Tooted

Olukorrast väljumiseks on üks tee, võtta olukord omaks, mõtestada, sõnastada olukord, tekitades nii uue olukorra, kus eelmine enam ei kehti. Siia juurde tekib küsimusi, nt kas avada õllepudel, see esimene, kas muuta reaalsust? Olukorda see ei muuda, üks õllepudel jääb ikka viimaseks, kas ühes olukorras pesitseb mitu olukorda.
Tühistades, omaks võttes, kuhu olen nüüd jõudnud. kas peaksin helistama ja rääkima viiulikontserdist, mitte helistama või rääkima millestki muust. Mida see muudab, reaalsust, enesetunnet, eimiskitki?
Mitu päeva järjest võib külmast väriseda, arvestamata ümbritsevat temperatuuri? Keha ei arvesta, ons see surm. Kas peaksin võtma, et maailm väriseb (surma olukorra korral).
Lõdiseda, mitte inkubeeruda, vabiseda, vappuda, kraadiklaasi kadumise korral mitteteadvusel olles.
Kas mittereaalsus on erinev, kui üks joob õlut ja teine veini? Reaalsuse erinevuse korral üks marihuaanat ja teine kohvi. Mitte-humaniseerumise korral üks kassikonservi ja teine porgandit. Kumb akt on mittehumaansem?
Tekib küsimusi päädes.
Kas Teil külmetavad vahel jalad? Kas Teie ema oli halb inimene? Kas Te tahaksite olla lillemüüja? Kas Te tahaksite vahel vigastada kedagi teist või iseennast? Kas Te arvate, et Teie isa oli halb inimene? Kas Te tahaksite hasartmängus võita või kaotada?
Tekib ju küsimusi?
Ma arvan, et Teil on tihtipeale olnud õigus.
Kas olukordade muutmise korral tuleb tühistada jäägitult, mõtestamisel jäägitult mõtestada, jne.
Miks või kas? Üks või sama?

Hoogsalt ja pädevalt fabuleeritud lugu pakub nii põnevat lugemist kui ka süvaanalüüsi gangsterluse olemusest ning maffialike organisatsioonide toimimisest toona ja üldse.

"1993. aasta jaanuaris asusin tööle Eesti Vabariigi Välisministeeriumis. Sealt alates olen elanud suursaadikuna neli aastat Soomes ja neli aastat Itaalias. Eesti suursaadik olen lisaks olnud ka Maltal ja Küprosel. Välislähetuste vahel Tallinnas, välisministeeriumis, olen töötanud protokolliülemana ja peainspektorina. 2004. aasta juulikuus alustasin suursaadikuna, Eesti Vabariigi alalise esindajana ÜRO-s, New Yorgis. See raamat toetub mälule. See on minu isiklik kogemus sellest, kuidas üks inimene hakkab ajalooratta pööramise sunnil üleöö diplomaadiks ja mida ta seejuures tunneb, mõtleb ja näeb." -Jaak Jõerüüt

Kultuuriantopoloogia ja etnograafia resp etnoloogia on isekeskis haakuvad ja osalt kattuvadki teadused. Mõlemad tegelevad inimkultuuri ja kultuurilise käitumise uurimisega. Erinev on lähenemisnurk, millele selgesti osutavad nimetused. Kultuuriantropoloogia huvitub inimesest (kr anthropos) üldse ja püüab leida inimkultuuris kehtivaid üldisi seaduspärasusi. Etnograafia-etnoloogia huvikeskmes on rahvas (kr ethnos) nins selle kultuuris leiduvad iseärasused ja ühisjooned teiste rahvastega võrreldes. Nii võiks laias laastus iseloomustada nende teaduste olemust. Mõlema teaduse tihedat seost aitavad rõhutada muide ka alates 1934. aastast regulaarselt toimuvad suured rahuvsvahelised antropoloogiliste ja etnoloogiliste teaduste ühiskongressid.

Tuleb toonitada, et mõlemad teadused on sündinud ühest juurest ja huvist. Nende esimesed suured klassikud 19. sajandist, E. B. Tylor Inglismaal ja L. H. Morgan USAs üritasid selgitada inimkultuurile omaseid nähtusi ja selle arengu seaduspärasusi, tuginedes nn loodusrahvastelt kogutud ainesele. Edasi arenes Euroopa mandril esmajoones etnoloogiline uurimistöö, kuna anglosaksi maailmas (Suurbritannias ja Ameerikas) langes rõhuasetus etnoloogilisele suuunale. Nii kujuneski 20. sajandi jooksul välja kaks teadust, milles taotluste lähedusest hoolimata tekkis küllaltki olulisi teoreetilisi ja metoodilisi erinevusi. Inimkultuuri käsitlevate teoreetiliste seisukohtade loomisel tehti eriti tulemusrikast tööd kultuuriantroploogia sfääris, tuginedes peamiselt primitiivsete ühiskondade uurimisele, mille suhteliselt lihtne struktuur võimaldab hõlpsamini tungida sotsiaalsete nähtuste olemusse. Euroopa etnoloogia jälgis võrdlemisi tähelepanelikult seda teoreetilist arengut, rakendamata siiski paljusid kultuuriantropoloogia seisukohti oma praktilises uurimistöös. Nõukogude Liidus, kuhu ka Eesti poole sajandi vältel oli sunnitud kuuluma, langesid läänemaises kultuuriantroploogias 20. sajandil kujunenud seisukohad koguni ränga kriitika alla tüüpiliste “idealistliku kodanliku teaduse” saadustena. Absolutiseerides Marxi ja Engelsi ülimalt positiivset suhtumist L. H. Morgani uurimissuuna raamidesse, kuhu lisandus 20. sajandi algkümnendite difusionistlik käsitlusviis rahvalt kanduvate kultuurilaenude väärtustamisega.

Constance Chatterley on õnnetus abielus rikka aristokraadiga, kelle alakeha on sõja järel halvatud ja kes on naise ka emotsionaalselt unarusse jätnud. Üksildane Constance leiab igatsetud kire metsavaht Mellorsi käte vahel, kuid kas nii erineva ühiskondliku positsiooniga inimeste vahel saab olla tõelist armastust ja võrdsust?

Romaani „Lasnamäe lunastaja“ teema on valus ja tänapäevane – peategelaseks on Lasnamäel elav venelanna Natalja Filipovna, kes peab üksinda seisma kooliskäiva tütre heaolu eest ja võitlema oma eluvõitlust. Tema rahulikku ja kindlustatud elu vapustab koondamine heast töökohast tehases. Romaan jutustab Natalja Filipovna katsetest tekkinud olukorras hakkama saada ja oma tütart koolitada. “Lasnamäe lunastaja” on kirjutatud autorile omasel meisterlikul moel ning selles avaldub tema sügav inimesetundmine ja psühholoogiline täpsus.

Olemasolevat romaani peetakse Heinrich Manni teose "Väike linn" kõrval üheks parimaks luuletaja varase perioodi loominguks. See ilmus esmakordselt 1905. aastal ja kirjeldab õudset lugu professori keskkooliõpilasest, kodanlikust eksistentsist, mis langeb hiljem väikelinna kurtisaani kirele ning inspireeritud Emil Janningsi ja Marlene Dietrichi pealkirjast "Sinine ingel" kuni ühe Saksa filmi üks tõelisi õnnestumisi maailmas Heinrich Mann lõi meisterliku karikatuuri Wilhelmini perioodist.

"Teekonda Rahemäkke" võib lugeda mõningal määral "Loheja pilve" jätkuna – kordub juuditeema ja ka varasemast tuttavad tegelased. Samas on lisandunud vormiline mängimine, fragmentaarsus, eri vaatepunktide vaheldumine, ajaplaanide segunemine. Vaheldub ka fiktsioon ja isiklikud lapsepõlvemälestused, lugu saadab iselaadne müstiline alatoon. Pilteri tekst on intensiivne ja kaasahaarav, mälestuspildid on selged ja detailsed. Oma kirjutusviisilt on Pilter eesti kirjanduses erandlik, esilekerkiv ja vaieldamatult nauditav.

Lauri Pilter avaldas 2004. aastal romaani lühijuttudes "Lohejas pilv", mis sai Betti Alveri debüüdipreemia ja samal aastal pälvis ta ka Friedebert Tuglase novelliauhinna. Eesti Ekspressi arvustuses leiti, et "Pilter kirjutab justnagu korralik (maailmatasemel) klassik". 

Seni kirjandusteadlasena tuntud autori filosoofilis-poeetiline romaan, mis lähtub Kaunitari ja Koletise muinasjutust. Iga lugu on võimalik jutustada uuesti, teisti. Kaunitari armastus kaob, kui Koletis hakkab muutuma Printsiks. Kes on armastanud Koletist, ei suuda armastada igavat, klanitud ja tavalist Printsi. Tegemist ei ole lihtsa allegooriaga, romaan tõstatab mitmeid psühholoogilisi ja filosoofilisi probleeme ja paneb mõtlema inimese teadvuses valitsevate klišeede üle. Teemadena käsitletakse armastuse olemust ja selle kadumist, armastatu muutumist, ükskõiksust, saatust ja inimese ülesandeid elus.

Luuletusi 1989–1999

Mis on see luuletaja proosa? "Surm Tallinnas" on armastatud poeedi Jürgen Rooste esimene proosateos, novellikogu. Raamatus on pikemad ja lühemad lood, mis jutustavad elust Tallinnas, aga ka teistes Läänemere linnades. "Surm Tallinnas" on segu linnaolmest, melanhooliast ja omamoodi idealismistki. Rooste lause on korraga lühike ja lööv, kuri ja aus, punk ja šikk. Rooste proosa on väga intensiivne, sest luule õpetab loobumist liigsest ning elu siinmail on vahel kiirem kui kiirabi. Novell "Pornofilm ja pudel viina" pälvis Friedebert Tuglase novelliauhinna (2007).

Elo Viidingu uus proosaraamat "Teised" sisaldab kuut novelli ja ka siin raamatus on Elo Viidingu iga sõna täpne ja kirjutatud lood on väikesed täiuslikud tervikud. Samas, võrreldes "Püha Maamaga" ei ole sarkasm nii lõikav, lood on realistlikumad, mõtlikumad, leebemad ja tegelasi mõistvad. "Teised" räägib inimestest, kes elus on mingil põhjusel teised, mitte esimesed. "Teisteks" ongi neid muutnud võimetus konkureerida "esimestega" ja äärmuslik kohanematuse tunne. Aga samas, kui poleks "teisi", poleks ka "esimesed" esimesed.

Novellikogu "Vere jooks" koondab novelle aastatest 1999–2005, teiste hulgas tuntud jutte: "Koer ja viiul", "Nuga", "Pätt ja pihiisa", "Naise lõhn, raha lõhn" ja "Kuidas tülitada tütarlapsi". Peeter Sauter on end eesti kirjandusse kinnistanud eriomase "sauterliku" stiiliga, kui 1990. aastate alguses oli ta nn "luuserproosa" esindaja, siis nendest novellidest on mitmed tugeva sotsiaalse alatooniga. 

Raamatusse joonistas pildid Manfred Vainokivi.