mitme kultuuri mosaiik, kuhu iga võõras on teretulnud oma värvi lisama.

Diplomaadi töö on huvitav ja mitmekesine. See hõlmab palju reisimist ja mitmeaastaseid välislähetusi. See raamat räägibki just ühest sellisest lähetusest, nelja aasta pikkusest elulõigust Oslos. Aga seda mitte diplomaadi, vaid temaga kaasas oleva abikaasa pilgu läbi. Milline tundub elu Norra pealinnas kõrvaltvaatajale, mida saatkonnas tegelikult tehakse ja mida on vaja selleks, et olla üks korralik koduperemees? "…Oot-oot. Seda juttu ma juba kuulsin! Ja tõepoolest, laevagiid jutustas täpselt sama lugu, mida ta reisi esimesel kolmandikul oli teinud. Ei hakka siinkohal pinevust üleval hoidmagi ja ütlen kohe ära, et kolmas kolmandik ei erinenud eelnevast kahest. Sel hetkel puges mu hinge kahtlus, mis järgnevate päevade, nädalate ja kuude jooksul leidis paraku ainult kinnitust: Oslo on üks äraütlemata igav linn." Kas tõesti? Otsustage ise.

Diplomaatiline pagas ehk kümmekond kasti kokku ja taas kolima! Minu aeg Eesti esinduses Euroopa Liidu juures Brüsselis saab 2014. aastal läbi ja ees ootab järgmine sihtpunkt – Poola pealinn Varssavi. Peaksin juba harjunud olema, ent midagi on seekord teisiti – olen lähetuses oleva suursaadiku kaasas olev abikaasa. Milline on elu koduse prouana teiste omasuguste seas? Kui palju kohustusi ja vabadust mind tegelikult ees ootab? Kas Poolat näengi järgmisel neljal aastal vaid lipuauto tagaistmel järgmisele vastuvõtule kiirustades? Nende mõtetega asun toetama abikaasa Harrit võõrsil ja sisustama oma päevi. Poola, eestlastele nii lähedane ja kauge, avab end mulle läbi õpingute Varssavi ülikooli doktorantuuris multikultuurses seltskonnas, kohapeal elavate eestlaste, väljasõitude, kohaliku köögi tundma õppimise ja teravate poliitiliste pingete kaudu. Eestlased ja poolakad mõistavad teineteist tänu sarnasele ajaloole hästi, ent ometi on kahe riigi vahel vähem kontakte kui geograafiline lähedus arvata lubaks. Selle raamatuga loodan vahemaad vähendada.

"Kas ühing Vormsi Veri viib läbi mingeid maagilisi rituaale? Miks on Hullos kõrtsist laululava juurde viiva tee ääres hauad? See pidi ju olema rootsi saar, aga miks on postkastidel nii palju vene nimesid? Kus need energiasambad on? Vormsi saar on võõrale nagu avamata raamat, müstiline, täis lugusid ja saladusi. Üksikute põlisperede, sõjajärgsete sisserändajate, väljasaadetute, kolhoosirahva ja uusaja-asukate koosluses on välja kujunenud uus omapära. Siin on segunenud ääremaa mured ja võimaluste rohkus, rannarootsi traditsioonide elustamise katsed ning nüüdisaja uljus ja avantürism. Sulni pealispinna all tukslevad toored instinktid, käib halastamatu võimuvõitlus. Ehedus, mida turistid otsivad, elab pärast rootslaste lahkumist paraku enamasti vaid muuseumisäilikutes. Minevik on oluline, aga kes on saarel ka talvel, ei taha elada justkui vabaõhumuuseumis. Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostsin Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega olen saarel elanud ka talvel. Minu Vormsi on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit."

Aleksei Navalnõi on lääne silmis tõusnud Venemaa juhtivaks opositsiooniliidriks. Samal ajal on Vene meedias tituleeritud teda tundmatuks blogijaks ja ebaõnnestunud poliitikuks, kes pole suutnud tõusta isegi Riigiduuma saadikuks. Kahtlemata on Navalnõi väga mitmekihiline tegelane. Ta on teravmeelne, särav ja valusalt nõelav, ta paljastab korruptante ja sulisid ning ründab hulljulgelt maailma vägevaid. Tihti käsitleb ta teemasid, mida ametlik meedia ei puuduta, ja ründab nurkade alt, mida seni on peetud tabuks. Raamat „Mister Navalnõi“ avab kangelase tausta eesti lugejale.

Inglismaa, 31. august 1939 – maailm on sõja künnisel. Ajal, mil Hitler valmistub Poola vallutamiseks, evakueeritakse Londonist pommirünnakute hirmus tuhanded lapsed. Emast lahutatud kaheksa-aastane Anna Sands paigutatakse koos teiste lastega uhkesse Yorkshire'i mõisasse, mille omanikud, salapärane lastetu abielupaar, Thomas ja Elizabeth Ashton, on muutnud evakueeritute kooliks. Peagi näeb Anna asju, mis ei ole tema silmadele mõeldud ning satub seeläbi suhete sasipuntrasse, leides end kaasosalisena armastusloos, millel on ettearvamatud tagajärjed. "Mõte Sinust" on lugu igatsusest, kaotusest ja truudusest, milles ühtivad haarav jutustus ja oskuslik psühholoogiline vaatlus, tehes sellest mitte lihtsalt armastusloo, vaid loo surematust armastusest.

„Õhtupäike väikestel majadel“ on üks etapp, üks tükk reisist vanadusse, aga imelikul kombel viib see reis läbi lapsepõlve, läbi selle aja, kui kõik oli alles ees. Sest kõik on endiselt alles ees. See ongi vananemise paradoks ja selle kõige kiivamalt varjatud saladus: ikka on kõik alles ees, ikka on kõik alles tundmatu, ikka on su elumõistatus alles lahendamata. Kas osa tema lahendusest ei peitugi nimelt lapsepõlves, päritolus, tolles ajas, kust oleme tulnud ja mida enam ilmselgelt olemas ei ole? Ümberringi on uus aeg, aga meie kõnnime tubades, mis kord olid, räägime inimestega, keda ilmsi enam kohata ei saa. Jääme ajast maha. Või jääb hoopis aeg meist maha? Võib-olla astume hoopis aasta-aastalt aina tundmatumale, aina vähem läbi uuritud, aina põnevamale maale, alles täiesti kaardistamata territooriumile. Ka see on võimalik.

Kas projektipõhiselt on võimalik õnnelikuks saada? Just seda Gretchen Rubin oma uues raamatus "Õnneprojekt" proovima hakkabki. Siin on kokkuvõte aastast, mille autor veetis iga õnne ja sellega seonduva printsiibi, vihje, reegli, teooria ning teadusliku uurimuse vett pidavuse testimiseks ning leidmaks vastust küsimusele, kuidas olla õnnelikum. Igal kuul võttis ta eksperimendi korras täita uusi eesmärke ja muudatusi ning pani tulemused ja emotsioonid kirja. Gretchen Rubin põimib "Õnneprojektis" oskuslikult kokku filosoofia, teadusuuringud, ajaloo ning elukogemuse. Praktiliste nõuannete, asjalike selgituste, sarmi ja huumoriga täidetud raamat on ühtaegu valgustav ja meelt lahutav, sügavamõtteline ja kerge lugemine. Eklektilisest ent ausast tekstist lausa õhkub autori kirge teema vastu ning juba mõne peatüki lugemisega tuleb igaühel tahtmine enda õnneprojektiga alustada.

Päevikute, kirjade, intervjuude, arhiivimaterjalide ja muidugi ka autori enda viljaka loomingu põhjal valminud raamat tutvustab Raimond Kaugveri sündmusterohket elukäiku, vaadeldes tema kujunemist armastatud rahvakirjanikuks. Tegu on esimese tervikliku Raimond Kaugveri elulooga. Sirly Hiiemäe (1976) on Eesti kirjandusteadlane, pedagoog ja kirjanik. Tema sulest on ilmunud romaanid „Elu hinnakiri“ (2012), „Bucket list“ (2018), „Jalgadega ajamullas“ (2019), „Kõrkjaarm“ (2022) ja monograafiad „Kirjanik kübaraga. Lilli Prometi lugu“ (2019) ning „Ja kõik läheb mööda. Kirjanik Aimée Beekman“ (2021).

Meie aju on kohanenud küttide ja korilaste eluviisiga. Tänapäeval elame aga hoopis teistsuguses maailmas. See vastuolu viib süstemaatiliselt esinevate mõtlemisvigade tekkimisini – neil võib olla hävitav mõju meie majanduslikule olukorrale, karjäärile, tervele meie eluõnnele. Rolf Dobelli võtab luubi alla kõige riukalikumad mõtlemisvead, mille otsa me ikka ja jälle komistame.

Telesaate „Selgeltnägijate tuleproov 2017“ võitja Alisa Verde kirjutab selles raamatus oma hullumajas veedetud päevadest ning inimestest, keda seal kohtas. Mis toimub, mida mõeldakse ja tehakse nende seinte taga? Miks on üks või teine sinna jõudnud? Sellest kõigest ja palju enamastki räägib Alisa kohati jõhkralt avameelne raamat „Sinuga ühes palatis“. „Lõppude lõpuks, ainus, millel on tähtsust, on see, kui ilus on sinu viimane tegu. Iga päev.“

Käesolev vestmik on mõeldud eeskätt ukrainakeelsetele inimestele: nii neile, kes juba eesti keelt veidi oskavad, aga ka neile, kes sel teekonnal alles esimesi samme teevad. Samahästi sobib vestmik kasutamiseks eestlastele, kellel huvi ukraina keele vastu, kes soovivad suhelda oma ukrainlastest töökaaslaste või tuttavatega ukraina keeles või kel plaanis ühel päeval Ukrainasse reisida. Raamatust leiab igapäevaseid sõnu, väljendeid, küsimusi ja vastuseid, mille abil saate suhelda erinevates kohtades ja olukordades. Vestmikku saab kasutada ka kui temaatilist sõnastikku.

 

Цей розмовник – справжня знахідка не тiльки для тих, хто вже трохи розмовляє естонською, але й для тих, хто тільки на початку шляху. Pозмовник також може бути цікавий естонцям, які мають українських співробітників або знайомих, планують подорожувати Україною або просто цікавляться українською мовою. У розмовнику ви знайдете простi слова, вирази, запитання та вiдповiді, які можна використовувати для спілкування в різних місцях і ситуаціях. Цей розмовник можна використовувати як тематичний словник.

Läänemaa talu üheksa lapsega pere on romaani punane lõng, mis jookseb läbi Esimese maailmasõja, tiisikuse, Vabadussõja, rahvaväelase asunikutalu, Teise maailmasõja, hävituspataljonide, metsavendade, Omakaitse, julgeolekupolitsei, küüditamiste, terrori ja vastuterrori, soomepoiste, põgenemiste, arreteerimiste, Pagari tänava, Patarei, vangilaagrite, armastuse, elu ja surma. Esimese osa peategelasteks on vanem poeg ja tema kaks õde ning nende pered. Väikesed inimesed peegeldavad igaüks oma nurga alt eesti rahva ja riigi keerulist ajalugu.

Esimene maailmasõda, tiisikus, I Eesti polk, Vabadussõda, taluelu, Haapsalu gümnaasium, Tartu ülikool, üliõpilaselu, Kehtna kodumajanduskool, Kalevi pataljon, ratsarügement, vabadussõjalased, kodumajandusinstruktori ringirändamised, põllumajanduskoolid, riigiametnikutöö, haridusministeerium, abiellumine ja lapsed, kokkupuuted Pätsi, Eenpalu, Tõnissoni ning teistega, Teine maailmasõda, 21.6.1940, peitmine Seevaldis ja metsas, küüditamised, hävituspataljonid, Tallinn piiramisrõngas, mobilisatsioonid, okupatsiooniterror ja hukkamised, 9. märtsi öö, põgenemised Saksamaale ning Rootsi, Austraaliasse siirdumine, põgeniku ja pagulase elu Rootsis, kannatused Eestis peale sõda, armastuse, armukadeduse, elu ja surma küsimused igasugustes variantides - kõik põimub punase lõngana läbi romaani teise osa.

Viiruste uurimise ja vaktsineerimise ajalugu on kirju nagu põnevusfilm, milles leidub kangelasi ja ohvreid, skandaale ja triumfe. See raamat aitab lugejal mõista viiruste ja vaktsiinide olemust ning saada osa teadusloo valust ja võlust. Bioloogiadoktor Ülar Allas on riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija. Ta on avaldanud raamatuid ja kirjutanud arvukalt populaarteaduslikke artikleid, mis on võitnud mitmeid auhindu.