Tooted
Elizabeth Gilberti menuraamatu "Söö, palveta, armasta" lõpus armus autor Felipesse, kes on sünnilt brasiillane, omab Austraalia kodakondsust ja elas nende tutvumise ajal Indoneesias. USA-sse kolimise järel vandus armastajapaar teineteisele igavest truudust ja sellele lisaks vahetas pühaliku tõotuse mitte iialgi, mitte eladeski, tulgu, mis tuleb, abiellu astuda. (Mõlema minevikku tumestas košmaarne lahutus. Aga see selleks.) Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, mis – Felipe riiki sisenemisel ootamatult kinni võtnud – seadis nad valiku ette: te kas abiellute või Felipe jalg ei astu enam kunagi USA pinnale. Praktiliselt abielluma mõistetud, püüdis Gilbert võita oma abielufoobiat teema ülipõhjaliku lahtimõtestamisega, lootes ajaloo uurimise, inimeste küsitlemise ja lõputute arutlustega jõuda selle visalt püsiva institutsiooni sügavama olemuseni. Antud edasi autorile omase vaimukuse, intelligentsi ja empaatiaga, valgustab "Abielutõotus" läbi ka abielu-teema kõige hämaramad nurgatagused, käsitledes selliseid küsimusi nagu partnerite ühtesobivus, hullutav kirg, truudus, peretavad, ühiskonna ootused, lahutusoht ja kammitsevad kohustused. Gilberti meenutustest saab lõpuks selgepilguline armastuse ülistus, mis ei vaiki maha ka neid vastuolusid ja soovimatuid tagajärgi, mis tabavad puhast tunnet, kui see surutakse tegelikkuse raamidesse.
Brasiilia kirjaniku Paulo Coelho kuulsaim romaan "Alkeemik" on sümbolistlik muinasjutt sellest, kuidas kuulata oma südame häält. Hämmastavalt lihtsa ja elutarga jutustuse peategelaseks on Andaluusia karjuspoiss Santiago, kes rändab kodumaalt Hispaaniast kaugele Egiptuse kõrbesse, et leida üles imeline aare, mida ta unes nägi. Teel kohtub ta mustlasnaisega, mehega, kes nimetab ennast kuningaks, kristallikaupmehega ja oma õpetaja alkeemikuga. Igaüks aitab karjust tema teel edasi, ent keegi peale alkeemiku ei tea, millist aaret Santiago otsima peaks ja kas tal see ka leida õnnestub. Teekond, mis sai ette võetud selleks, et üles leida varandus, kujuneb hoopis eneseleidmise retkeks, mille käigus Santiago avastab iseendas peidus olevad rikkused.
Laste halloweenipeol mõrvatakse üks tüdruk. Suure valetajana tuntud Joyce oli mõni tund tagasi teatanud, et nägi kunagi pealt, kuidas keegi tapeti. Rääkis ta tõtt või luiskas? Kas seekordse kuriteo taga on väärastunud psüühikaga inimene või keegi, kes kardab omaenda turvalisuse pärast? Võltsingud, kadunuks jäänud või surnult leitud inimesed, kasuahnus ja selle kõige kõrval peaaegu ebamaine ilu... Uurima kutsutud Poirot’ meelest on kogu loos midagi paganlikku ja müstilist. Järgneb teinegi mõrv. Hercule Poirot’l tuleb ajaga võidu joostes ära hoida järgmine. Agatha Christie (1890–1976) on kõigi aegade üks enim avaldatud autoreid, teda edestavad vaid piibel ja Shakespeare’i teosed. Tema raamatuid on müüdud kokku üle kahe miljardi eksemplari ja tõlgitud sajasse võõrkeelde. Kuuekümneaastasest viljakast kirjanikutööst sündis üle 70 romaani, lisaks veel kümneid jutukogusid ja näidendeid. 2023. aastal esilinastus romaanil põhinev mängufilm "Kummitus Veneetsias", mille lavastas taaskord Oscari-võitja Kenneth Branagh, kes täidab ka geniaalse detektiivi Hercule Poirot’d rolli. Teistes osades teevad kaasa Kyle Allen, Jamie Dornan, Tina Fey, Michelle Yeoh jpt.
Suvi 1852 Põhja-Rootsis Kengise külas. Karismaatiline praost Lars Levi Laestadius – usulise äratusliikumise algataja, viinakatku vastu võitleja, botaanik ja kirjamees – on oma värvikate jutlustega saanud endale andunud jüngreid ja ka vihaseid vaenlasi. Kohalik koorekiht vaatab praostile viltu, eriti kõrtsmikud, kes kaotavad tulu, kui inimesed enam ei joo. Pealekauba näib kihelkonnas ringi liikuvat murdja karu inimese nahas, kes tapab noori naisi. Terava botaanikusilmaga praost, kes tunneb hästi ka inimhingede sügavamaid soppe, leiab koos oma abilise, saami noormehe Jussiga üha uusi jälgi kurjusest, mis tungib aina lähemale. Kes või mis on kurja välja kutsunud?
Kolmekümnendate eluaastate keskpaigas malbe ja otsusekindlusetu professionaalne portretist lahkub Tōkyōst, kui naine ta maha jätab, ning satub kuulsa kunstniku Amada Tomohiko mägimajja. Kui mees avastab kunstniku pööningule peidetud maali, avab ta tahtmatult salapäraste sündmuste ringi. Selle sulgemiseks peab ta läbi käima teekonna, mida saadab müstiline kellukese helin, miniatuurse inimkuju võtnud Idee, teispool orgu elav elegantne ärimees, varaküps teismeline tüdruk, natsiliidri mõrvakatse Teise maailmasõja aegses Viinis, auk kunstniku maja taga ja allilm, kus kummitavad Topeltmetafoorid. Armastuse, üksinduse, sõja ja kunsti jõudemonstratsioonina – samuti kummardusena „Alice’ile imedemaal”, „Don Giovannile”, „Sinihabeme lossile” ning omamoodi ka „Suurele Gatsbyle” – on „Komtuuri tapmine” kujutelm, mis imeb endasse.
Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik „Küti kirjad“ on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.
Kasvades üles pere ainsa lapsena, tundis Hajime end sageli üksildasena, kuni leidis kooli ajal endale hingesugulase Shimamotos, kes oli samuti üksiklaps. Kui elutee nad lahku viis, püüdis Hajime leida samasugust lähedust teiste tüdrukutega. Kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudnuna on ta viimaks saavutanud selle, mida ta soovis: ta on õnnelikult abielus, tal on kaks toredat tütart ja tema töö populaarse džässiklubi mänedžerina võimaldab tal muretult ära elada. Nüüd näib kõik tema elus olevat täiuslik, ent sellegipoolest tunneb Hajime, et midagi oleks justkui puudu. Ja siis tuleb tema ellu tagasi kunagine klassiõde Shimamoto, kellest on saanud imekaunis naine. See taaskohtumine viib Hajime minevikumälestuste radadele ja paneb teda küsima, kas elu, mida ta pidas täiuslikuks, ikkagi on seda. Tema ebakindlust süvendab veelgi veetleva Shimamoto mõistatuslik käitumine. Korraga hakkavad mehe elus toimuma sündmused, milleks ta pole valmis, kuid mis sunnivad teda vaatama sügavale hingepõhja, et leida vastus oma kõhklustele.
Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.
Laboris toodetud haigustekitajast alguse saanud surmatõbi on üle Maa käinud, ent väike rühm inimesi on ellu jäänud koos rohesilmsete ruikaritega, biotehnoloogia abil loodud leebe liigiga, kes peaksid asuma inimeste asemele. Kunagine Jumala Aednike liige ning seente ja mesilaste tundja Toby armastab ikka veel tänavatarka Zebi, kellel on huvipakkuv minevik. Ruikarite tõrges prohvet Lumemees-Jimmy sonib, Amanda on pärast värvisõdalaste rünnakut šokis ja Vandelnokk ihaldab väljakutsuvat Välerebast, kes ripsutab tiiba Zebiga. Samal ajal ähvardavad rünnata hiiglasuured sigaamid ja pahatahtlikud värvisõdalased. Margaret Atwoodi vaimukas, perutava kujutlusvõime ja musta huumoriga pikitud ettearvamatu, põnev ja puhuti naljakas „MaddAddam” viib meid triloogia kahest esimesest osast – „Orüksist ja Ruigast” ja „Uputuse aastast” – tuttavasse düstoopsesse maailma ning annab loole liigutava ja dramaatilise lõpplahenduse.
Kanada tuntumaid, tõlgitumaid ja tunnustatumaid kirjanikke Margaret Atwood (snd 1939) on rohkem kui 40 raamatu autor, kahekordne Bookeri preemia laureaat (2000 ja 2019) ning ka Eestis mitme tõlkega esindatud. „MaddAddam” on tema neljateistkümnes romaan ja samanimelise triloogia viimane osa.
Iiri-inglise kirjanik ja filosoof Dame Iris Murdoch on oma raamatutes lahanud hea ja kurja, seksuaalsuse, moraali ja alateadvuse küsimusi. Ta on kirjutanud toonilt väga erinevaid teoseid, koomilisest sügavalt traagiliseni, kuid neid kõiki ühendab tegelaste siseelu, nende hinge keerdkäikude ja valikute nüansirohke kirjeldamine. aastal Bookeri preemia saanud romaani „Meri, meri” peetakse üheks paremaks tema teoste seas. Romaani peategelane Charles Arrowby, tuntud teatrilavastaja, on tulnud elama üksikusse majja mere kaldal. Aga tema nii igatsetud üksildane ja lihtne elu ei kujune oodatult rahulikuks. Majas paistab kummitavat, naised, kelle eest ta lootis pääseda, ei jäta teda rahule, samuti Londoni sõbrad, aga kui ta avastab, et lähedases külas elab tema noorpõlvearmastus, pühendab ta kogu oma energia sellele, et teda „päästa”. Nii algab meistrisulega kirja pandud romaan, milles elab omaenda iseseisvat elu meri, igavese ja muutliku elu sümbol.
Viperusterohke golfiraundi ajal lööb Bobby Jones palli üle kaljujärsaku serva. Palli ei õnnestugi tal leida, küll aga näeb ta eendi all kividel lamamas tundmatut surevat meest. Enne viimast hingetõmmet lööb surija silmad lahti ja toob kuuldavale üheainsa lause: "Miks nad ei kutsunud Evansit?" Need mõistatuslikud sõnad jäävad Bobbyt ja tema tarmukat kaaslast leedi Francest kummitama. Püüdes saladust omal käel lahendada, satuvad algajad detektiivid seiklustesse, kus miski pole päris see, millena paistab, ning seavad end lõpuks surmaohtu.
Krimikirjanduse kuninganna Agatha Christie ontlik ja pealtnäha uje vanapiigast detektiiv on tagasi ning rändab kuritegusid lahendades maailmas ringi. Just temale kuulub mõte, et inimloomus on igal pool ühesugune – olgu vaikses Inglismaa külakeses, Broadway lavadel, Hongkongi kruiisilaeval või Itaalia maalilises mägikuurordis –, ning ükskõik kas kuriteo taga on armastus, ahnus, armukadedus või võimuiha, miss Jane Marple suudab selle lahendada.
Kaksteist tunnustatud kirjanikku tutvustavad igaüks omaenda vaatevinklist seda terava mõistusega ainulaadset tegelast täiesti uuele lugejate põlvkonnale. Nende kaante vahel kohtuvad sellised autorid nagu Naomi Alderman, Leigh Bardugo, Alyssa Cole, Lucy Foley, Elly Griffiths, Natalie Haynes, Jean Kwok, Val McDermid, Karen M. McManus, Dreda Say Mitchell, Kate Mosse ja Ruth Ware.
Sisukord:
- Väikeste kohtade kurjus / Lucy Foley
- Teine mõrv kiriklas / Val McDermid
- Miss Marple vallutab Manhattani / Alyssa Cole
- Harutamine / Natalie Haynes
- Miss Marple'i jõulud / Ruth Ware
- Avatud kõigele / Naomi Alderman
- Jade Empressi mõrvad / Jean Kwok
- Surmav pulmapäev / Dreda Say Mitchell
- Mõrv Villa Rosas / Elly Griffiths
- Mõrvariks loodud / Karen M. McManus
- Happelise mulla mõistatus / Kate Mosse
- Kadumine / Leigh Bardugo
Kriminaalromaani tegevus toimub Rhodosel, kirjanike loomemajas, kuhu on läinud tööd tegema ja puhkama Kalev ja Diana Karu. Lisaks rahvusvahelisele seltskonnale puhkab seal peale nende veel üks eestlane, üsnagi sõnakehv luuletaja Ilmar Jaanus. Ühel päeval maalilises vanalinnas jalutades märkavad Diana ja Kalev seda meest rääkimas noore naisega, kes tundub samuti kuidagi eestlaslik. See kohtumine meenub neile, kui ühel hommikul leitakse puhkekodu kõrvalt, hoone ja rannakalju vahelisest lõhest sellesama neiu laip. Miks oli see naine Rhodosele tulnud ja kuidas ta oli oma lõpu leidnud? Juurdleva mõistusega literaadipaar asub asja uurima!
On aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Nende ainsaks ühendussillaks on jäänud raadio. Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autorooli keerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuste koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusesse.
Kristlus on kriisis, märgib kirjanik ja psühhoterapeut Mark Vernon (snd 1966). Õpetused, mis aastasadu inimesi vaimselt toitsid, ei ole juba ammu suutnud seda teha nii nagu varasematel aegadel.
"Seksuaalvägivald ei ole ainult naiste asi, see on kogu maailma asi."
Venemaa pommitab Ukrainas sünnitushaiglaid, kasutab seksuaalvägivalda sõjarelvana, häbistab ja ähvardab ohvreid sotsiaalmeedias. Vene sõdurid piinavad ja vägistavad valimatult. Esimesed pealkirjad Venemaa sõjakuritegudest Ukrainas jahmatasid kogu maailma. Läänest vaadatuna jõhker, mõistuse ja südamega käsitamatu vägivald on Kremli jaoks kainelt kaalutletud tegevus, põliste valitsemistavade ainuloomulik jätk. Keskvõimu paanilise püüdlusega riigis võim säilitada käib kaasas eesmärk vaigistada naiste hääled. Venemaa on Ukrainas kasutusele võtnud oma igivana vallutuste käsiraamatu, mille põhjal tegutses Krimmis juba Katariina II ja mille laiendatud versiooni rakendas Nõukogude Liidus Stalin. See sügavalt mõjuv essee käsitleb agressioonisõda Ukrainas Venemaa imperialismi ja mineviku valguses ning lahkab põhjuseid, miks Moskva huvi on vaigistada just naised, nii oma riigis kui mujal. Venemaa sõda Ukrainas on ühtlasi sõda võrdõiguslikkuse vastu. Veendumusi on raske murda, isegi kui tõsiasjad on kandikul kätte toodud.
Sofi Oksanen avab sõdadevaba Euroopa illusioonis suikuva lugeja silmad. Autori sirgjooneline käsitlus ei kõneta läbi lillede, vaid läbi faktide, laskmata pilku ära pöörata.
"Shantaram" põhineb suurel määral selle autori Gregory David Robertsi enda elul. Raamatu pealkiri tähendab "Jumala Rahu Inimene" ning see nimi anti teose peategelasele, Lindsay Fordi nime all esinevale mehele Mumbais. Robertsile endale määrati kõikvõimalike sissemurdmiste, kelmuste ja muude süütegude eest 19-aastane vanglakaristus. Tal õnnestus aga päise päeva ajal Victoria vanglast välja kõndida ning temast sai Austraalia üks tagaotsitumaid inimesi.
Mumbais asutas ta tasuta kliiniku ning liitus kohaliku maffiaga, tegutsedes rahapesija ja võltsijana. Lisaks jõudis ta õppida ära hindi keele, veeta aega India vanglas, armuda, mängida Bollywoodi filmides ning sõdida Afganistanis.
Raamatu üheks väärtuseks peetakse inimese väärtushinnangute süsteemi järkjärgulise muutumise suurepärast kujutamist ning ka pilti, mis on raamatus maalitud Mumbai kirevast rahvusvahelisest seltskonnast. Ja muidugi India enda õhkkonda, ühiskonna eri kihte, lõhnu ja värve. Robertsit hinnatakse Indias kõrgelt ning romaan on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Gregory David Roberts (kodanikunimega Gregory John Peter Smith) sündis 1952. aastal ning ta on endine heroiinisõltlane ja pangaröövel, kes põgenes Pentridge'i vanglast ja veetis pärast seda kümme aastat Indias. Heroiini hakkas ta tarvitama pärast seda, kui ta abielu karile jooksis ja ta oma tütre hooldusõigusest ilma jäi.
1990. aastal tabati ta uuesti Frankfurdis ja anti välja Austraaliale, kus ta veetis vanglas veel kuus aastat. Vanglas hakkas ta kirjutama romaani "Shantaram", mille käsikirja vangivalvurid kaks korda hävitasid. Vanglast vabanenuna lõpetas ta romaani, mis põhineb küll tema enda eluseikadel, kuid on vürtsitatud lennuka fantaasiaga. Tal õnnestus hiljem uuesti kohtuda ka tütrega ja temaga suhted taastada.
Kanada muusik Leonard Cohen ja tema põhjamaine muusa Marianne Ihlen kohtusid 1960. aastal Kreekas Ýdra saarel. Nende esmakohtumisest tärganud vastastikune hoolimine ja hingesugulus jäid püsima kuni surmani. Romaan maalib tundeküllase pildi sündmustest, mis suunasid noore kirjaniku muusikuteele. Coheni sugestiivsel moel esitatud sügavalt poeetiliste laulude austaja saab aimu, kuidas kulges autori loominguline rännak alates tema esimesest hitist „Suzanne” sellele raamatule pealkirja andnud lauluni ning milline hingeseisund võis panna ta peas helisema tänini tuntud ja armastatud laulud „Bird on the Wire” või „Hallelujah”:
Ja isegi kui elu lahku meid viis,
nüüd laulude jumala ees seisan siin
ja mu huultel pole muud kui Halleluuja.
Sylvia Frank on Galast ja Dalíst jutustava romaani „Lahutamatud” kaudu eesti lugejale juba tuttavaks saanud kirjanikest abielupaari pseudonüüm. Sylvia Vandermeer on õppinud bioloogiat, psühholoogiat ja kauneid kunste, Frank Meierewert on doktorikraadiga etnoloog.