Tooted
Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses, sest tal on sellest ja kogu oma elust mõõt täis. Soomlanna sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Mia ei tunne Kyōtos kedagi ega oska jaapani keelt, kuid ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb selle autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded – niivõrd värskelt kõlavad need.
Jaapani eluga harjumine võtab aega, kuid õige pea kisub see Mia kaasa. Soomlanna vaimustub templitest, kirsiõitest, Kamo jõe leinapajudest, kabukiteatrist, teemajadest. Kirjutava reisija elamustest sünnib tõsielulugu, mida saab lugeda otsekui romaani. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab.
Romaani „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” tegevus hõlmab eelmise sajandi alguse üheksat aastat ning rajaneb Wilhelmina Skoghi ja Stockholmi maailmakuulsa Grand Hôteli kütkestaval lool.
Jutustus algab ühel külmal detsembriööl. Kuningas Oscar II lossi vastas teisel pool vett paiknevale Stockholmi säravale kroonijuveelile Grand Hôtelile on osaks saanud eesõigus võõrustada esimest Nobeli preemia laureaatide banketti, aga hiilgava fassaadi, pressitud livreede ja laitmatult küpsetatud laanepüü taga varjab juhatus saladust: uhke asutus töötab kahjumiga.
Hotelli päästma kutsutud võimeka Wilhelmina Skoghi kõrval on selle loo peategelased provintsihotellist pealinna proua Skoghi alluvusse võetud Ottilia Ekman, tema noorem õde Torun Ekman, kasuperes kasvanud ja lõpuks koos Märta Erikssoni ja Beda Johanssoniga hotelli majandusosakonnas esimest korda siirast sõprust kogev Karolina Nilsson, mehe vägivalla all kannatav majapidamisosakonna juhataja Margareta Andersson ning hotellis elav õuedaam Elisabet Silfverstjerna, kellel on varjata omaenda valus saladus.
Laste halloweenipeol mõrvatakse üks tüdruk. Suure valetajana tuntud Joyce oli mõni tund tagasi teatanud, et nägi kunagi pealt, kuidas keegi tapeti. Rääkis ta tõtt või luiskas? Kas seekordse kuriteo taga on väärastunud psüühikaga inimene või keegi, kes kardab omaenda turvalisuse pärast?
Võltsingud, kadunuks jäänud või surnult leitud inimesed, kasuahnus ja selle kõige kõrval peaaegu ebamaine ilu... Uurima kutsutud Poirot’ meelest on kogu loos midagi paganlikku ja müstilist. Järgneb teinegi mõrv. Hercule Poirot’l tuleb ajaga võidu joostes ära hoida järgmine.
Agatha Christie (1890–1976) on kõigi aegade üks enim avaldatud autoreid, teda edestavad vaid piibel ja Shakespeare’i teosed. Tema raamatuid on müüdud kokku üle kahe miljardi eksemplari ja tõlgitud sajasse võõrkeelde. Kuuekümneaastasest viljakast kirjanikutööst sündis üle 70 romaani, lisaks veel kümneid jutukogusid ja näidendeid. 2023. aastal esilinastus romaanil põhinev mängufilm "Kummitus Veneetsias", mille lavastas taaskord Oscari-võitja Kenneth Branagh, kes täidab ka geniaalse detektiivi Hercule Poirot’d rolli. Teistes osades teevad kaasa Kyle Allen, Jamie Dornan, Tina Fey, Michelle Yeoh jpt.
Kuus suve, et armuda. Hetk, et riidu minna. Nädalavahetus, et parandada, mis parandada annab.
Öeldakse, et koju tagasi ei saa, ja just nii on lugu Persephone Fraseriga, kes tegi kümne aasta eest elu suurima vea. Enam ei veeda ta sädelevaid suvepäevi lapsepõlveaegsel järvekaldal, vaid püsib oma stiilses linnakorteris ega lase endale mitte kedagi tõeliselt südamesse.
Kuni tuleb telefonikõne, mis sunnib kibekähku Barry’s Baysse kihutama, ja seal on ka Sam Florek – inimene, kelleta elu tundus võimatu.
Kuus suve, uduvinestel pärastlõunatel järvel ja soojadel suveõhtutel Florekite pererestoranis tööd rabades, olid Percy ja Sam lahutamatud. Sõprus arenes viimaks millekski enamaks ja lõppes siis järsult.
Kui Percy Sami ema leinatalituseks järvelinna naaseb, on nende side sama vaieldamatu nagu enne. Ent kuni Percy ei suuda kunagi tehtud otsuseid ümber mõtestada, pole veel teada, kas nende armastus ikka on suurem, kui oli nende suurim minevikueksimus.
Kuut mineviku suve ja üht oleviku nädalavahetust hõlmav „Igal järgmisel suvel” on hõrgult nostalgiline pilguheit armastusele ning ühtlasi inimestele ja valikutele, mis märgistavad meid igaveseks.
Põhja-Rootsis põrkuvad jõulised ja hämarad huvid, mille märksõnadeks on kapitalism, rohepesu ja kuritegevus. Sündmuste keerisesse satub Gasskasi asula, kus ühel kevadhommikul äratab elanikke võimas plahvatus ja kust seejärel leitakse tapetuna noor ajakirjanik.
Mikael Blomkvist, kes on teel põhja poole tütre pere juurde, maadleb isiklike muredega ja on vastu võtnud uue tööalase väljakutse. Ta aga ei aima veel, kui suurde mängu ta tahtmatult satub. Samal ajal on Lisbeth Salander kerkinud allmaailma huviorbiiti. Tema eluaegne sõber Plague on kadunud - ja vennatütart Svalat ähvardab samuti oht. Nende asjade vahel on seos. Keegi teab, kuidas Lisbethi urust välja meelitada, kuid samuti seda, kuidas teda kahjutuks teha.
Millenniumi sarja 8. raamat
"Kadunud tütre" peategelane on keskealine lahutatud naine Leda, ülikooli õppejõud, kes pärast pikki aastaid lastele pühendumist leiab end üksi ja vabana, sest täiskasvanud tütred on kolinud isa juurde Kanadasse. Ta otsustab minna mere äärde puhkama. Esimest korda ei ole tal mitte kellegi ees mingeid kohustusi, ta ei pea kellegi teise eest vastutama ega hoolt kandma.
Romaan kirjeldab värvikalt suvist rannamelu ja inimesi. Peagi jääb Ledale silma noor ema Nina, kes mängib andunult oma väikese tütrega. Naiste vahel tekib sümpaatia ja mõistmine, kuid see lööb kõikuma, kui Nina laps kaotab rannas oma lemmiknuku ega suuda sellest kuidagi üle saada.
Nagu paljudes teistes Ferrante romaanides, lahatakse ka siin iseäranis emade ja tütarde vahelisi rohkem või vähem sassis suhteid.
Elena Ferrante sai ülemaailmselt tuntuks oma Napoli-ainelise tetraloogiaga, mille alusel valmis suurepärane teleseriaal. Ka käesolevast raamatust on tehtud juba palju kiitust pälvinud film, sedapuhku mitte itaallaste, vaid brittide poolt, peaosas Olivia Colman.
Suvi 1852 Põhja-Rootsis Kengise külas. Karismaatiline praost Lars Levi Laestadius – usulise äratusliikumise algataja, viinakatku vastu võitleja, botaanik ja kirjamees – on oma värvikate jutlustega saanud endale andunud jüngreid ja ka vihaseid vaenlasi. Kohalik koorekiht vaatab praostile viltu, eriti kõrtsmikud, kes kaotavad tulu, kui inimesed enam ei joo. Pealekauba näib kihelkonnas ringi liikuvat murdja karu inimese nahas, kes tapab noori naisi. Terava botaanikusilmaga praost, kes tunneb hästi ka inimhingede sügavamaid soppe, leiab koos oma abilise, saami noormehe Jussiga üha uusi jälgi kurjusest, mis tungib aina lähemale. Kes või mis on kurja välja kutsunud?
Kolmekümnendate eluaastate keskpaigas malbe ja otsusekindlusetu professionaalne portretist lahkub Tōkyōst, kui naine ta maha jätab, ning satub kuulsa kunstniku Amada Tomohiko mägimajja. Kui mees avastab kunstniku pööningule peidetud maali, avab ta tahtmatult salapäraste sündmuste ringi. Selle sulgemiseks peab ta läbi käima teekonna, mida saadab müstiline kellukese helin, miniatuurse inimkuju võtnud Idee, teispool orgu elav elegantne ärimees, varaküps teismeline tüdruk, natsiliidri mõrvakatse Teise maailmasõja aegses Viinis, auk kunstniku maja taga ja allilm, kus kummitavad Topeltmetafoorid. Armastuse, üksinduse, sõja ja kunsti jõudemonstratsioonina – samuti kummardusena „Alice’ile imedemaal”, „Don Giovannile”, „Sinihabeme lossile” ning omamoodi ka „Suurele Gatsbyle” – on „Komtuuri tapmine” kujutelm, mis imeb endasse.
Panused seikluspargiäris tõusevad musta huumoriga vürtsitatud triloogia kolmandas osas uutele kõrgustele.
Mõistuspärasse ja korda uskuv kindlustusmatemaatik ning seikluspargiomanik Henri Koskinen kolib kokku maalikunstnik Laura Helanto ja tolle tütrega. Samal ajal, kui Henri avastab ootamatult, et on sattunud Herttoniemi isade klubi aktiivseks liikmeks, hakkab konkureeriv seikluspark oma tegevust täiesti absurdselt pillaval viisil laiendama.
Kuidas ühendada aina karmimaks muutuv seikluspargiäri ja värske pere ettearvamatu argipäev? Õigemini, kuidas need lahus hoida, kui Henri ümber hakkab jälle tekkima laipu ning ka ta elu või vähemalt vabadus näib olevat aina suuremas ohus? Selle võimatu võrrandi lahendamiseks peab Henri minema oma matemaatilise täpsusega korraldatud mugavustsoonist väga, väga kaugele.
Antti Tuomainen (snd 1971) on üks eredamaid näiteid soome krimikirjanduse väga heast seisust. Tema raamatutes on nii süsimusta huumorit, romantikat kui ka kurjategijaid ja kuritegusid. Kokkuvõttes loob ta täiesti unikaalse õhustiku, millega on võitnud tunnustust terves maailmas. "Koprateooria" on tema menuka krimitriloogia viimane osa. Eelmised osad "Jänesefaktor" (2021) ja "Põdravalem" (2022) võeti ka eesti lugejate poolt väga hästi vastu.
Suurejooneline seiklusromaan armastusest ja kättemaksust, alatusest ja üllusest.
Noor meremees Edmond Dantes satub end tema sõpradeks nimetanud meeste alatute sepitsuste tõttu Iffi kindluse vangitorni. Seal tutvub ta kaasvangi abee Fariaga, kes avaldab talle rikkaliku aarde saladuse. Tal õnnestub põgeneda, aare leida ning temast saab krahv Monte-Cristo, mees, kelle ainsaks sihiks on kättemaks. Paraku võib viimane olla aga kahe teraga mõõk ja haavata ka kättemaksjat ennast.
Suurejooneline seiklusromaan armastusest ja kättemaksust, alatusest ja üllusest.
Noor meremees Edmond Dantes satub end tema sõpradeks nimetanud meeste alatute sepitsuste tõttu Iffi kindluse vangitorni. Seal tutvub ta kaasvangi abee Fariaga, kes avaldab talle rikkaliku aarde saladuse. Tal õnnestub põgeneda, aare leida ning temast saab krahv Monte-Cristo, mees, kelle ainsaks sihiks on kättemaks. Paraku võib viimane olla aga kahe teraga mõõk ja haavata ka kättemaksjat ennast.
Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik „Küti kirjad“ on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.
Keskkoolipoiss tutvub tüdrukuga, kes avaldab saladuse, et ta on tegelikult iseenda vari, aga tema pärismina elab salapärases müüriga ümbritsetud linnas. Ta jutustab poisile linnast, kus inimestel puudub vari ja kus elavad müstilised ükssarvikud. Ühel päeval tüdruk kaob, ilma midagi seletamata või hüvasti jätmata. Noormees läheb tüdrukut otsima ning järsku seisabki linnaväravas, kus peab loobuma oma varjust, et linna sisse pääseda. Ta asub tööle vanade unenägude lugejana linna raamatukogus. Peagi avastab noormees, et see linn ei ole üldse tavaline paik: linnamüürid on elus ning linnal paistab olevat justkui omaenda tahe ja võim linnaelanike üle.
Teise osa minategelane on keskealine mees, keda ei rahulda töö raamatute müügimehena. Ta kolib mägisesse kolkalinna, et asuda tööle väikese raamatukogu juhatajana. Seal tutvub ta raamatukogu endise juhi härra Koyasuga, kuid peagi selgub, et Koyasu on juba aasta eest surnud.
Romaani peategelasi seob armastus raamatute ja lugemise vastu ning saatus kingib neile unelmate töö raamatukogus. Kuid varsti nad mõistavad, et selles pealtnäha turvalises keskkonnas ei ole kõik nii, nagu näib. Piir reaalsuse ja ebareaalsuse vahel hakkab hägustuma. Vahel tundub pärismaailmas toimuv sama müstiline kui elu vaimude ilmas.
On aasta 1912 ja Euroopa seisab sõja lävel, aga Stockholmis on Joseph Sachs otsustanud kõige kiuste ehitada Põhja-Euroopa suurima kaubamaja, Nordiska Kompanieti (N.K.).
Märta rõõm muutub ahastuseks, kui tema sakslasest peigmees peab sõja puhkedes kodumaale naasma. Torun, Beda, Ottilia ja Karolina annavad endast küll parima, aga Toruni südant pureb keset sõjaaja häda ja viletsust omaenda salajane mure.
Samal ajal sõlmitakse uusi sidemeid ja sõprussuhteid. N.K. kuulsas prantsuse moeateljees liiguvad õmblejannade keeled sama nobedalt kui näpud. Ellen Sachs kannab hoolt, et kampa võetakse uus uje kassapidaja Maria, ning õige pea liitub nendega ka noor ja ilus Victoria Ekman, kellel pole suuremat soovi kui pääseda unisest Rättvikist kihavasse suurlinna.
Stockholmi suurejoonelise kaubamaja taustal arenev sõprus aitab naistel üle elada kõik selle ränga meeste sõja raskused ning jõuda elurõõmsatesse 1920-ndatesse. „Sõpruskond” hõlmab viitteist aastat ning tugineb Joseph Sachsi ja tema imelise Nordiska Kompanieti tõsiloole. Selles kaubamajas on klient kuningas ja kuningas klient.
„Luksuskaubamaja sõpruskond” on sarja „Stockholmi pärlid” teine raamat. „Grand Hôteli fenomenaalsed naised” oli lugejate seas ülimalt menukas nii Rootsis kui ka välismaal.
Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.
Laboris toodetud haigustekitajast alguse saanud surmatõbi on üle Maa käinud, ent väike rühm inimesi on ellu jäänud koos rohesilmsete ruikaritega, biotehnoloogia abil loodud leebe liigiga, kes peaksid asuma inimeste asemele. Kunagine Jumala Aednike liige ning seente ja mesilaste tundja Toby armastab ikka veel tänavatarka Zebi, kellel on huvipakkuv minevik. Ruikarite tõrges prohvet Lumemees-Jimmy sonib, Amanda on pärast värvisõdalaste rünnakut šokis ja Vandelnokk ihaldab väljakutsuvat Välerebast, kes ripsutab tiiba Zebiga. Samal ajal ähvardavad rünnata hiiglasuured sigaamid ja pahatahtlikud värvisõdalased. Margaret Atwoodi vaimukas, perutava kujutlusvõime ja musta huumoriga pikitud ettearvamatu, põnev ja puhuti naljakas „MaddAddam” viib meid triloogia kahest esimesest osast – „Orüksist ja Ruigast” ja „Uputuse aastast” – tuttavasse düstoopsesse maailma ning annab loole liigutava ja dramaatilise lõpplahenduse.
Kanada tuntumaid, tõlgitumaid ja tunnustatumaid kirjanikke Margaret Atwood (snd 1939) on rohkem kui 40 raamatu autor, kahekordne Bookeri preemia laureaat (2000 ja 2019) ning ka Eestis mitme tõlkega esindatud. „MaddAddam” on tema neljateistkümnes romaan ja samanimelise triloogia viimane osa.
Ühel hallil sügishommikul äratab Haugesundi väikelinna mõrv: üks naine on kõrghoone rõdult alla visatud. Eelmisel päeval sai kohaliku ajalehe reporter Viljar Ravn Gudmundsson hoiatava e-kirja, mida ta tõsiselt ei võtnud. Kui saabub uus e-kiri, taipab Gudmundsson, et on sattunud halba kriminulli meenutava jantliku mõrvaloo keskmesse.
Politseiuurija Lotte Skeisvoll peab tapja peatama, enne kui too jõuab oma ennustused täide viia, aga aega on napilt. Iga kaotatud sekund võib kellelegi elu maksma minna. Tagaplaanil seisab taktikeppi vibutav dirigent, kes juhatab oma isiklikku reekviemi. Klassikalist surmasümfooniat, kus orkestri liikmed peavad mängima nii, nagu tema tahab. Partituur on tema käes. Tema on Maestro.
Geir Tangen (snd 1970) on õppinud politoloogiat ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, töötanud ajakirjaniku, vabakutselise toimetaja ning põhikooli õpetajana. Ta elab Norra läänerannikul Haugesundis ja on Norras tuntud oma populaarse blogiga, kus ta arvustab kriminaalromaane. „Maestro“ on Geir Tangeni debüüt kirjanikuna. „Maestrot“ võib pidada sümboolseks Nordic Noir’i kvintessentsiks.
Lisbeth Salander kannab karistust Flodberga naistevanglas, kus ta tunneb end võrdlemisi turvaliselt ja teeb kõik selleks, et vältida konflikte teiste kinnipeetavatega. Flodberga on aga vangla, mis on langenud täielikult vangide kontrolli alla. Kui Lisbeth kaitseb üht noort Bangladeshist pärit naist, satub ta kohe vastamisi vangla mitteametliku juhi Benitoga.
Vanglasse tuleb Lisbethile külla Holger Palmgren, kelle käsutusse jõudnud dokumendid heidavad uut valgust naisele lapsepõlves räigelt liiga teinud sotsiaalsüsteemile. Seejärel palub Lisbeth Mikael Blomkvisti abi väikese taustauuringu läbiviimiseks.
Millenniumi sarja 5. raamat
Iiri-inglise kirjanik ja filosoof Dame Iris Murdoch on oma raamatutes lahanud hea ja kurja, seksuaalsuse, moraali ja alateadvuse küsimusi. Ta on kirjutanud toonilt väga erinevaid teoseid, koomilisest sügavalt traagiliseni, kuid neid kõiki ühendab tegelaste siseelu, nende hinge keerdkäikude ja valikute nüansirohke kirjeldamine. aastal Bookeri preemia saanud romaani „Meri, meri” peetakse üheks paremaks tema teoste seas. Romaani peategelane Charles Arrowby, tuntud teatrilavastaja, on tulnud elama üksikusse majja mere kaldal. Aga tema nii igatsetud üksildane ja lihtne elu ei kujune oodatult rahulikuks. Majas paistab kummitavat, naised, kelle eest ta lootis pääseda, ei jäta teda rahule, samuti Londoni sõbrad, aga kui ta avastab, et lähedases külas elab tema noorpõlvearmastus, pühendab ta kogu oma energia sellele, et teda „päästa”. Nii algab meistrisulega kirja pandud romaan, milles elab omaenda iseseisvat elu meri, igavese ja muutliku elu sümbol.
Norrlandis, meedia valgusvihust eemal, lokkab röövmajandus, tänapäeva metsik lääs, kus rikkad suurettevõtted ei vali vahendeid loodusvarade ja maa kätte saamiseks. Nende varjus tegutsevad kuritegelikud jõugud, keda peibutab värske raha lakkamatu sissevool.
Mikael Blomkvist läheb Älvsbyni suunduvale rongile, et sõita tütre pulma, aga kistakse sündmustesse, mis sunnivad teda taas uuriva ajakirjaniku rolli asuma. Lisbeth Salander viibib samuti põhjas, et kokku sõlmida katkenud perekonnasidemed. Nende teed ristuvad ja koos satuvad nad väikeses Gasskasis otse tormi silma.
Millenniumi sarja 7. raamat
Viperusterohke golfiraundi ajal lööb Bobby Jones palli üle kaljujärsaku serva. Palli ei õnnestugi tal leida, küll aga näeb ta eendi all kividel lamamas tundmatut surevat meest. Enne viimast hingetõmmet lööb surija silmad lahti ja toob kuuldavale üheainsa lause: "Miks nad ei kutsunud Evansit?" Need mõistatuslikud sõnad jäävad Bobbyt ja tema tarmukat kaaslast leedi Francest kummitama. Püüdes saladust omal käel lahendada, satuvad algajad detektiivid seiklustesse, kus miski pole päris see, millena paistab, ning seavad end lõpuks surmaohtu.
Andrus Kasemaa romaani „Minu kangelased” kangelased pole just need, keda kutsutakse kuulsusteks. Vastupidi, nad on täiesti mittekuulsad, aga tuleb välja, et just nende nähtamatute inimeste elud peidavad endas kõige pöörasemaid lugusid. Endine Harkovi trammijuht, tema geniaalsest kokast naine, koerad ja rokkmuusikaarmastus. Isa ja tema rokkiv noorus, ema, kes veel pensionipõlveski panustab kaitsetööstusettevõttes, et viimaks täide viia oma unistus ja tuba ära remontida. Juhuslikult kodumaa teedel kohatud inimesed, kes jutustavad oma elust kõige kummalisemaid lugusid – mis nende jaoks on muidugi kõige tavalisemad. Sest see on nende elu. Ja kõik see kokku on – võta või jäta! – meie aeg. Veider ja naljakas, nukker ja lõbus …
Kasemaa jätkab „Minu kangelastes” hõllanduslikku tööd tänapäeva argi-Eesti kroonikuna, millega ta tegi algust oma eelmises raamatus „Au kolhoosikorrale!” ja mis leidis lugejate seas väga head vastuvõttu. Seekordsed lood elust enesest on sageli isiklikuma tooniga, sest on põhiosas korjatud isa ja ema suust.
Penkellis Hallis on mõrv pelgalt mäng… Kitty Cardew on nautinud elu Port Trevanis ja korduvat rolli populaarses telesarjas ning kõik näib roosiline, välja arvatud pisitilluke probleem, et ta on täiesti rahatu. Seetõttu haarab Kitty kohe kinni heast võimalusest ja on nõus appi minema seltskonnale, kes kavatseb korraldada rannikul paiknevas gootipärases härrastemajas nädalalõpu mõrvamüsteeriumi. Lavastus paiskab tema teele Ned Crowe’i, kes on küll nägus, ent suudab talle rohkem närvidele käia kui ükski teine mees, keda ta senini on tundnud.
Just siis, kui sädemed hakkavad lendama, leitakse surnukeha, ja sellel korral pole surm osa plaanist. Kitty ja Ned, kes vajavad hädasti abi, et välja selgitada, kes nende külalistest on tegelik mõrvar, pöörduvad Molly Higginsi poole. Molly pakub küll nädalalõpu mõrvamüsteeriumi osatäitjatele toitlustusteenust, kuid on ühtlasi ainus, kes saab aidata neil kindlaks teha mõrvari, enne kui antakse uus hoop…
Kate Johnson on auhinnatud armastus-, kriminaal- ja ulmeromaanide autor. Kuueteistkümneselt intervjueeris ta oma koolilehe jaoks kuulsat peakokka, kahekümne kolmeselt müüs maha oma esimese raamatu. Kate elab Essexis koos väikese kassikarjaga ning kirjutab raamatuid sellepärast, et kosmosepiraadiks, printsessiks või mõrvariks saamine nõuaks liiga palju vaeva.
Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailmne kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“
Haruki Murakami ühe tuntuima teose pealkiri „Norra mets” on pärit biitlite laulust, mille kuulmine toob raamatu minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõtetes tagasi kahekümne aasta tagusesse aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos. Murakami on suurepärane õhustiku looja, tema kummalised tegelaskujud saavad sümboolse tähenduse, pannes lugeja samal ajal neile sügavalt kaasa elama.
1949. aastal sündinud Haruki Murakami teosed on muutunud maailmas üsna eripäraseks kirjandusnähtuseks. Kõik tema raamatud tõlgitakse kohe pärast ilmumist suurematesse keeltesse ning neid müüakse hämmastavates tiraažides. Eesti keeles on temalt ilmunud ka „Elevant haihtub”, „1Q84”, „Kafka mererannas”, „Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad”, „Tantsi, tantsi, tantsi”, „Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest”, „Komtuuri tapmine”, „Lõuna pool piiri, lääne pool päikest”, „Ainsuse esimene isik” ja „Linn ja tema muutlikud müürid”.
Kordustrükk.
„Onu Moritza sõnaraamat“ on mõtteline jätk David Vseviovi raamatule „Elulugu. Kaks esimest nädalat“. „Onu Moritza sõnaraamatut“ võib nimetada ilukirjanduslik-dokumentaalseks fiktsiooniks, milles segunevad reaalsus ja väljamõeldis. Tegemist on David Vseviovi perekonnasõbra „onu Moritza“ koostatud ning juhuslikult ja tagantjärele autori kätte sattunud niinimetatud sõnaraamatuga, mille eesmärgiks oli jagada Davidile õpetussõnu ja tegutsemisjuhendeid tulevikuks. Millistest valikutest „onu Moritz“ seejuures lähtus, on raske öelda, kuid valdavalt on tema õpetussõnade aluseks isiklikud läbielamised ja kogemused. Need läbielamised ja kogemused moodustavadki raamatu mitmekümnest loost koosneva paleti.
Mõnikord on kummitused lihast ja verest…
Oma töös ja eraelus pettunud ajakirjanik Eva sõidab hingerahu otsima vanematekoju Saaremaale vaiksesse Tuulegi rannakülla. Evat ajendab soov välja selgitada, mis õieti juhtus aastaid tagasi tema perekonnaga. Miks lahkusid teineteise järel elust nii tema politseinikust isa kui ka koduperenaisest ema? Eva aimab, et kuidagi on see seotud külakeses elanud kolme tütarlapsega, kellest kaks jäid kadunuks ja üks leiti mõrvatuna. Kas keegi siiski teab, mis tüdrukutega tookord juhtus?
Eva veenab kodusaarele naasma ka Inglismaale kolinud venna Andrease, kellega koos asutakse lahendama ema hüvastijätukirja saladust ja püütakse välja selgitada, miks külarahvas nende kunagist kodu nii väga kardab. Tonte ei hakka aga päevavalgele tulema üksnes minevikust. Peagi hakkab Eva aimama, et miski pole tegelikult nii, nagu ta oli arvanud. Hoolikalt ehitatud fassaad mõraneb, inimesed Eva ümber paljastavad oma tõelise näo. Sünge vari libiseb taas üle Tuulegi ja mõnelgi külaelanikul tuleb vanade pattude eest kõrget hinda maksta.
Muhu saarel Manala talus sündinud Katrin Pauts töötas kümmekond aastat Õhtulehes uudiste- ja meelelahutustoimetuses. Praegu tegutseb ta vabakutselise teletoimetaja ja stsenaristina. Huvi põnevuskirjanduse vastu tärkas juba lapsepõlves Sherlock Holmesi seiklusi lugedes, viimaste aastate lemmikud ja mõjutajad on Skandinaavia menuautorid Jo Nesbø, Henning Mankell ja Camilla Läckberg.
Romaani peategelane, inimpõlgurist dokumendivõltsija Simone Simonini, kelles tõelist kirge äratab vaid lookas toidulaud, pakub oma teeneid eri riikide valitsusametnikele, salateenistustele ja politseile, liigub topeltagentide, äraandlike ohvitseride ja patuelu elavate vaimulike seltskonnas, käib läbi garibaldiinide, jesuiitide, satanistide, vabamüürlastega. Romaani tegevus hargneb 19. sajandil, Itaalia ühendamisest Dreyfusi afäärini, taustaks Siioni tarkade protokollide tekkelugu. Kus iganes Simonini ka ei viibiks – Torinos, Palermos, Pariisis –, ikka kujundab ta vihkajalik meelelaad käratult ajalugu, jättes endast maha hukatust ja valu. Kui peategelane välja arvata, on romaani tegelaskujud eranditult elust võetud. Ent võib ka juhtuda, et kõige tõetruumaks osutub nimelt loo ainus väljamõeldud tegelane, sarnanedes mõne teisega, kes on endistviisi meie keskel. Umberto Eco (1932–2016) on maailmakuulus Itaalia semiootik, kirjanik ja keskaja uurija. Oma akadeemilise uurimistöö kõrval jõudis Bologna professor ja Tartu ülikooli audoktor kirjutada kokku seitse romaani, suure menu pälvinud „Roosi nimest” (1980) kuni viimaseks jäänud „Puhta nullini” (2015). Eesti keelde on neist seni tõlgitud viis.
Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere. Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama.
Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.
Kaks vanaprouat hakkavad maikuus kavandama balli, mis peaks toimuma septembris ja tooma kokku kõik Violet Airdile armsad inimesed. Mõte sellest peost tõotab tuua koju tagasi ka hoopis kaugele rännanud pereliikmed. Kõige saladuslikum on olnud kauni Pandora saatus, kes põgenes kodust kakskümmend aastat tagasi. Haaravalt kirjutatud romaanis põimuvad erinevad suhtumised ja eri põlvkondade arusaamad.
"Merikarbiotsijate" lugejad kohtuvad taas juba tuttava Noel Keelinguga ning mõttelt ja meeleolult võibki "Septembrit" just "Merikarbiotsijatega" võrrelda.
"Shantaram" põhineb suurel määral selle autori Gregory David Robertsi enda elul. Raamatu pealkiri tähendab "Jumala Rahu Inimene" ning see nimi anti teose peategelasele, Lindsay Fordi nime all esinevale mehele Mumbais. Robertsile endale määrati kõikvõimalike sissemurdmiste, kelmuste ja muude süütegude eest 19-aastane vanglakaristus. Tal õnnestus aga päise päeva ajal Victoria vanglast välja kõndida ning temast sai Austraalia üks tagaotsitumaid inimesi.
Mumbais asutas ta tasuta kliiniku ning liitus kohaliku maffiaga, tegutsedes rahapesija ja võltsijana. Lisaks jõudis ta õppida ära hindi keele, veeta aega India vanglas, armuda, mängida Bollywoodi filmides ning sõdida Afganistanis.
Raamatu üheks väärtuseks peetakse inimese väärtushinnangute süsteemi järkjärgulise muutumise suurepärast kujutamist ning ka pilti, mis on raamatus maalitud Mumbai kirevast rahvusvahelisest seltskonnast. Ja muidugi India enda õhkkonda, ühiskonna eri kihte, lõhnu ja värve. Robertsit hinnatakse Indias kõrgelt ning romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Gregory David Roberts (kodanikunimega Gregory John Peter Smith) sündis 1952. aastal ning ta on endine heroiinisõltlane ja pangaröövel, kes põgenes Pentridge'i vanglast ja veetis pärast seda kümme aastat Indias. Heroiini hakkas ta tarvitama pärast seda, kui ta abielu karile jooksis ja ta oma tütre hooldusõigusest ilma jäi.
1990. aastal tabati ta uuesti Frankfurdis ja anti välja Austraaliale, kus ta veetis vanglas veel kuus aastat. Vanglas hakkas ta kirjutama romaani "Shantaram", mille käsikirja vangivalvurid kaks korda hävitasid. Vanglast vabanenuna lõpetas ta romaani, mis põhineb küll tema enda eluseikadel, kuid on vürtsitatud lennuka fantaasiaga. Tal õnnestus hiljem uuesti kohtuda ka tütrega ja temaga suhted taastada.
Kanada muusik Leonard Cohen ja tema põhjamaine muusa Marianne Ihlen kohtusid 1960. aastal Kreekas Ýdra saarel. Nende esmakohtumisest tärganud vastastikune hoolimine ja hingesugulus jäid püsima kuni surmani. Romaan maalib tundeküllase pildi sündmustest, mis suunasid noore kirjaniku muusikuteele. Coheni sugestiivsel moel esitatud sügavalt poeetiliste laulude austaja saab aimu, kuidas kulges autori loominguline rännak alates tema esimesest hitist „Suzanne” sellele raamatule pealkirja andnud lauluni ning milline hingeseisund võis panna ta peas helisema tänini tuntud ja armastatud laulud „Bird on the Wire” või „Hallelujah”:
Ja isegi kui elu lahku meid viis,
nüüd laulude jumala ees seisan siin
ja mu huultel pole muud kui Halleluuja.
Sylvia Frank on Galast ja Dalíst jutustava romaani „Lahutamatud” kaudu eesti lugejale juba tuttavaks saanud kirjanikest abielupaari pseudonüüm. Sylvia Vandermeer on õppinud bioloogiat, psühholoogiat ja kauneid kunste, Frank Meierewert on doktorikraadiga etnoloog.