Tooted

1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi. See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose "Punased aastad, I" (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata. Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu "Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis", mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

1905. aasta demokraatlik revolutsioon oli pöördepunktiks Vene impeeriumi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadusmõtte kandjaks sai esmakordselt ühiskonna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide tekkimisest Eestis ja nende võitlusest isevalitsusliku korra vastu rõhuasetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspektidele. Vaatluse all on sotsialistide valmisolek relvastatud ülestõusuks, nende üleskutsed lendlehtedes ja tegelikud sammud. Autor on analüüsinud ja kirjeldanud vägivaldseid episoode linnas ja maal, mis olid suunatud mõisnike ja võimuesindajate vastu. Uurimuse juurde kuulub kroonika tähtsamatest sündmustest Eestis, Venemaal, Lätis ja Soomes aastail 1904–1907, mis tugineb uuematele käsitlustele ja on abiks raamatu peateemas orienteerumiseks. Lisatud on valik teemakohaseid dokumente, sh VSDTP kongresside otsused, Lenini tööd ja eesti sotsialistide seisukohad terrori küsimuses, samuti Eestis väljaantud ja levitatud lendlehed. Autor järeldab, et spontaanselt vallandunud kättemaksuterrori tagamõte oli mõisnike klassi ja mõisamaavalduse kaotamine, mis oli kooskõlas eesti rahva enamuse ajaloolise õigusteadvusega. Raamat on teine köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

Üheks maailma mõjukaimaks mõtlejaks (Prospect Magazine, 2013) hinnatud Ha-Joon Chang selgitab elaval ja kaasahaaraval viisil seda, mis viimase paari kümnendi jooksul kapitalismiga juhtunud on, ja kuidas seda toimivamaks ja inimnäolisemaks timmida. 1963. aastal Seoulis sündinud Ha-Joon Chang õpetab Cambridge'i ülikoolis majandusteadust.

Viktor Amani (1912–2009) ülevaade eestirootslaste lahkumisest Rootsi avaldati esmakordselt 1961. aastal koguteose "En bok om Estlands svenskar" I köites. Ülevaates kirjeldatakse ümberasumise tagamaid, erinevaid ümberasumise viise ja eestirootslaste sulandumist Rootsi ühiskonda

Hiina keelt on pikka aega peetud kõige raskemini omandatavaks suureks keeleks, enamjaolt kirjamärkide rohkuse ja keerukuse tõttu. Kui Chineasy autor, Taiwanil sündinud, kuid suurema osa oma elust Inglismaal veetnud ShaoLan Hsueh hakkas oma Suurbritannias sündinud lastele hiina keelt õpetama, adus ta, kui kaelamurdvad on hiina kirjamärgid teiskeelsete jaoks. See oli tema lastele nagu Hiina piin! Niisiis lõi ta omaenda meetodi hiina kirjamärkide lugemaõppimiseks – Chineasy.

Eesti sõjaajalugu hõlmab kõiki Eesti pinnal peetud sõdu ja relvakonflikte, siinsete sõjaliste koormiste, maakaitsestruktuuride, kindlustuste ja garnisonide ajalugu – ning kõigi siit pärit sõdurite, allohvitseride, ohvitseride, kindralite, admiralide ja marssalite tegemisi ka väljaspool Eestit. Jajah, ka marssalite, sest Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud feldmarssaleid on olnud vaat' et sama palju, kui on olnud eestlastest kindraleid! Feldmarssali auastmeni jõudsid nad enamasti Rootsi, kuid ka Vene ja ühel juhul Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi teenistuses. Ent peale Michael Andreas Barclay de Tolly me ju peaaegu ei tunne neid.

Miks pole lepatriinul jalgade asemel hoopis rattad ja miks mutt ei ole kerakujuline? Kuidas valmib sipelgapesa, kui sel puudub arhitekt ja töödejuhataja? Kuidas haned oskavad hanereas lennata? Mil moel teevad koostööd rakud ja kust kulgeb elu taluvuspiir? Kõike seda kirjeldavad elu võrrandid. Füüsikareeglid määravad kindlaks eluvormide külluse mitte ainult Maal, vaid ka teistel planeetidel – juhul kui maaväline elu eksisteerib, paistab see meile tõenäoliselt kummaliselt tuttavlik. "Meie ümber on biosfäär oma piiritutes ja imelistes üksikasjades, kuid selle vormid on ülimalt lihtsad. Me ei näe hirmuäratavat kolme- ja viiejalgsete elukate loomaaeda, groteskseid korrapäratuid vorme, kummastavate ja eemaletõukavate joontega olendite kogumit, piiritut evolutsioonijuhuste ja -katsete tontlikku segaputru. See on biosfäär, kus valitseb sümmeetria, ennustatavad mõõtmed ja silma rõõmustavad suhted, vormi ja kehaehituse mustrid, mis on juurdunud sügavalt kõikjal, biokeemilisest arhitektuurist sipelgate ja lindude sugukondadeni. See on füüsika ja elu vankumatu ning hävimatu abielu." Charles S. Cockell on Edinburghi ülikooli astrobioloogiaprofessor ja Ühendkuningriigi astrobioloogiakeskuse direktor. Tema akadeemiline huvi keskendub elule äärmuslikes keskkondades, maaväliste keskkondade elamiskõlblikkusele ning kosmose uurimisele ja asustamisele

Sõjajärgne provintslik väikelinn, kitsad olud, vaimne surutis... Ent viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored - lihtsalt noored oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail 1952-1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamat on järjeks (või pigem alguseks) autori varasematele teostele "Kuldsed kuuekümnendad" (2011), "Kümme aastat Valges majas" (2013) ning "Ussipesa Tõnismäel ja teisi meenutusi" (2015).

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.

Esimese A klassi kooliaasta hakkab lõpule jõudma. Kuid enne veel, kui koolitunnistused kätte antakse, tuleb korda saata palju asju. On vaja potti muruseemneid külvata ja puudega vestelda, rabamatkale minna ja spordipäeval osaleda. Ja juba ongi käes lõpuaktus ning ees ootamas pikk suvevaheaeg. Miks on aga esimese A klassi õpilased päikeselapsed? Seda saad teada raamatut lugedes! Tõsielul põhineva sarja ESIMESE KLASSI AASTARING viimane raamat jätkab esimese A klassi tööde ja tegemiste tutvustamist. Õppimine on küll tähtis töö, kuid kuhjaga jagub ka naeru ja nalja! Varem on ilmunud: "Esimene A klass ja tarkusepäev" "Esimene A klass ja kooliaasta algus" "Esimene A klass ja sügise süda" "Esimene A klass ja muinasjutukarneval" "Esimene A klass ja jõuluaeg" "Esimene A klass ja Eesti sünnipäev" "Esimene A klass ja kevadekuulutajad"

Raamatust leiab vastused peamistele küsimusele ettevõtluse aluste ning toimimise põhimõtete kohta, näited peamistest ettevõtluse korraldamiseks vajalikest dokumentidest, ülevaate asjust, mida ettevõtjaks soovijal on kasulik teada, näiteks litsentseeritavad tegevusalad ja vastavad õigusaktid, teave erialaliitudest, ettevõtluskeskustest Eestis. Õpikuna aitab see õpetajal ja õpilasel lihtsalt orienteeruda peamises, käsiraamatuna on aga abimeheks igale alustavale ettevõtjale, andes vastused küsimustele: mis on ettevõtlus, kas alustada ettevõtlusega ja kui, siis kuidas seda Eestis teha?

Kas teadsite, et Euroopa ühendamise lugu ei alga mitte lähiminevikust vaid juba lõppeva aastatuhande algusajast? Autor kirjeldab ühtse Euroopa idee arengut selle algusest tänapäevani, Euroopa Liidu ülesehitust ja selle erinevaid poliitilisi suundumusi praegusel ajal. Vajalik raamat neile, kes tahavad endas kujundada Euroliidu kohta objektiivsel ülevaatel põhinevat arvamust.

Kuidas aristokraatliku perekonna võsust sai Vene ohvitser, spioon – ja Soome vabariigi juht? Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. Selles raamatus on Mannerheimi elu erakordsed sündmused ja tema strateegiline vaatenurk asetatud tolle perioodi suurriikide poliitika ja Euroopa arengute laiemale taustale. Teos on väga avameelne, ei väldi oma peategelase negatiivseid külgi ja samme, otse vastupidi, kuid samaaegselt on see kirjutatud väga empaatiliselt, tutvustades Mannerheimi ennekõike just inimesena, isiksusena. Tänu sellele tõmmatakse ka lugeja juba esimestest lehekülgedest alates kaasa ning Manneheimist kujuneb mitte müütiline, elukauge tegelane, vaid ta astub meie ette lihast ja luust inimesena, oma tugevate ja nõrkade külgedega, mõtete ja tegudega omas ajas, mitte tagantjäreletarkuses vaagituna, kokkuvõttes aga suurima soomlasena 20. sajandil, ilma kelleta Soome ajalugu pole võimalik mõista. Ilma temata kulgenukski see sootuks teisiti.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tekkis sadakond aastat tagasi koos iseseisva Eestiga, kuid selle eellugu on palju pikem. Tänapäeval kipume juba unustama, milline oli usu ja kiriku roll rahva elus ja kultuuriloos saja või kahesaja aasta eest, ning et eesti koguduste ja eesti soost pastorite püüdlused ja võitlus endi ja oma tõenägemuse koha eest päikese all moodustasid väga olulise osa eestlaste rahvuslikust liikumisest, enda kehtestamisest oma kodumaal. See raamat käsitleb eesti rahvusest pastorkonna kujunemist ja meie luteri kiriku arengut sakste kontrolli all olnud härraskirikust vabaks rahvakirikuks. Teos on oluline panus Eesti kirikuajaloo uurimisse ning aitab ühtlasi paremini mõista tsaariaja lõpukümnendite olusid ja vaimset atmosfääri. Teoloogiadoktor Riho Saard (1961) on EELK Usuteaduse Instituudi kirikuajaloo professor ning Helsingi ülikooli ja Ida-Soome ülikooli kirikuajaloo dotsent, mitme Euroopa, Eesti ja globaalkristluse ajaloost kõneleva monograafia autor.

Siinses kuninganna Kristiina (1626 – 1689) kokkuvõtlikus eluloos viib ajaloolane ja Rootsi Akadeemia liige Peter Englund meid otse 17. sajandi võimuvõitluse ja vagaduse, õitsva teaduse ja alasti vägivalla maailma; Kolmekümneaastase sõja brutaalsesse maailma, kuid ka Descartes'i, Molières'i ja Stiernhielmi maailma. Maailma, kus naiseks sündimine oli vaieldamatult õnnetus. Maailma, mida Kristiina provotseeris ainuüksi oma olemasoluga. Ajaloo mürast ilmub välja ajaloo vahest kõige vaieldavama naiskuju vahe kontuur: kuninganna, kes loobus nii troonist kui usust. Dramaatilise näitlikkuse ja psühholoogilise peensusega kaevab autor välja hämmastavalt tänapäevase kuju: haruldaselt uudishimuliku ja kartmatu naise, kes trotsis kaasaega ja elas täielikult oma seaduste järgi. Hõbemask kirjeldab Kristiinat, kelle teatraalsed, hoolimatud ja võimunäljased jooned eksisteerivad koos tema tõekire, hariduse ja vabadusjanuga.

Hooldustöötaja toetab, juhendab ja vajaduse korral abistab tervisekahjustusega, funktsionaalse võimekuse langusega või rehabilitatsiooni vajavaid kliente/patsiente, et tagada neile võimalikult hea elukvaliteet.

Hooldustöötaja tegeleb eri ea- ja sihtgruppidega läbi elukaare alates lastest kuni eakateni; töötatakse nii hoolekande- ja tervishoiuasutustes, lastehoolekandes kui ka koduhoolduses. Hooldustöös tuleb tegeleda mitmesuguste tööülesannetega, nagu näiteks turvalise keskkonna tagamine; abistamine või/ja juhendamine hügieenitoimingutel, riietamisel, söömisel, eritamisel, voodi- ja isikliku pesu vahetamisel, korrastamisel jne; füüsilise aktiivsuse tagamine; juhendamine abivahendite kasutamisel; arsti ettekirjutusel ravimite manustamine; lihtsamate protseduuride tegemine, näiteks vererõhu, kehatemperatuuri, pulsi- ja hingamissageduse mõõtmine.

Õpiku-käsiraamatu on koostanud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Maiken Jaanisk, Marju Koor, Kaidi Kübar, Tiiu Lepp, Siret Läänelaid, Anne Murov, Piret Simm, Maie Timm, Mai Treial, Anne Vahtramäe ja Merle Varik, kellel on pikaajaline õpetamise, praktikajuhendamise ning erialase töö kogemus. Raamat aitab kaasa hooldustöötajaks õppimisel, juba töötades või omaste hooldamisel.

Õpik on mõeldud eelkõige kutsekoolis keskkonnatehnika lukksepa eriala omandajatele, kuid on kasulik õppematerjal ka ehituserialade, samuti mehaanika- ja masinaehitusvaldkonna lukksepa erialadel. Käsitletud on keskkonnatehnika torupaigaldiste, ventilatsioonikanalite ja seadmete kujutamise põhialuseid, aga ka reguleerimis- ja mõõteseadmete kujutamist joonisel. Vaatluse all on ka ehitise elektrivarustuse, hüdraulika ja pneumaatika seadmete kujutamine joonisel. Õpik vastab keskkonnatehnika lukksepa erialase joonestamise õppekava moodulile. Raamat on omal moel järjeks kahele eelnevale joonestamise õpikule: "Tehniline joonestamine" (Argo, 2009) ja "Ehitusjoonestamine" (Argo, 2010).

Kas kataklüsmidest tiine 20. sajandi ajalugu on võimalik edasi anda ka lõhnade maailma kaudu? Raamatus „Impeeriumide lõhn" tuleb ajaloolane Karl Schlögel sellega mängleva elegantsiga toime. Ta tugineb kahele sajandi lõhnale: ühelt poolt parfüümile Chanel N° 5 ja teisalt lõhnaõlile Punane Moskva. Mõlemad pärinevad samast tüvest: 1917. aasta revolutsiooni keerises sattus Romanovite dünastia 300 aasta juubeliks loodud lõhna koostise saladus Prantsusmaale ning see sai aluseks nii Coco Chaneli loodud parfüümile Chanel N° 5 kui ka selle Nõukogude vastele, mida toodetakse Venemaal Punase Moskva nime all veel praegugi. Nende lõhnade saamislood ja loojate elukäigud kajastavad ilmekalt samal ajal eksisteerinud vastandlikke keskkondi, kultuuritaustu ja poliitilisi süsteeme.

Ajaloo taevavõlvil on Jeanne d'Arc üks eredaimaid tähti. Tema lugu on tuttav kõigile: talutüdruk kuuleb taevalikke hääli, mis teevad talle ülesandeks võtta Prantsusmaa tagasi inglastest sissetungijate käest. Mehe kombel soomusrüüd kandes asub ta armee etteotsa, päästab Orléans'i linna inglaste piiramisrõngast ning laseb dofääni Prantsusmaa kuningaks kroonida. Kuid peagi langeb ta inglaste liitlaste kätte vangi ja antakse neile üle. Ta põletatakse ketserina Roueni turuplatsil tuleriidal, ent tema legendi tappa on hoopis raskem. Peaaegu viissada aastat hiljem tunnustab katoliku kirik Jeanne'i mitte kui pelgalt kangelannat, vaid kui pühakut. Tunnustatud ajaloolane Helen Castor äratab selles raamatus ellu Jeanne'i ja tema kaasaegsed, viies lugeja otse viieteistkümnenda sajandi tormiliste ja veriste sündmuste keerisesse ning andes kaasakiskuva ülevaate ühe erakordse noore naise lühikesest, ent hämmastavast elust ja tema ajastust.

Rootsi suurriigi tegelik alusepanija Johan III on ajalookirjutuses jäänud oma isa Gustav Vasa, vendade Erik XIV ja Karl IX ning vennapoja Gustav II Adolfi varju. Kindlasti teenimatult. Lars Ericson Wolke kirjeldab oma haaravas raamatus tõelist renessanssvürsti. Johan III oli haritud, palju reisinud ja oskas keeli, tema õukonnaelu täitsid raamatud, õpingud, muusika ja kunst. Püüti taastada sidemeid katoliikliku Euroopaga ja moderniseerida riigihaldust. Kahjuks nurjusid ulatuslikud reformikavad Venemaaga peetud pikaajalise sõja ja kuninga lossiehitusprojektide tohutute kulude tõttu.Johan III valitsusajal toimus palju olulist, mis puudutas otseselt ka Eestit; ta käis ka ise Tallinnas nii Soome hertsogina kui hiljem kuningana. Lars Ericson Wolke (s 1957) on Stockholmi Riigikaitse Kõrgkooli sõjaajaloo professor ja Turu Ülikooli sõjaajaloo dotsent. Ta on enam kui kahekümne rootsi, inglise ja soome keeles ilmunud ajalooraamatu autor.

Kadriorg, mis tänapäeval tähistab ühte Tallinna kesklinna asumit, on algselt rajatud Vene tsaari Peeter I suveresidentsiks, mis lisaks lossile ja regulaaraiale hõlmas ka üle 70-hektarilist maa-ala. Raamat annab ülevaate Kadrioru ajaloost, vaatamisväärsustest ning pargi taimestikust ja loomastikust. Taskuteatmikus on arvukalt fotosid, lisaks Kadrioru pargi asendiplaan.

Ootamatu küll, kuid meie džässmuusika on Eesti riigi eakaaslane. See on omal moel kaasa teinud kõik meie riigi saatusepöörangud. Vabale arengule 1918–1940 järgnesid rasked sõja- ja okupatsiooniaastad ning keeruline nõukogulikest ideoloogiareeglitest määratud ellujäämiskursus raudse eesriide taga. See raamat keskendub aastatele 1945–1968, Teise maailmasõja lõppemisest Hruštšovi sulaaja lõpuni ja Tallinna džässifestivali ärakeelamiseni. Kuidas oli üldse võimalik, et tollastes oludes pandi alus Tallinna džässifestivalide traditsioonile ja tekkis eesti rahvuslik džäss? Tollases kaksikmoraali ajastus orienteerub autor tänu sellele, et ta jõudis ise olla selles osaline, samuti tundis ta enamikku toonaseid tippmuusikuid. Ajastut aitavad mõista ja mõtestada rikkalik ja üpris haruldane fotomaterjal ning kaks CD-d lindistustega ERR-i arhiivist ja sõja-aastail emigreerunud muusikutelt. Tiit Lauk on aastaid olnud tegev nii džässmuusikuna kui džässi edendajana, olles muuhulgas üks Tallinna džässifestivalide (nüüd Jazzkaar) traditsiooni taastajatest. Ta on kaitsnud doktoritöö Eesti džässist, esinenud ettekannetega rahvusvahelistel teaduskonverentsidel, avaldanud õpikuid ja uurimuse "Eesti džäss 1918–1945" (Argo 2010), arvukalt artikleid ajakirjadele ja teatmeteostele kodu- ja välismaal.

Raamatus vaadeldakse Eesti intelligentsi ajalugu 20. sajandil kolme okupatsiooni aastail. Käsitlus haarab järgmisi põhiküsimusi: nõukogude haridussüsteem ja kõrgkoolid, haritlaskonna ettevalmistamine ja üliõpilaskond, kompartei kultuuri- ja hariduspoliitika, haritlaskonna peamised rühmad – pedagoogid, meditsiinitöötajad, tehnikaspetsialistid ja insenerid, põllumajanduse asjatundjasd, juristid, ametnikud, ohvitserid, kultuuritöötajasd, vaimulikud, kunstiintelligents (kirjanikud, kunstnikud, muusikud), teadlased. Sisaldab rohkesti dokumente ja teatmelisi lisasid. Selle raamatuga jõuab lõpule kolmeköitelise Eesti haritlaskonna üldistava ajaloo koostamine samade autorite poolt.

Ajal, mil Vabadussõja rinnetel kõnelesid relvad, rikkusid tagalas rahu erakondade nääklused, kommunistide õõnestustegevus, streigid, välikohtud, Saaremaa mäss. Lisaks iseseisvuse kindlustamisele lahinguväljal lõid sõjaväelased kaasa ka sisepoliitikas. Ülemjuhataja Laidoneri volitused mitmes tagalat puudutavas küsimuses olid peaaegu diktaatorlikud ja mõned poliitikud kartsid, et sõjaväelased kehtestavad riigis diktatuuri. Raamat räägibki lähemalt sõjaväelaste rollist Vabadussõja-aegses sisepoliitkas – kuidas tagati kord, suruti maha enamlased, mõisteti kohut, korraldati tsensuuri ning püüeldi poliitikutega ühiste või sootuks erinevate eesmärkide poole.

"Eesti ajalookirjanduses puudub seni terviklik ülevaade möödunud sajandi kuldsete kuuekümnendate müüdist. Muidugi on sellest ajajärgust ja komsomolipõlvkonnast kirjutatud arvukalt lühiülevaateid ja meenutusi. Ent enamik neist käsitleb vaid ajajärgu kurba lõppu (Praha kevad, Tartu sügis) või siis üksikuid aspekte (nt meie kultuurisemiootika ja sotsioloogia teke).

"Kuldsed kuuekümnendad Tartu tudengi mälupildis"... Võib küsida, mida oskas üks tudeng - olgu ta pealegi samas juba ka õpetaja, õppejõud, koolijuht - oma aja erilisusest ikka tähele panna. Elas ta ju lihtsalt selles pulbitsevas ja vastuolulises suurte ootuste ajas, taipamata suuremat sellest, kuidas kõik aegade teisenedes muutub ja tagasivaates paistma hakkab. Ometi pidi ta midagi ka mõistma. Eeskätt muidugi oma vahetust ümbrusest, Tartu vaimust lähtuvalt. Olgu selleks siis Tartu muutumine semiootika ja sotsioloogia arvestatavaks keskuseks, Kääriku spordibaasi kujunemine vabamõtlejate omapäraseks oaasiks, Vanemuise teatri kui omanäolise kombinaat-teatri väljakujunemine, Tartu kunstnike hetkeline jõuline esiletõus jne. Rääkimata sündmustest, mis selle kuldse sära kustutasid."

Kuninganna Kristiina – Gustav II Adolfi tütar ja Gustav Vasa lapselapselaps – on üks erandlikumaid naisvalitsejaid ajaloos. Juba sünni poolest oli tal võimalus defineerida sotsiaalne roll, millega ei olnud õnnistatud ühtegi teist tema kaasaja naist. Lisaks oli ta oma sajandi üks mõjukamaid kunstimetseene. Ometi loobus ta vabatahtlikult Rootsi troonist, pöördus katoliku usku ja asus elama paavstilinna Rooma. Tänapäeva inimestel võib olla raske mõista, kui provokatiivselt mõjus see, kui protestantliku Rootsi kuninganna pani oma krooni maha, et jätkata elu katoliiklasena, liiatigi paavstiriigi keskuses. Rootsis oli kuninganna edukas ja särav, õpetatud ja ülistatud Põhjala Minerva. Pärast troonist loobumist on teda harilikult kirjeldatud kibestunud läbikukkujana, kes kaitseb edutult oma huvisid ja positsiooni ning vallandab ühe skandaali teise järel. Ja ometi koges Kristiina Rooma ajal kardinal Decio Azzolinoga eneselegi ootamatult isiklikku õnne. Marie-Louise Rodén portreteerib Kristiinat tervikliku isiksusena oma ajastu kontekstis, pöörates erilist tähelepanu tema elule küpse naisena Roomas.

Enne, kui Elizabeth I andis Francis Drake'ile ülesande ümber maailma seilata, oli „kuninganna piraat", El Draque ehk Draakon, nagu hispaanlased teda kutsusid, ehk kõige tagaotsitum – ja edukam – mereröövel, kes eales meresid kündnud. Punapäine tulise temperamendiga Drake röövis Uuest Maailmast hõbeda- ja kullakoormatega naasvaid Hispaania aardelaevu ning krabas oma kuningannale – ja iseendale – kokku tohutu varanduse. Elizabethi heaks tegi Drake teoks võimatu: aitas vormida Inglismaast, sellest vaesunud ja isoleeritud saareriigikesest, üleilmse impeeriumi.

Eestlasi elab nii Rootsis, USA-s, Austraalias kui ka Kanadas, kuid hoopis vähem teame seda, et meie rahvuskaaslasi on ka kauges ja eksootilises Argentinas. Aivar Jürgenson uurib raamatus, millal jõudsid esimesed eestlased Argentinasse, kuidas tekkisid sealsed esimesed eesti organisatsioonid ja kuidas eestlased Argentinas kohanesid. Missugust rolli mängib Argentina eestlaste jaoks päritolumaa Eesti? Kuidas paigutub Argentina eestlaskond globaalse eesti diasporaa võrgustikku? Kuidas on Argentina ja argentiinlased mõjutanud sealsete eestlaste identiteeti? Neile ja teistele küsimustele vastuseid otsides heidab autor pilgu ka Argentina ajalukku ja tänapäeva.

Olles Eesti Vabariigi Sõjavägede ülemjuhatajaks Vabadussõjas, mille käigus Eesti armee tagas riigi püsimajäämise, saavutas endine Vene armee kindralstaabi alampolkovnik Johan Laidoner sellega laialdase tuntuse ning populaarsuse. Raamat keskendub kindral Laidoneri kui Eesti sõjalis-välispoliitilise strateegia kujundaja ning kõrgema operatiivjuhi tegevusele Vabadussõja ajal. Autor on läbi töötanud ülisuure allikalise baasi, sealhulgas on kasutatud Eesti ja Suurbritannia arhiivimaterjale, ning andnud laiahaardelise ja huvitava pildi Laidoneri tegevusest ja operatiivjuhtimisest Vabadussõjas. Lisaks sellele, et raamat kujutab endast peatükki Laidoneri biograafiast, on ühtlasi tegu pikema sammuga tänapäevase ajalooteaduse standarditele vastava Eesti Vabadussõja käsitluse poole. Raamatus leidub arvukalt seniavaldamata fakte, millest nii mõnestki II maailmasõja-eelne Eesti ajalookirjutus pidas paremaks vaikida. Samuti lükatakse ümber rida seni käibetõeks peetud seisukohti. Üksikasjalikult käsitletakse Eesti sõjalis-poliitilise juhtkonna strateegilisi plaane ja sõjaliste operatsioonide läbiviimist ülemjuhatuse poolt. Samuti on antud pilt juhtimisest väekoondiste tasemel, Eesti väekoondiste ning väeosade formeerimisest, jõudude vahekorrast rinnetel, liitlasvägede ärakasutamisest, samuti ülevaade sõjategevusest. Raamat on varustatud sõjategevuse käiku kajastavate kaart-skeemidega ning ulatuslike lisadega, milles muuhulgas antakse esmakordselt põhjalik ning süstemaatiline ülevaade Eesti sõjavägede operatiivkoosseisust Vabadussõja ajal. Milles seisnes briti laevastiku, soome vabatahtlike ja Vene valgekaartlaste toetuse tähtsus Vabadussõja ajal? Kas Eesti ülemjuhatus eesotsas Laidoneriga provotseeris teadlikult Landeswehri sõja puhkemise? Kelle võitu soovis Laidoner Vene kodusõjas ning miks toetas ta Loodearmeed 1919. a sügisel, hoolimata vabariigi poliitilise juhtkonna vastuseisust? Miks ja kuidas sekkusid Eesti sõjaväelased Loodearmee-sisesesse võimuvõitlusesse? Miks 2. diviisi juhatus näitas Vabadussõja ajal korduvalt üles allumatust ülemjuhataja käskudele? Tartu Ülikooli ajaloodoktorandi Reigo Rosenthali raamatust leiab vastuse neile ja veel paljudele teistelegi küsimustele. Raamat on rikkalikult illustreeritud vanade fotode ja lahinguskeemidega. Reigo Rosenthal on Tartu Ülikooli ajaloodoktorant.

Lucrezia Borgiat, renessansiaja femme fatale'i on saatnud abielurikkuja, mürgitaja ja verepilastaja kuulsus: ta olevat jaganud voodit nii oma isa kui ka vennaga, vabanenud vaenlastest osava mürgisegamise abil ning külvanud enda ümber hukku ja hävingut. Millised olid aga tegelikult selle saatusliku naise elu tagamaad? Paavst Aleksander VI abieluväline tütar Lucrezia Borgia (1480–1519) sattus elama Itaalia ja Euroopa ühel kõige tormilisemal ajajärgul, kui Itaaliast oli kujunenud suurte sõdade tallermaa. Keerulistes oludes kasutasid teda oma võimumängudes ära nii tema isa kui ka vend. Poliitiliste eesmärkide nimel mitu korda mehele pandud, oli Lucrezia esialgu mängukann eri võimuliitudega seotud isa käes, pärast viimase surma juba Ferrara hertsoginnana aga üks väheseid Borgiate klanni liikmeid, kes suutis ajastu pained üle elada. Friederike Hausmann toob lugeja ette kurikuulsa paavstitütre läbinägeliku portree, näitab teda tegutsemas oma ajastu hiilguse ja halastamatuse taustal ning kirjeldab, kuidas kujunes Borgiate "must legend", mis on Lucreziat läbi aegade saatnud ja varjutanud.

Selles raamatus ilmub hollandlanna Margaretha Geertruida Zelle alter ego, eksootiline tantsijanna Mata Hari, lugeja ette kogu oma äraspidises ekstsentrilisuses: naine, kelle terve täiskasvanuelu oli üksainus fantastiline valede ja pooltõdede võrgustik, kurtisaan, kelle ülevoolav, kütkestav seksuaalsus tõmbas mehi nagu magnetiga. Kui Mata Hari poleks Esimese maailmasõja keerises teinud katastroofilist otsust astuda spionaažimaailma, võinukski ta jääda üheks Prantsusmaa arvukatest, unustuse hõlma vajunud grande horizontale’idest. See, mis edasi juhtus, oli aga osalt farss ja osalt tragöödia, mis lõppes Mata Hari hukkamisega 1917. aasta oktoobris. Enda teenistusse jõudsid ta värvata nii sakslased kui ka prantslased – ja sama kaalusid venelasedki. Needsamad kahjutud fantaasiad ja luiskelood, mis ümbritsesid tema lavakuju, said nüüd osaks sõjaaja topeltagentide surmatoovast mängust. Häbistavate sõjakaotuste õigustamiseks oli Prantsuse võimudel vaja kinni püüda salakuulaja. Mata Harist, tantsijannast, kurtisaanist ja fantasöörist, sai nende peaauhind.

Keskmiselt korra kuus astub Tartu Ülikooli geoloogia osakonna uksest sisse uudishimulik kodanik, kaenlas kivikamakas. "Ma leidsin meteoriidi!" teatab ta võidurõõmsalt. Teinekord leiab keegi teravsilm arvutiekraanilt naabri heinamaad uurides sealt kena ümara jälje – ahhaa, meteoriidikraater! Lähemal vaatlusel osutub leid aga metallisulamiks või rändkivi tükiks ning kraater tavaliseks lohuks. Kuidas ikkagi ära tunda taevakivi või selle tekitatud kraater? Kust taolised külalised üldse tulevad ja millest koosnevad? Mis toimub hetkel, kui nad maale kukuvad? Aga miks Maal on kraatreid vähe ja Kuul nii palju? Millest meteoriit koosneb ja miks see üldse tähtis on? Autor alustab taevakivide eluloo jutustamist kosmilistest kaugustest, teeb tiiru mitmel taevakehal ja kõigil Maa mandritel ning uurib viimaks mikroskoobi all taevakivide sisemust. Eraldi peatükk on pühendatud Eesti meteoriidikraatritele ja nende avastamisloole. Jüri Plado kaitses 2000. aastal Tartu Ülikoolis doktorikraadi geoloogia erialal ja töötab praegu geofüüsika ja petrofüüsika vanemteadurina Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudis. Ta on ka Eesti Teaduste Akadeemia meteoriitika komitee esimees, The Meteoritical Society ja Eesti Geoloogia Seltsi liige.

Andrei Krasnoglazovi "Miguel de Cervantes Saavedra elu ja looming" on dokumentaalne biograafia, milles autor keskendub lugeja seisukohast kõige huvitavamatele asjaoludele, mis heidavad valgust Suure Ühekäelise (nii kutsuvad Cervantest hispaanlased ise) ühe või teise teose saamisloole. Autor annab ühtlasi ka ülevaate Cervantese elu ja loomingu uurimisest läbi aegade.

Prantsuse fennougrist Eva Toulouze käis esimest korda Udmurdimaal 1990. aastate alguses, mil arvukate relvatehaste tõttu varem Lääne inimeste jaoks suletud maa pisut avanema hakkas, ja jätkas külaskäike pea kolme aastakümne vältel. Selles raamatus on tegemist mitte maa, vaid pigem maadega, sest lisaks Udmurdi Vabariigile tutvustab autor isiklike mälestuste ja muljete, teadusartiklite ja välitööpäevikute toel ka udmurtide asualasid Baškortostanis ja Tatarstanis – ning sedakaudu meie hõimurahva vaimset ilma. Autori ees avanesid tänu usalduslikele isiklikele suhetele iidsed usutavad ja surmaga seotud rituaalid, mis on eelkõige ida pool tänapäevalgi täiesti elujõulised.

Selles raamatus lükatakse ümber valitsevad ettekujutused soome fašismi kohta. Üks kesksemaid neist on usk, et otseselt fašismi Soomes polnudki, või et see jäi ühiskonnaelu marginaalseks, veidi koomiliseks lisandiks, liikumiseks ilma pooldajate, mõju ja pärandita.Raamat jälgib soome fašismi kujunemist kahe maailmasõja vahel ja ajal. Nagu nende aatekaaslased mujal Euroopas, püüdsid ka soomlastest fašistid juurutada ühiskonnakorraldust, mis astuks vastu rahvust ohustavale allakäigule, luua uue, harmoonilisema ühiskonna, purustada vastuolusid õhutavad liberalismi väärõpetused.Igal asjal on oma aeg ka ajalookirjutuses. Teatud küsimuste põhjalikum käsitlemine nõnda, et sõnum ka kohale jõuaks, eeldab nii ajaloouurimise kui kogu ühiskonna valmisolekut selleks. See raamat näitab, kui õhuke on piir erinevate, ühelt poolt rahva ühishuvide eest seisvate ja teisalt neid vaid ettekäändeks kasutavate, esmapilgul samuti õigustatud suundumuste ja ideoloogiate vahel. Eesti lugejate jaoks annab lisaväärtust soome ja eesti äärmusrahvuslike liikumiste koostöö kirjeldus, mis sunnib ümber hindama nii mõnegi sügavale juurdunud arusaama.

Kaptenmajor Bruno Aleksander Linnebergi teatakse peamiselt Eesti mereväe viimase staabiülemana. Tema näol oli tegemist Eesti Vabariigi mereväe ühe silmapaistvama ohvitseriga, kelle teenistusaastad jäid kahe maailmasõja vahelisse perioodi. Juba kooliõpilasena osales ta Vabadussõja lahingutes ning teda autasustati isikliku vapruse eest Vabadusristiga. Nooremohvitserina oli ta üks esimesi Eesti sõjaväelasi, kellel avanes võimalus omandada sõjaline haridus välisriigis. Mereväeohvitserina teenis Bruno Linneberg mererelvastuse spetsialisti, navigatsiooniohvitseri ja mitme sõjalaeva komandörina ning tegutses sõjaväeluure valdkonnas. Bruno Linnebergi 22-aastase teenistuskäigu põhjal saab anda ka üldisema ülevaate nooremohvitseri kujunemisest Eesti Merejõududes. Ühtlasi püütakse raamatus anda ettekujutus sellest, kuidas väikeriigi juhtiv sõjaväelane pidi Eesti Vabariigi jaoks saatuslikel aastatel 1939–1940 langetama raskeid valikuid. Raamat põhineb peamiselt Eesti Rahvusarhiivis ja Tallinna Linnaarhiivis säilitatavatel dokumentidel, kaasaegsete mälestustel ja omaaegses ajakirjanduses avaldatul, millele Linnebergi suguvõsa on täiendust pakkunud omapoolse fotomaterjali ning perekonnapärimustega. Reet Naber (s. 1952), MA. Merendusajaloolane, töötanud Eesti Meremuuseumis, piirivalveametis ja mereväes. Tema sulest on ilmunud raamatud "Eesti Merejõudude juhatajad 1918-1940" ja "Johan Pitka, ausa tahtega Isamaa heaks!". Arto Oll (s. 1985), PhD. Eesti Meremuuseumi teadur. Uurimisvaldkonnaks Eesti Merejõudude ja maailma meresõjanduse ajalugu. Mitmete merenduslike artiklite ja raamatu "Kalev ja Lembit. Eesti allveelaevade lugu" autor.

Mis õieti oli see viikingite Rafala, maakeeli Rävala, millest Skandinaavia saagades nii iseenesestmõistetavalt jutustatakse? Maakond, küla või linnus? Iru linnamägi või kaubitsemiskoht hilisema, keskaegse Tallinna kohal? Eks kanna keskused vanades lugudes ju tihtipeale samu nimesid kui piirkonnad nende ümber. Eesti osa muistses idakaubanduses on tihtipeale kujutatud äärmuslikult – kas pea olematuna või üliolulisena ja romantilises võtmes. Selles raamatus käsitletakse Tallinna tekke ja viikingite Idatee küsimusi teiste Läänemereäärsete maade ajaloo taustal. Laiem kontekst ja uued paralleelid naabermaadega toovad kaasa uusi tõlgendusi. Muuhulgas selgitatakse, miks pole muinaslinna jäänuseid leitud Toompea ja Tallinna vanalinna alalt, ning kust seda otsida tuleks.

Kas Eestis üldse oli rahvuskommuniste? Muu hulgas sellele küsimusele otsib vastust käesolev raamat, mis tõukunud omaaegse NLKP keskkomitee töötaja, põgusalt koguni NLKP poliitbüroosse kuulunud Enn-Arno Sillari märkmetest. Raamat heidab valgust nii mõnelegi teostunud või ka pelgalt ürituseks jäänud paleepöördele nii meil kui Moskvas, samuti sellele, kuidas Eesti vabanemine ikkagi võimalikuks sai. Kuidas kulgesid avalikkuse pilgu eest varjatud protsessid ja muutusid jõuvahekorrad kulisside taga ning miks oli Eesti valitud tee mõistlikum kui nõndanimetatud Leedu tee? Saame teada, et kuni augustiputšini kuulus tegelik võim Nõukogude Liidus endiselt NLKP keskkomiteele, millised õigupoolest olid Mihhail Gorbatšovi ees seisnud valikud ja võimalused Nõukogude impeeriumi reformimisel, ning miks EKPst välja kasvanud Eesti Demokraatlik Tööpartei läbi kukkus – erinevalt Leedu sõsarparteist.

Ratsutamine pole eestlastele juba sajandeid midagi iseenesestmõistetavat ega eluks hädavajalikku olnud. Ratsaspordi lühikeses ajalooski on eestlased kaasa teinud alles viimased sada aastat. Maailma ajaloos on olnud aga nii, et kes ei ratsutanud, need pidid hakkama võõrastele makse maksma. See raamat jutustab möödunud aastasaja ratsaspordi ajaloost läbi elulugude. "Ratsanike viimane sajand" on muidugi vaid kujund ja sellisena suur liialdus, peaaegu nagu rääkida Õhtumaa allakäigust, ajaloo lõpust või meeste viimasest sajandist. Igaüks valigu ise, kui tõsiselt seda võtta. Vähemalt klassikalisel ratsaspordil peaks ees olema ilus tulevik – just ilus, mitte võimas või võimukas. Raamat on järjeks autori varasematele teostele "Ratsanikud" (2017) ja "Hobused, keda ma mäletan" (2020). Triloogia püüab teha ratsutamist huvitavaks ka neile, kes ise pole kunagi sellega tegelenud või ei ratsuta enam.

Ajaloolase ja etnoloogi Indrek Jäätsi raamatus ei tähenda Lõuna-Aafrika riiki, vaid tervet kultuuripiirkonda, mis hõlmab ka Sambiat ja Namiibiat. See tähendab vorstipuu vilus tukkuvaid lõvisid, keerukate patsidega tonga tüdrukuid, Barotsemaa kuninga külamehe-välimusega aukandjaid, vihmaperioodi esimesi sabinaid ootavaid loomakarju, sütel küpsevate buuri vorstide hõngu ja palju-palju muud. Raamatu autor ei reisi üksnes ruumis, vaid ka ajas. Värvikatele loodusmuljetele ja tähelepanekutele erinevate rahvaste igapäevaelust lisanduvad ajaloolised vahepalad, mis üheskoos annavad hea ülevaate piirkonna kirevast minevikust. Reisikiri on rikkalikult illustreeritud.