Tooted

„Armastus külmas kliimas” on säravalt romantiline teos, mis kirjeldab värvikalt aristokraatide kadunud hiilgust kahe maailmasõja vahelisel Inglismaal ja kuulub kindlalt inglise kirjanduse klassika hulka. Ehkki romaanis on kujutatud kõrgaadli elu, võib vaimukuste pillerkaari varjus aimata ka nukramaid alatoone, sest armastus võtab sageli ootamatu kuju või jääb hoopis tabamatuks. Nagu heades raamatutes ikka, on selleski teoses midagi rohkemat, kui esmapilgul paistab, ning küllap sellepärast püsib see seniajani värskena.

"Doktor Živago" on Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890–1960) maailmakuulus romaan (esmatrükk 1957 Itaalias), kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Suurteoses esitatakse panoraamne pilt Venemaa arengust alates XX sajandi algusest kuni umbes 1950. aastateni, mille märksõnadeks on vägivald ja viletsus, vaimusuurus ja armastus, ühe ajastu kokkuvarisemine ja uue sündimine, kuid eelkõige räägitakse selles romaanis inimese hingest ja soovist jääda igas olukorras inimeseks. Teose peategelaseks on arst ja poeet, kelle perekonnaelu pingeid ja vaibumatut armastust oma muusa, teise mehe naise Lara vastu on nähtud Venemaad ja vene rahvast sajandi alguses vapustanud panoraamsete sündmuste taustal. Oma lüürilis-eepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest, mistõttu on seda võrreldud Lev Tolstoi "Sõja ja rahuga". Pasternak ise pidas "Doktor Živagot" täiesti eriliseks ja sellest pidi saama kogu tema eelneva loomingu kokkuvõte. Romaani järgi valmis 1965. aastal ka menukas film (režissöör David Lean), peaosas Omar Sharif.

"Draamapunkt" on kunstniku kirjutatud raamat - elust ja kunstist sündinud kirjandus.

Hanif Kureishi musta huumoriga vürtsitatud uue romaani „Eimiski” peategelaseks on oma Londoni korteri seinte vahel päevi mööda saatev filmitegija Waldo, keda vaevab nii kehv tervis kui suutmatus leppida vananemisega. Tema eest hoolitseb abikaasa, mehest märksa noorem Zee. Ajapikku süveneb Waldos veendumus, et ta naisel on kõrvalsuhe, ja tema kinnismõtteks saab Zee ja tema kallima afäär paljastada ning nad selle eest maksma panna.

Romaani "Grand Hôteli fenomenaalsed naised" tegevus hõlmab eelmise sajandi alguse üheksat aastat ning rajaneb Wilhelmina Skoghi ja Stockholmi maailmakuulsa Grand Hôteli kütkestaval lool. Jutustus algab ühel külmal detsembriööl. Kuningas Oscar II lossi vastas teisel pool vett paiknevale Stockholmi säravale kroonijuveelile Grand Hôtelile on osaks saanud eesõigus võõrustada esimest Nobeli preemia laureaatide banketti, aga hiilgava fassaadi, pressitud livreede ja laitmatult küpsetatud laanepüü taga varjab juhatus saladust: uhke asutus töötab kahjumiga. Hotelli päästma kutsutud võimeka Wilhelmina Skoghi kõrval on selle loo peategelased provintsihotellist pealinna proua Skoghi alluvusse võetud Ottilia Ekman, tema noorem õde Torun Ekman, kasuperes kasvanud ja lõpuks koos Märta Erikssoni ja Beda Johanssoniga hotelli majandusosakonnas esimest korda siirast sõprust kogev Karolina Nilsson, mehe vägivalla all kannatav majapidamisosakonna juhataja Margareta Andersson ning hotellis elav õuedaam Elisabet Silfverstjerna, kellel on varjata omaenda valus saladus.

Laste halloweenipeol mõrvatakse üks tüdruk. Suure valetajana tuntud Joyce oli mõni tund tagasi teatanud, et nägi kunagi pealt, kuidas keegi tapeti. Rääkis ta tõtt või luiskas? Kas seekordse kuriteo taga on väärastunud psüühikaga inimene või keegi, kes kardab omaenda turvalisuse pärast? Võltsingud, kadunuks jäänud või surnult leitud inimesed, kasuahnus ja selle kõige kõrval peaaegu ebamaine ilu... Uurima kutsutud Poirot’ meelest on kogu loos midagi paganlikku ja müstilist. Järgneb teinegi mõrv. Hercule Poirot’l tuleb ajaga võidu joostes ära hoida järgmine. Agatha Christie (1890–1976) on kõigi aegade üks enim avaldatud autoreid, teda edestavad vaid piibel ja Shakespeare’i teosed. Tema raamatuid on müüdud kokku üle kahe miljardi eksemplari ja tõlgitud sajasse võõrkeelde. Kuuekümneaastasest viljakast kirjanikutööst sündis üle 70 romaani, lisaks veel kümneid jutukogusid ja näidendeid. 2023. aastal esilinastus romaanil põhinev mängufilm "Kummitus Veneetsias", mille lavastas taaskord Oscari-võitja Kenneth Branagh, kes täidab ka geniaalse detektiivi Hercule Poirot’d rolli. Teistes osades teevad kaasa Kyle Allen, Jamie Dornan, Tina Fey, Michelle Yeoh jpt.

1717. aasta, Rootsi Lapimaa. Koos oma abikaasa Paavo ning tütarde Frederika ja Doroteaga jõuab Maija Soomest pärale oma uude koju. Ta loodab end mineviku taagast lahti raputada ja kaunil, kuid karmil maal uut elu alustada. Nende kohal kõrgub ähvardavalt Blackåseni mägi, mille kurjakuulutav kohalolu tumestab orgu ja sünge ajalugu kummitab selle varjus elavaid asunikke.

"Kadunud tütre" peategelane on keskealine lahutatud naine Leda, ülikooli õppejõud, kes pärast pikki aastaid lastele pühendumist leiab end üksi ja vabana, sest täiskasvanud tütred on kolinud isa juurde Kanadasse. Ta otsustab minna mere äärde puhkama. Esimest korda ei ole tal mitte kellegi ees mingeid kohustusi, ta ei pea kellegi teise eest vastutama ega hoolt kandma. Romaan kirjeldab värvikalt suvist rannamelu ja inimesi. Peagi jääb Ledale silma noor ema Nina, kes mängib andunult oma väikese tütrega. Naiste vahel tekib sümpaatia ja mõistmine, kuid see lööb kõikuma, kui Nina laps kaotab rannas oma lemmiknuku ega suuda sellest kuidagi üle saada. Nagu paljudes teistes Ferrante romaanides, lahatakse ka siin iseäranis emade ja tütarde vahelisi rohkem või vähem sassis suhteid. Elena Ferrante sai ülemaailmselt tuntuks oma Napoli-ainelise tetraloogiaga, mille alusel valmis suurepärane teleseriaal. Ka käesolevast raamatust on tehtud juba palju kiitust pälvinud film, sedapuhku mitte itaallaste, vaid brittide poolt, peaosas Olivia Colman.

Suvi 1852 Põhja-Rootsis Kengise külas. Karismaatiline praost Lars Levi Laestadius – usulise äratusliikumise algataja, viinakatku vastu võitleja, botaanik ja kirjamees – on oma värvikate jutlustega saanud endale andunud jüngreid ja ka vihaseid vaenlasi. Kohalik koorekiht vaatab praostile viltu, eriti kõrtsmikud, kes kaotavad tulu, kui inimesed enam ei joo. Pealekauba näib kihelkonnas ringi liikuvat murdja karu inimese nahas, kes tapab noori naisi. Terava botaanikusilmaga praost, kes tunneb hästi ka inimhingede sügavamaid soppe, leiab koos oma abilise, saami noormehe Jussiga üha uusi jälgi kurjusest, mis tungib aina lähemale. Kes või mis on kurja välja kutsunud?

Hinnatud teadlase ja kunagise USA senaatori S. I. Hayakawa (1906–1992) populaarteaduslike teoste klassikasse kuuluv "Keel mõttes ja teos" on kaasahaarav käsitlus keele olemusest ja viisidest, kuidas keel meie mõtlemist ja maailmast arusaamist kujundab. Tegu on tervikliku sissejuhatusega keelesemantikasse, mis pakub põhjaliku ülevaate keele funktsioonidest. Me saame sõnade abil nii teisi veenda ja mõjutada kui ka objektiivset infot edasi anda, nii eelarvamusi ja viha õhutada kui ka koostööd ja teineteisemõistmist luua. Mõistes, kuidas keel toimib, milliseid ohte ja võimalusi see endas peidab, õpime tundma inimese toimimise üht olulisemat külge. See, esmakordselt 1949. aastal ilmunud raamat on palju aastaid hiljem sama aktuaalne, pakkudes ka tänapäeva lugejale vajalikke teadmisi meid ümbritsevate sõnumite mõistmiseks. Eestikeelse tõlke aluseks on teose viies, 1991. aastal ilmunud täiendatud väljaanne, mida on kaasajastanud Hayakawa poeg, ajakirjanik Alan R. Hayakawa.

Romaanis "Kiri sinule" pöördub aastaid Šveitsis elanud vene kirjanik Mihhail Šiškin (s 1961 Moskvas) tagasi ammu unustatud epistolaarse žanri juurde. See on romaan kirjades, armastajate dialoog, kilomeetreid ja kalendreid trotsiv salajane vestlus, mis kulgeb ajas ja väljaspool aega, läbi sõja ja olmeraskuste, ning kestab kauem kui elu. Pealtnäha on kõik lihtne: poiss, tüdruk, kirjad, suvila, esimene armastus. Pretensioonitu ülesehitusega "Kiri sinule" on küllap kergemini loetav kui "Veenuse juus" või "Izmaili vallutamine". Ent süžee lihtsus on petlik. Ümbrikust pudenev paberileht lööb maailma uppi, aegadevaheline side katkeb. Minevik muutub olevikuks: Shakespeare ja Marco Polo, polaarlenduri seiklused ja Vene vägede pealetung Pekingile. See on romaan saladusest. Sellest, et surm on samasugune and nagu armastus.

Doris Lessing kirjutas „Kõige ilusama unelma” pärast seda, kui oli lõpetanud oma kaheköitelise autobiograafia, ning nimetas seda autobiograafia kolmandaks köiteks. Valdavas osas lähtus ta raamatu kirjutamisel isiklikest kogemustest, ka selles, mis puudutab Zimbabwes toimunut. Tema enda West Hampshire’is asuvas majas elasid just samamoodi noored nagu raamatu peategelase Francese majas ning tal oli võimalik jälgida nende hilisemat elukäiku. Perekonnaloo tegevus hõlmab suurema osa kahekümnendast sajandist, keskendudes eelkõige kuuekümnendatele aastatele, vastuolulisele ajale, mille üle praegugi vaieldakse. Tolle aja noored ihkasid vabadust ja teistsugust elu, kui olid elanud nende vanemad. Nad ise pidasid ennast romantilisteks idealistideks, kuigi vanemad inimesed olid veendunud, et nende suhtumisi ja soove on mõjutanud eelkõige hiljuti lõppenud sõda ning et nad on lihtsalt sõja järjekordsed ohvrid. Julia ja Frances, vanaema ja ema, aitavad mitte üksnes oma lapsi ja lapselapsi, vaid ka nende sõpru, kes samahästi kui elavad suures külalislahkes majas. Teemad ja ideoloogiad, mida kuuekümnendatel laua ümber arutatakse, viivad seal istunud noored hiljem võimukoridoridesse, ajakirjandusse, aga ka Kolmandasse Maailma, seejuures ühe neist aidsi all kannatavasse Lõuna-Aafrika külasse. Lessing tajus väga tundlikult kõike, mis toimus ühiskonnas, ning seda kui täpne oli mõni tema tähelepanek ja isegi ennustus, võis sageli mõista alles hiljem. Lõuna-Rodeesias kasvamine ja hilisem elu Inglismaal andsid talle teistsuguse vaatenurga ja arusaamise kui nii mõnelegi teisele vaid ühes keskkonnas elanud inimesele. Teda on ka nimetatud üheks 20. sajandi olulisemaks mõtlejaks.

Kolmekümnendate eluaastate keskpaigas malbe ja otsusekindlusetu professionaalne portretist lahkub Tōkyōst, kui naine ta maha jätab, ning satub kuulsa kunstniku Amada Tomohiko mägimajja. Kui mees avastab kunstniku pööningule peidetud maali, avab ta tahtmatult salapäraste sündmuste ringi. Selle sulgemiseks peab ta läbi käima teekonna, mida saadab müstiline kellukese helin, miniatuurse inimkuju võtnud Idee, teispool orgu elav elegantne ärimees, varaküps teismeline tüdruk, natsiliidri mõrvakatse Teise maailmasõja aegses Viinis, auk kunstniku maja taga ja allilm, kus kummitavad Topeltmetafoorid. Armastuse, üksinduse, sõja ja kunsti jõudemonstratsioonina – samuti kummardusena „Alice’ile imedemaal”, „Don Giovannile”, „Sinihabeme lossile” ning omamoodi ka „Suurele Gatsbyle” – on „Komtuuri tapmine” kujutelm, mis imeb endasse.

Nobeli kirjandusauhinnaga pärjatud jaapani päritolu briti kirjaniku Kazuo Ishiguro viies romaan „Kui me olime orvud” paiskab detektiiv Christopher Banksi keset Teise maailmasõja eelõhtul Jaapani vägedest okupeeritud Shanghai karmi reaalsust. Shanghai on ühtlasi Christopher Banksi lapsepõlvelinn, kus jäid kadunuks tema mõlemad vanemad: ema, kes avameelselt kritiseeris brittide laastavat oopiumiäri Hiinas, ja ka isa, kes töötaski muuhulgas just oopiumiäriga tegelevas suurfirmas. 1937. aastal naaseb detektiiv Shanghaisse, et alustada kadunud vanemate otsinguid. Nagu Ishiguro puhul tihtipeale, märkab lugeja üsna pea, et Banks pole kuigi usaldusväärne jutustaja – piirid tema sisemaailmas valitseva kaose ja ümbritseva segaduse vahel kipuvad hajuma. Valusa lõpplahenduseni jõuab peategelane Shanghai põlevates vaestekvartalites, mis sarnanevad pigem painajaliku unenäoga. Ishiguro loomingu üheks läbivaks teemaks on elust välja lõigatud või sügavale maetud saladused, mille toob päevavalgele juhuslik, kuid ometi vältimatu kokkupuude mõne teise elu valupunktidega. Õhustikult meenutab romaan kõigiti turvalist klassikalist kriminaalromaani, lastes samas aimata pinna all varitsevat irooniat ja kõhedust.

Ivan Turgenevi (1818–1883) jutustuste kogumik „Küti kirjad“ on pühendatud 19. sajandi Venemaa hunnitult metsikule, mitmepalgelisele maastikule ja selle elanikele. Saakloomade kannul mööda steppe ja metsasalusid uitav kütt kirjutab märkmikusse tähelepanekuid teda ümbritseva looduse ilust, halastamatust kliimast ja neis karmides tingimustes ellujääjatest.

Nimekas pianist Ryder saabub Kesk-Euroopa linna, kus tema hotellituba osutub ta poisipõlve magamistoaks Inglismaal, ning tasapisi hakkab talle meenuma, et portjee tütar ja tütrepoeg on tema naine ja (kasu)poeg. Nii portjee, hotelli juhataja kui ka viimase poeg, nagu ka terve hulk teisi linnakodanikke, ründavad pianisti kõikvõimalike tungivate isiklike palvetega, külastuse ametlikku ajakava talle aga ei näidatagi ning banketile viiakse ta hommikumantlis ja toatuhvlites. Linnas valitseb kriis, sest kultuurielu peamine tugisammas tšellist Christoff, kelle ümber linna kunstieliit oma elu on keerlema pannud, pole nende usaldust õigustanud. Tuleb leida uus iidol ning sellega on mingil salapärasel moel seotud kogu linnarahva õnn ja hea käekäik. Selgub, et linna tuntuim joodik Brodsky on kunagi olnud dirigent ning tema mainet püütakse taastada, hoides teda kainena ning näidates teda linnarahvale auväärt seltskonnas – see üritus peakski tipnema Ryderi esinemisega, kusjuures orkestrit juhatab Brodsky. See Kazuo Ishiguro 1995. aastal ilmunud romaan on kriitikuid ühtaegu vaimustanud ja nörritanud. Kindlasti on see omaette maailm, kus välised olud ja sündmused võivad igapäevaelust päris palju erineda, kuid seda täpsemalt on kaardistatud mõtete ja tunnete unenäolisi maastikke.

Kasvades üles pere ainsa lapsena, tundis Hajime end sageli üksildasena, kuni leidis kooli ajal endale hingesugulase Shimamotos, kes oli samuti üksiklaps. Kui elutee nad lahku viis, püüdis Hajime leida samasugust lähedust teiste tüdrukutega. Kolmekümnendatesse eluaastatesse jõudnuna on ta viimaks saavutanud selle, mida ta soovis: ta on õnnelikult abielus, tal on kaks toredat tütart ja tema töö populaarse džässiklubi mänedžerina võimaldab tal muretult ära elada. Nüüd näib kõik tema elus olevat täiuslik, ent sellegipoolest tunneb Hajime, et midagi oleks justkui puudu. Ja siis tuleb tema ellu tagasi kunagine klassiõde Shimamoto, kellest on saanud imekaunis naine. See taaskohtumine viib Hajime minevikumälestuste radadele ja paneb teda küsima, kas elu, mida ta pidas täiuslikuks, ikkagi on seda. Tema ebakindlust süvendab veelgi veetleva Shimamoto mõistatuslik käitumine. Korraga hakkavad mehe elus toimuma sündmused, milleks ta pole valmis, kuid mis sunnivad teda vaatama sügavale hingepõhja, et leida vastus oma kõhklustele.

Katrina Kalda mahukas romaan „Maa, kus puudel pole varje” on omalaadne düstoopia, mis jutustab elust saladuslikul tasandikul ühe keelatud linna äärealal. Romaan on jutustatud kolme naistegelase, Sabine’i, Astridi ja Marie (vanaema, ema ja tütre) vahendusel, kellel on igaühel erinev suhe kirjeldatavasse maailma. Tegemist on tõeliselt mastaapse romaaniga, mis hoiatab läänemaailma ühe võimaliku allakäigutee eest. Kui eelmised kaks Kalda romaani olid tegevustikult seotud Eestiga, siis uue romaani tegevuspaika ei ole täpsustatud, see on nimetu maailm, mis on kummati ebaõdusalt ehe ja jääb lugejat pikaks ajaks kummitama. Katrina Kalda (snd 1980) on üks praegusaja kõige paljulubavamaid Eesti päritolu kirjanikke maailmas, kelle loomingu vahendamine eesti keelde lubab ka eesti lugejail tema originaalsest ja olulisest loomingust osa saada, lõimida seda osaks Eesti üha mitmekeelsemast kirjandusest. Katrina Kalda on sündinud Tallinnas ja elab alates 10. eluaastast Prantsusmaal. Ta on õppinud Lyoni Ecole normale supérieure’is kirjandust ja õpetanud Tours’i ülikoolis. Tema sulest on ilmunud romaanid „Eesti romaan” (2010, e.k 2011, tlk Anti Saar) ja „Jumalate aritmeetika” (2013, e.k 2013, tlk Anti Saar) ning ta on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu.

Laboris toodetud haigustekitajast alguse saanud surmatõbi on üle Maa käinud, ent väike rühm inimesi on ellu jäänud koos rohesilmsete ruikaritega, biotehnoloogia abil loodud leebe liigiga, kes peaksid asuma inimeste asemele. Kunagine Jumala Aednike liige ning seente ja mesilaste tundja Toby armastab ikka veel tänavatarka Zebi, kellel on huvipakkuv minevik. Ruikarite tõrges prohvet Lumemees-Jimmy sonib, Amanda on pärast värvisõdalaste rünnakut šokis ja Vandelnokk ihaldab väljakutsuvat Välerebast, kes ripsutab tiiba Zebiga. Samal ajal ähvardavad rünnata hiiglasuured sigaamid ja pahatahtlikud värvisõdalased. Margaret Atwoodi vaimukas, perutava kujutlusvõime ja musta huumoriga pikitud ettearvamatu, põnev ja puhuti naljakas „MaddAddam” viib meid triloogia kahest esimesest osast – „Orüksist ja Ruigast” ja „Uputuse aastast” – tuttavasse düstoopsesse maailma ning annab loole liigutava ja dramaatilise lõpplahenduse.

 

Kanada tuntumaid, tõlgitumaid ja tunnustatumaid kirjanikke Margaret Atwood (snd 1939) on rohkem kui 40 raamatu autor, kahekordne Bookeri preemia laureaat (2000 ja 2019) ning ka Eestis mitme tõlkega esindatud. „MaddAddam” on tema neljateistkümnes romaan ja samanimelise triloogia viimane osa.

Ühel hallil sügishommikul äratab Haugesundi väikelinna mõrv: üks naine on kõrghoone rõdult alla visatud. Eelmisel päeval sai kohaliku ajalehe reporter Viljar Ravn Gudmundsson hoiatava e-kirja, mida ta tõsiselt ei võtnud. Kui saabub uus e-kiri, taipab Gudmundsson, et on sattunud halba kriminulli meenutava jantliku mõrvaloo keskmesse. Politseiuurija Lotte Skeisvoll peab tapja peatama, enne kui too jõuab oma ennustused täide viia, aga aega on napilt. Iga kaotatud sekund võib kellelegi elu maksma minna. Tagaplaanil seisab taktikeppi vibutav dirigent, kes juhatab oma isiklikku reekviemi. Klassikalist surmasümfooniat, kus orkestri liikmed peavad mängima nii, nagu tema tahab. Partituur on tema käes. Tema on Maestro. Geir Tangen (snd 1970) on õppinud politoloogiat ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat, töötanud ajakirjaniku, vabakutselise toimetaja ning põhikooli õpetajana. Ta elab Norra läänerannikul Haugesundis ja on Norras tuntud oma populaarse blogiga, kus ta arvustab kriminaalromaane. „Maestro“ on Geir Tangeni debüüt kirjanikuna. „Maestrot“ võib pidada sümboolseks Nordic Noir’i kvintessentsiks.

Mallenite suguvõsal on lasunud põlvest põlve needus, mida põhjustab valge triip nende süsimustades juustes. Triibuga sünnivad ainult suguvõsa meessoost liikmed, ent ka teisi, kes on seotud perekonnaga kas veresidemete kaudu või muul moel, ei jäta see needus puudutamata. Kõrgekalda pärija Thomas Mallen kogeb seda omal nahal, kui ta tormilistel 1850. aastatel pankrotti läheb. Ent Mallenite needus ei lõpe sellega, selle hävitav mõju ulatub ka järgmistele põlvedele. «Mallenite needus» on esimene osa Catherine Cooksoni meeliköitvast triloogiast.

Iiri-inglise kirjanik ja filosoof Dame Iris Murdoch on oma raamatutes lahanud hea ja kurja, seksuaalsuse, moraali ja alateadvuse küsimusi. Ta on kirjutanud toonilt väga erinevaid teoseid, koomilisest sügavalt traagiliseni, kuid neid kõiki ühendab tegelaste siseelu, nende hinge keerdkäikude ja valikute nüansirohke kirjeldamine. aastal Bookeri preemia saanud romaani „Meri, meri” peetakse üheks paremaks tema teoste seas. Romaani peategelane Charles Arrowby, tuntud teatrilavastaja, on tulnud elama üksikusse majja mere kaldal. Aga tema nii igatsetud üksildane ja lihtne elu ei kujune oodatult rahulikuks. Majas paistab kummitavat, naised, kelle eest ta lootis pääseda, ei jäta teda rahule, samuti Londoni sõbrad, aga kui ta avastab, et lähedases külas elab tema noorpõlvearmastus, pühendab ta kogu oma energia sellele, et teda „päästa”. Nii algab meistrisulega kirja pandud romaan, milles elab omaenda iseseisvat elu meri, igavese ja muutliku elu sümbol.

Viperusterohke golfiraundi ajal lööb Bobby Jones palli üle kaljujärsaku serva. Palli ei õnnestugi tal leida, küll aga näeb ta eendi all kividel lamamas tundmatut surevat meest. Enne viimast hingetõmmet lööb surija silmad lahti ja toob kuuldavale üheainsa lause: "Miks nad ei kutsunud Evansit?" Need mõistatuslikud sõnad jäävad Bobbyt ja tema tarmukat kaaslast leedi Francest kummitama. Püüdes saladust omal käel lahendada, satuvad algajad detektiivid seiklustesse, kus miski pole päris see, millena paistab, ning seavad end lõpuks surmaohtu.

Kriminaalromaani tegevus toimub Rhodosel, kirjanike loomemajas, kuhu on läinud tööd tegema ja puhkama Kalev ja Diana Karu. Lisaks rahvusvahelisele seltskonnale puhkab seal peale nende veel üks eestlane, üsnagi sõnakehv luuletaja Ilmar Jaanus. Ühel päeval maalilises vanalinnas jalutades märkavad Diana ja Kalev seda meest rääkimas noore naisega, kes tundub samuti kuidagi eestlaslik. See kohtumine meenub neile, kui ühel hommikul leitakse puhkekodu kõrvalt, hoone ja rannakalju vahelisest lõhest sellesama neiu laip. Miks oli see naine Rhodosele tulnud ja kuidas ta oli oma lõpu leidnud? Juurdleva mõistusega literaadipaar asub asja uurima!

Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist Clarissa Pinkola Estés Eluterve naisterahvas on paljuski hunditaoline: ta on võimas, vaistlik, elujõudu pilgeni täis, kartmatu leidlik ja ustav. Ta on võimeline kõrgele kargama, saaki küttima, elu andma ja elu eest seisma. Eemaldumine ürgloodusest on põhjustanud nihke tänapäeva naise isiksuses Clarissa Pinkola Estés: "Selle raamatu pealkiri on Naised, kes jooksevad huntidega. Müüte ja pajatusi ürgnaise arhetüübist. Teos sai alguse minu uurimustest metsloomade, iseäranis huntide kohta. Elutervetel huntidel ja elutervetel naisterahvastel langevad teatavad hingejõujooned kokku: mõlematel on terav aistmismeel, mängualdis vaim ja kõrgendatud pühendumisvõime. Hundid ja naisterahvad on sugulased oma uudishimuliku loomuse poolest, oma suure hingejõu ja kannatlikkuse poolest. Neil on sügavad vaistud, nad keskenduvad pingsalt hoolekandele oma järeltulijate, oma elukaaslaste ja oma karja suguvõsa eest. Elukogemuse varal kohandavad nad end pidevalt muutuva keskkonnaga. Nad on meeletult meelekindlad ja väga vaprad." Elina Naan soovitab: "Raamat, mille võiksid läbi töötada nii mehed, kui naised. Ürgsetest instinktidest on tänapäeval ja tulevikus aina enam kasu, et sel planeedil ellu jääda. See on austusavaldus elule ja loodule ‒ kõik on üks."

Norma on ebatavaline noor naine, kelle juuksed kasvavad väga kiiresti ning reageerivad meeleolumuutustele. Kogu elu on Norma ema püüdnud saladust varjata. Kui ema kahtlastel asjaoludel sureb, jääb Norma maailma ihuüksi. Ta otsustab välja uurida surma põhjuse ja läheb tööle juuksurisalongi, kus ema töötas. Tasapisi hakkab lahti hargnema maagiline lugu, kus ilutööstusele lähenetakse uue vaatenurga alt. Tähelepanu juhitakse inimkaubanduse ohvritele, loomkatsetele, vaesusele ning surrogaatlusele. Selles mitmekihilises põnevusromaanis käsitletakse ka Sofi Oksanenile omaseid teemasid: ülemaailme kuritegevus, naiste õigused, meeste domineerimine ja rasked valikud inimeste elus. Sofi Oksanen on ise öelnud raamatu kohta järgmist: „Mulle on peamine panna inimesi mõtlema ja märkama asju meie ümber. Naisi julmalt ära kasutavad ärid võivad tunduda kauged, aga need on kõikjal meie ümber.“

Haruki Murakami ühe tuntuima teose pealkiri "Norra mets" on pärit biitlite laulust, mille kuulmine toob raamatu minategelasele Watanabele meelde tema esimese armastatu Naoko, tema parima sõbra kallima. Watanabe kandub mõtetes tagasi kahekümne aasta tagusesse aega, mil ta oli üliõpilane Tokyos. Murakami on suurepärane õhustiku looja, tema kummalised tegelaskujud saavad sümboolse tähenduse, pannes lugeja samal ajal neile sügavalt kaasa elama. 1949. aastal sündinud Haruki Murakami teosed on muutunud maailmas üsna eripäraseks kirjandusnähtuseks. Kõik tema raamatud tõlgitakse kohe pärast ilmumist suurematesse keeltesse ning neid müüakse hämmastavates tiraažides.

1945. aastal võtsid Itaalia partisanid Como järve ääres kinni ning lasid maha Benito Mussolini ja tema armukese. Paraku kutsusid duce surmaga seotud kahtlased asjaolud esile mitmeid vandenõuteooriaid, mis siiani käibel püsivad. 1992. aastal Milanos pakutakse äsja viiekümneaastaseks saanud hädavaresest kirjamehele Colonnale toimetuse juhi ametikohta ja muinasjutulist tasu raamatu kirjutamise eest, mille aineseks on vastloodud ajalehe igapäevatöö kajastamine. Ülesande teeb eriskummaliseks talle usaldatud salajane info, et võimsa meediamagnaadi omanduses ajalehest on tegelikult plaanis koostada vaid kaksteist piiratud levikuga pilootnumbrit ja needki väljapressimise eesmärgil. Colonna võtab pakkumise vastu ning vähehaaval mässib üks kolleeg ta vandenõuteooriate võrku, mille osalisteks on nii Mussolini ja tolle teisik kui ka terve Euroopa ja Ameerika võimuladvik. Umberto Eco (1932–2016) on tuntud Itaalia kirjanik, semiootik, medievist ja kriitik, Bologna ülikooli emeriitprofessor, paljude esseekogumike ja romaanide autor, millest mitmed on ilmunud ka eesti keeles. Eco on Itaalia tähtsaima kirjandusauhinna Premio Strega ning Austria riikliku Euroopa kirjanduse auhinna laureaat ning Prantsusmaa kõrgeima teenetemärgi Auleegioni ordeni kavaler. Ta oli mitmete ülikoolide, sealhulgas Tartu ülikooli audoktor.

Teatud ajastul saabub teatud maades hetk, kui inimesed ootavad justkui mingit olulist ja traagilist sündmust, mis võimaldaks lahendada kõik nende probleemid. Tavaliselt nimetatakse sellist perioodi sõjaeelseks. Armumiseks ei tasu seda aega valida. 1940. aastal kohtub 21-aastane algaja kirjanik Jerry Salinger New Yorgis 15-aastase Oona O'Neilliga, kes on Ameerika kuulsaima draamakirjaniku tütar. Nende idüll algab tegelikult alles järgmisel suvel mõni kuu enne Pearl Harborit. 1942. aasta alguses kutsutakse Salinger Euroopasse sõtta ja Oona sõidab Hollywoodi õnne otsima. Nad ei abiellu kunagi ega saa ühtegi last. Kirjanik Frédéric Beigbeder on Prantsusmaal tuntud avaliku elu tegelane, kes oma kirjandussaavutuste kõrval on silma paistnud ka mitmete teiste ettevõtmistega. Ta on ajakirja Figaro följetonist ja ajakirja Lui peatoimetaja. Eesti keeles on varem ilmunud Beigbederi romaanid "Armastus kestab kolm aastat" (Varrak, 2008), millest ta on ise ka filmi teinud, ja "17,90 €" (Varrak, 2011).

Raamatu peategelane on Hadley Richardson, kes kohtub kahekümne kaheksa aastaselt Chicagos Ernest Hemingwayga ning armub, sest teda võluvad mehe energia ja kirglik tahe kirjanikuks saada. Nad abielluvad ja lähevad elama Pariisi. Pariis on just selline, nagu seda kirjeldas Hemingway oma raamatus "Pidu sinus eneses", ainult et nüüd vaadeldakse seda tema naise silmadega. Õhtud kirjanike ja kunstnikega, säravad vestlused, purjutamine ja üldine õhkkond polnud kindlasti soodne abielu püsimiseks ning ka Hadley ja Hemingway koosellu tulevad lahkhelid. Poja sünd ei paranda asja ning mida kuulsamaks Hemingway saab, seda suuremat huvi pakub ta ka teistele naistele.

On aasta 1946. Endiste sõjaliitlaste Nõukogude Liidu ja Suurbritannia suhted on jahenenud. Väike iseseisev Eesti on jäänud Vene mõjutsooni. Estonia teatri ooperisolisti Johanna ja BBC raadiouudiste diktori Alani vahele langeb raudne eesriie. Nende ainsaks ühendussillaks on jäänud raadio. Johanna kuulab mehe häält BBC kanalil ja Alan saadab naisele teateid eetris kõlavate heliplaatide kaudu. Reaalsuse kiuste hakkavad nad planeerima kohtumist Moskvas. Johanna õde varjab samal ajal oma meest – endist iseseisvuse eest võitlejat – juba teist aastat tagatoas suletud kardinate taga. Tänaval mängib vaid nende kuueaastane poeg, keda köidab uhiuus auto Pobeda ja selle juht – salapärane onu, kes laseb tal autorooli keerata. Sõprus onu ja poisi vahel mõjutab kõigi pereliikmete saatust. Poisi õlgadele langeb raske saladuste koorem ja kannab ta süütust lapsepõlvest ohtlikku sõjajärgsesse reaalsusesse.

Romaani peategelane, inimpõlgurist dokumendivõltsija Simone Simonini, kelles tõelist kirge äratab vaid lookas toidulaud, pakub oma teeneid eri riikide valitsusametnikele, salateenistustele ja politseile, liigub topeltagentide, äraandlike ohvitseride ja patuelu elavate vaimulike seltskonnas, käib läbi garibaldiinide, jesuiitide, satanistide, vabamüürlastega. Romaani tegevus hargneb 19. sajandil, Itaalia ühendamisest Dreyfusi afäärini, taustaks Siioni tarkade protokollide tekkelugu. Kus iganes Simonini ka ei viibiks – Torinos, Palermos, Pariisis –, ikka kujundab ta vihkajalik meelelaad käratult ajalugu, jättes endast maha hukatust ja valu. Kui peategelane välja arvata, on romaani tegelaskujud eranditult elust võetud. Ent võib ka juhtuda, et kõige tõetruumaks osutub nimelt loo ainus väljamõeldud tegelane, sarnanedes mõne teisega, kes on endistviisi meie keskel. Umberto Eco (1932–2016) on maailmakuulus Itaalia semiootik, kirjanik ja keskaja uurija. Oma akadeemilise uurimistöö kõrval jõudis Bologna professor ja Tartu ülikooli audoktor kirjutada kokku seitse romaani, suure menu pälvinud „Roosi nimest” (1980) kuni viimaseks jäänud „Puhta nullini” (2015). Eesti keelde on neist seni tõlgitud viis.

Alates varasest noorusest on Levana tundnud uhkust oma juudi päritolu ja perekonna tugeva naisliini üle. Üks tema eeskujudest on vanaema Hana Lazare, kes on väikese tüdrukuna põgenenud oma kodumaalt Eestist, et pääseda holokaustist, mille ohvriks langes tema ülejäänud pere. Elu lõpupäevil tabavad Hanat segadushood, mille käigus paljastuvad üksikasjad, mis löövad Levana maailmapildi kõikuma. Algab tõeotsing, mis sunnib noort naist kõike, mida ta vanaemast teab, küsimärgi alla seadma. Sedamööda, kuidas tegevus liigub Pariisist Brüsselisse ja sealt edasi Iirimaa läänerannikule, jõuab Levana vanaema tõelise loo jälile ja avastab saladuse, mis on sundinud proua Lazare’i terve elu oma minevikku varjama. Raamatu käsikiri võitis 2020. aastal iirikeelse kirjanduse konkursil romaani kategoorias esikoha. 2022. aastal kandideeris teos Euroopa Liidu kirjandusauhinnale ja valiti žürii poolt viie parima hulka.

Kristlus on kriisis, märgib kirjanik ja psühhoterapeut Mark Vernon (snd 1966). Õpetused, mis aastasadu inimesi vaimselt toitsid, ei ole juba ammu suutnud seda teha nii nagu varasematel aegadel.

"Seksuaalvägivald ei ole ainult naiste asi, see on kogu maailma asi."

Venemaa pommitab Ukrainas sünnitushaiglaid, kasutab seksuaalvägivalda sõjarelvana, häbistab ja ähvardab ohvreid sotsiaalmeedias. Vene sõdurid piinavad ja vägistavad valimatult. Esimesed pealkirjad Venemaa sõjakuritegudest Ukrainas jahmatasid kogu maailma. Läänest vaadatuna jõhker, mõistuse ja südamega käsitamatu vägivald on Kremli jaoks kainelt kaalutletud tegevus, põliste valitsemistavade ainuloomulik jätk. Keskvõimu paanilise püüdlusega riigis võim säilitada käib kaasas eesmärk vaigistada naiste hääled. Venemaa on Ukrainas kasutusele võtnud oma igivana vallutuste käsiraamatu, mille põhjal tegutses Krimmis juba Katariina II ja mille laiendatud versiooni rakendas Nõukogude Liidus Stalin. See sügavalt mõjuv essee käsitleb agressioonisõda Ukrainas Venemaa imperialismi ja mineviku valguses ning lahkab põhjuseid, miks Moskva huvi on vaigistada just naised, nii oma riigis kui mujal. Venemaa sõda Ukrainas on ühtlasi sõda võrdõiguslikkuse vastu. Veendumusi on raske murda, isegi kui tõsiasjad on kandikul kätte toodud.

Sofi Oksanen avab sõdadevaba Euroopa illusioonis suikuva lugeja silmad. Autori sirgjooneline käsitlus ei kõneta läbi lillede, vaid läbi faktide, laskmata pilku ära pöörata.

Kaks vanaprouat hakkavad maikuus kavandama balli, mis peaks toimuma septembris ja tooma kokku kõik Violet Airdile armsad inimesed. Mõte sellest peost tõotab tuua koju tagasi ka hoopis kaugele rännanud pereliikmed. Kõige saladuslikum on olnud kauni Pandora saatus, kes põgenes kodust kakskümmend aastat tagasi. Haaravalt kirjutatud romaanis põimuvad erinevad suhtumised ja eri põlvkondade arusaamad. "Merikarbiotsijate" lugejad kohtuvad taas juba tuttava Noel Keelinguga ning mõttelt ja meeleolult võibki "Septembrit" just "Merikarbiotsijatega" võrrelda.

Raamat algab üsna klassikaliselt sellega, et üks tegelastest, Lucas Burton, kes on suurema osa elust ajanud mingeid kahtlasi asju, leiab mahajäetud taluõuest tütarlapse laiba. Tema hõbedast Mercedest aga pandi külas tähele ning Lucas peab oma käikudest aru andma politseile. See on aga viimane asi, mida ta teha tahab. Asja hakkab uurima inspektor Jess Carter, kuid hoolimata tema visadusest ei paista uurime kuhugi jõudvat. Siis aga leitakse teine laip... Ann Grangeri uue krimisarja esimene raamat, mille kangelased on inspektor Jess Campbell ja ülemkomissar Ian Carter.

Miff Ferguson langetas kahe aasta eest otsuse karjäärikarussellilt maha hüpata. Sellest ajast saadik on ta lustliku kodutuna elanud vabatahtlikult tänaval. Tema lust saab aga otsa, kui ta asub talve lähenemisele viitavaid märke arvesse võttes endale veidi kobedamat peavarju otsima. Ühes hüljatud laohoones satub Miff noore neiu laibale. Ta taipab kähku, et ta ei ole laos üksi ja on pealegi veel kellelegi silma jäänud. Miff kistakse kassi-hiire mängu tapjaga, nii et ta on sunnitud kiiremas korras oma paadialuse elu hülgama ning otsima pelgupaika Weston St. Ambrose’i külast oma sugulaste juurest. Ent ehkki Miff püüab püsida selles põnevate inimeste ja põnevate lugudega külas murust madalam, järgnevad hädad talle sinnagi ja kui ühest kohalikust talust avastatakse veel üks surnukeha, on selge, et teda ähvardab oht. Kell tiksub ning inspektor Jess Campbell ja komissar Ian Carter peavad koostöös Bamfordi politseiga piltmõistatuse tükkidest kokku seadma enne, kui kaotatakse veel üks süütu elu.

Kuidas elada tähendusrikast elu, seistes silmitsi tundmatuga, küsib raamatus "Tähtsaimad küsimused" tuntud briti filosoof Bryan Magee (1930–2019). Inimestel on põhimõtteline vajadus mõista, kes me oleme ja milline on maailm, kus elame. Mõistus aitab sellele üksjagu kaasa, aga salapära jääb. Magee argumenteerib provokatiivselt, et õigupoolest ei ole meil mingit võimalust hoomata enda olemust ega leida lõplikke vastuseid ka kõige fundamentaalsematele küsimustele, ent on vaks vahet, kas minna kaotsi päevavalges või pimedas. Magee kutsub lugejat üles kaardistama, kust jookseb mõistetavuse piir. Arutlustes toetub ta oma peamiste filosoofiliste õpetajate nagu Locke'i, Hume'i, Kanti ja Schopenhaueri töödele. 1970.–1980. aastatel nii teles kui ka raadios aktiivselt filosoofilist mõtlemist populariseerinud Magee eelviimaseks raamatuks jäänud "Tähtsaimad küsimused" on kokkuvõtlik, mõttetihe ja sügavalt isiklik arutlus elu (ja surma) tähenduse üle.

Elena Ferrante romaan "Täiskasvanute valelik elu" avaldati 2019. aastal ja mõned aastad hiljem tehti sellest ka teleseriaal. Taas kord toimub tegevus Napolis, kus 1990. aastate alguses kuuleb 12-aastane peategelane Giovanna juhuslikult pealt, kuidas tema jumaldatud isa väitel hakkab ta tasapisi omandama oma tädi, isa õe Vittoria nägu. See jahmatav avaldus on seda ebameeldivam, et Vittoriat peetakse inetuks. Kuuldu ajendab tüdrukut lähemalt uurima isapoolset perekonda, keda tema vanemad on püüdnud oma elust eemale hoida.

Romaan järgib Giovanna psühholoogilist ja seksuaalset kujunemist kahes vastandlikus Napolis: tuttavas keskklassi Rione Alto ülemises linnaosas ja all vaeses ja räpases tööstusrajoonis. Mõlemas püüab ta leida vastust teda kasvueas vaevavatele küsimustele, õpib tundma all-linna inimesi, keda tema vasakpoolsete vaadetega haritlastest vanemad põlgavad. Tema kodune elu keeratakse pea peale, kui isa perekonna maha jätab. Õrnas murdeeas on seda kõike peaaegu liiga palju, kuid varasemalt kardetud all-linnas kohtab ta nii mõndagi uut ja lootustandvat. Tädi Vittoria ja kõik, mida ta esindab, on täielik vastand Giovanna vanematele, see on „nagu Napoli, aga hoopis teine planeet”.

Elena Ferrante sai ülemaailmselt tuntuks oma Napoli-ainelise tetraloogiaga "Minu geniaalne sõbranna", millest on olemas ka teleseriaal. Ka käesoleva raamatu ekraniseering on pälvinud rohkelt tunnustust.