Tooted
Kui arheoloogid kaevasid 2012. aastal Leicesteri linna sotsiaalameti parkla alt välja vana kloostrikiriku müürid, leidsid nad sealt ühe haua. Hauas lamas luukere, mille selgroog oli tugevalt kõverdunud, kolp sisse löödud ja luudel paistis mõõgajälgi. Kas see võib olla Inglise kuningas Richard III, kurikuulus küürakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuninga halb maine on ehk pelgalt Tudorite laimukampaania tulemus? Milline ta tegelikult välja nägi? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Bosworthi lahingus, siis kuidas ta ikkagi suri – mõõga, oda või kirve läbi? Teadus annab sellele vastuse. Raamat toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille käigus põimusid arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad. See kõik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jälgisid "meie sajandi Tutanhamoni" lugu miljonid inimesed; küsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu tuleks need matta, jõudis aga välja Briti parlamenti ja kohtusse. Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on läbi viinud väljakaevamisi Stonehenge'is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud käsitlevad muuhulgas Lihavõttesaare kujusid. Viimase kümne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja British Archaeology ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui ka rahvusvahelistele väljaannetele.
Selles raamatus lükatakse ümber valitsevad ettekujutused soome fašismi kohta. Üks kesksemaid neist on usk, et otseselt fašismi Soomes polnudki, või et see jäi ühiskonnaelu marginaalseks, veidi koomiliseks lisandiks, liikumiseks ilma pooldajate, mõju ja pärandita.Raamat jälgib soome fašismi kujunemist kahe maailmasõja vahel ja ajal. Nagu nende aatekaaslased mujal Euroopas, püüdsid ka soomlastest fašistid juurutada ühiskonnakorraldust, mis astuks vastu rahvust ohustavale allakäigule, luua uue, harmoonilisema ühiskonna, purustada vastuolusid õhutavad liberalismi väärõpetused.Igal asjal on oma aeg ka ajalookirjutuses. Teatud küsimuste põhjalikum käsitlemine nõnda, et sõnum ka kohale jõuaks, eeldab nii ajaloouurimise kui kogu ühiskonna valmisolekut selleks. See raamat näitab, kui õhuke on piir erinevate, ühelt poolt rahva ühishuvide eest seisvate ja teisalt neid vaid ettekäändeks kasutavate, esmapilgul samuti õigustatud suundumuste ja ideoloogiate vahel. Eesti lugejate jaoks annab lisaväärtust soome ja eesti äärmusrahvuslike liikumiste koostöö kirjeldus, mis sunnib ümber hindama nii mõnegi sügavale juurdunud arusaama.
Kuidas öelda tihastele, et praegu läks pesitsuse vaatlemine untsu, aga näe, hooaeg kestab ja tehke uuringu jaoks uuesti? Teie ees on lood Eesti tippteadlastest, kes on pidanud maadlema äparduste, konkurentide, kolleegide, sõprade ja vahel ka suurte eeskujudega, toime tulema kiusu ja intriigidega ning parandama iseenese valeotsustest tingitud vigu. Tegijal juhtub nii mõndagi ja osa juhtunust paistab tagantjärele vaadates päris koomiline. „Teadlane miiniväljal“ annab aimu teadustöö varjatud raskustest, millest edukultusele keskendunud maailmas suurt ei räägita. Samas saadab raamat sõnumi teadusele sõrme andnud noortele: te pole oma mures üksi, teie komistuskivid on samasugused nagu akadeemikutel. Miks siis mitte õppida teiste vigadest? Oma komistuskividest, äpardustest, apsudest ja miiniväljadest räägivad Jüri Allik, Leho Tedersoo, Kristi Vinter-Nemvalts, Rein Taagepera, Tiiu Koff, Enn Tõugu, Karin Kogermann, Tiit Tammaru, Maarja Kruusmaa, Els Heinsalu, Ülo Niinemets, Birute Klaas-Lang, Kaupo Voormansik, Andra Siibak, Mari Moora, Jaan Ginter, Marko Mägi, Kristjan Kask, Urmas Kõljalg, Katrin Tiidenberg, Tõnu Esko ja Tarmo Soomere. Virgo Siil on Eesti teadusajakirjanik ja ajakirjandusmagistrant, kes on avaldanud teadusuudiseid ERRi portaalis Novaator ja juhtinud Tartu ülikooli ajakirja Universitas Tartuensis.