Tooted

1905. aasta revolutsioon oli pöördepunktiks eesti rahva ajaloos, andes võimsa tõuke ühiskonna uuenemisele ja valmistades ette teed Eesti riiklikule iseseisvusele. Esimest korda haaras võitlus vabaduse eest suuri inimhulki linnas ja maal. Tsaarivalitsus surus rahvaliikumise maha massiivse sõjalis-politseilise terroriga, karistussalkade ja sõjakohtute käe läbi hukkus sadu inimesi. See raamat räägib revolutsioonisündmustest nendes osalenute ja kaasaegsete silmade läbi. Lugejani tuuakse valik enamasti seniavaldamata mälestusi Eesti arhiividest, mille üleskirjutused pärinevad 1930. aastatest. Valdavalt on need intervjuud, mida 1905. Aasta Selts valmistas ette publitseerimiseks teose "Punased aastad, I" (1932) järjena, kuid mis jäid ilmumata. Kogumikus avaldatakse tervikuna Voldemar Juhandi kogutud ja koostatud kaheosaline mälestuste kogu "Rahvamälestisi 1905. aastast Eestis", mis valmis 1934. aastal Juhandi uurimismatkade tulemusena Harju-, Lääne-, Järva- ja Pärnumaale mõisapõletamise alale. Raamat on kolmas köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

1905. aasta demokraatlik revolutsioon oli pöördepunktiks Vene impeeriumi rahvaste ajaloos. Moodsa vabadusmõtte kandjaks sai esmakordselt ühiskonna eri kihte haarav laialdane rahvaliikumine. See raamat räägib sotsiaaldemokraatlike organisatsioonide tekkimisest Eestis ja nende võitlusest isevalitsusliku korra vastu rõhuasetusega võitlusvahenditele ning vägivalla ja terroriga seotud aspektidele. Vaatluse all on sotsialistide valmisolek relvastatud ülestõusuks, nende üleskutsed lendlehtedes ja tegelikud sammud. Autor on analüüsinud ja kirjeldanud vägivaldseid episoode linnas ja maal, mis olid suunatud mõisnike ja võimuesindajate vastu. Uurimuse juurde kuulub kroonika tähtsamatest sündmustest Eestis, Venemaal, Lätis ja Soomes aastail 1904–1907, mis tugineb uuematele käsitlustele ja on abiks raamatu peateemas orienteerumiseks. Lisatud on valik teemakohaseid dokumente, sh VSDTP kongresside otsused, Lenini tööd ja eesti sotsialistide seisukohad terrori küsimuses, samuti Eestis väljaantud ja levitatud lendlehed. Autor järeldab, et spontaanselt vallandunud kättemaksuterrori tagamõte oli mõisnike klassi ja mõisamaavalduse kaotamine, mis oli kooskõlas eesti rahva enamuse ajaloolise õigusteadvusega. Raamat on teine köide autori kolmeosalisest uurimis- ja publitseerimisprojektist "1905. aasta Eestis".

Ukraina on Eestist vaid päevase autosõidu kaugusel ja paljud meist on seal käinud. Seetõttu on kerge tekkima pettekujutelm millestki ootuspärasest, ette teadaolevast. Tegemist on aga väga suure ja eripalgelise maaga, kus elab enam kui 40-miljoniline, pika ning värvika aja- ja kultuurilooga rahvas. Maa ja rahvas, kes võivad igal sammul üllatada millegi uue ja ootamatuga -- ja ongi nüüd üllatanud ning vaimustanud pea kogu maailma.

Heinike Heinsoo on eestikeeleteadlane, Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte emeriitdotsent. Alates 2019. aasta sügisest on ta Lvivi Ivan Franko nimelise Rahvusliku Ülikooli eesti keele ja kultuuri lektor.

Viktor Amani (1912–2009) ülevaade eestirootslaste lahkumisest Rootsi avaldati esmakordselt 1961. aastal koguteose "En bok om Estlands svenskar" I köites. Ülevaates kirjeldatakse ümberasumise tagamaid, erinevaid ümberasumise viise ja eestirootslaste sulandumist Rootsi ühiskonda

Prantsuse kuningas Louis XIV valitses kõige hiilgavamat ja ekstravagantsemat õukonda 17. sajandi Euroopas. Tuntud ajalooliste biograafiate autor Antonia Fraser heidab pilgu Päikesekuninga paleede sametkardinate taha, võttes vaatluse alla naised, kes mängisid Louis' elus olulist rolli. Oma emale Austria Annale võlgnes noor kuningas elu, võimu kui ka kindlad põhimõtted. Kuninglikku kohust täites pidi Louis hülgama oma esimese armastatu, kardinal Mazarini elavaloomulise ja intelligentse õetütre Marie Mancini ning poliitilistel kaalutlustel abielluma Hispaania infanta Maria Teresaga. Põgus flirt võluva vennanaise, Inglise kuninga Charles II õe Henriette-Anne'iga lõppes ootamatu armumisega Henriette-Anne'i õuedaami, arglikku ja oma suverääni jumaldavasse Louise de La Vallière'i, kes talle neli last sünnitas. Louise'i vahetas välja kütkestav ja vaimukas Athénaïs, markiis de Montespan, tema omakorda pidi taanduma Madame de Maintenoni teelt, kellega kuningas arvatavasti pärast Maria Teresa surma salaja abiellus. Eluõhtul leidis vananev Louis lohutust oma pojapoja naise Savoia Adélaïde'i rõõmsameelsest seltskonnast. "Ma olen veendunud, et lood, mida räägitakse sellest õukonnast veel ka siis, kui meie kõik juba läinud oleme, on etemad ja lustakamad kui mis tahes romaan, ja kardan, et need, kes tulevad pärast meid, lihtsalt ei suuda kõike seda tõena võtta ning peavad noid jutte pelgalt muinaslugudeks." Nõnda kirjutas Louis XIV vennanaine Orléans'i hertsoginna Liselotte. Antonia Fraser on ellu äratanud needsamad "muinaslood", maalides värvika pildi Louis XIV õukonnast aastail 1643–1715 ühes seal valitsenud luksuse, intriigide, keerukate rituaalide, aga ka absurdi ning viletsusega, andes ülevaate Louis XIV elu ja valitsuse intiimsemast poolest ning naistest, kes olid ühel või teisel moel selle lahutamatuks osaks. Raamat on rikkalikult illustreeritud värvitahvlitega.

Vabadussõjast on palju kirjutatud nii oma vabaduse ja iseseisvuse eest võidelnud eestlaste kui ka punaste seisukohast, kuid siinsete baltisakslaste vaatepunkti on eestikeelses trükisõnas kajastatud väga vähe. Ometi on seegi vaatenurk toimunule olemas ning Eesti ja Läti ala sakslastel oli nendel pöördelistel aegadel täita oma roll. Mõneti aitab nende vaade meil nüüd toona toimunut selgemini mõista.

Eesti- ja lätisakslaste teed läksid neis sündmustes mõnevõrra lahku. Suur osa siinseid baltisakslasi – nii aadlikke kui ka mitteaadlikke – astus Vabadussõja ajal omaenda rahvuslikku väeossa Eesti rahvaväes, Balti pataljoni, ja tegi sõja läbi koos eestlastega. Lätisakslaste enamik astus Balti Landeswehri, mis alustas ja lõpetas oma tee samuti iseseisva Läti armee koosseisus, kuid vahepeale jäi muudki. Nii eesti- kui ka lätisakslaste soov oli siiski hoida oma Heimat’it, kodumaad, bolševike pealetungi eest. Nooruse uljuses ja hulljulguses asusid need enamasti pea poisieas mehed võitlusse oma kodu ja perekonna kaitsel.

See kogumik toob lugeja ette kolme baltisaksa noormehe sõjamälestused, mis näitavad toona toimunut eri nurkade alt. Heinrich von Dehni meenutused Balti pataljoni ratsaeskadroni sõjateest aastail 1918–1920 saavad alguse pataljoni eelkäija, Eesti rahvaväe 5. polgu ratsakuulipildujate komando moodustamisega Rakveres ning päädivad sõja lõpukuudel positsioonilahingutega Narva all. Oswald Hartge, tollal õigusteadusüliõpilane, liitus formeeritava Balti pataljoniga 1918. aasta jõulude eel, enne kui enamlased jõudsid Tartu hõivata, ja tegi selle koosseisus kaasa kogu Vabadussõja. Krahv Alexander Stenbock-Fermor astus Riia reaalgümnaasiumi kõigest kuueteistkümneaastase õpilasena vabatahtlikuna Landeswehri ridadesse ja temal tuli eestlastega kohtuda lahinguväljal kui vastastega.

Ehkki need sõjamälestused on kõigest killukesed baltisakslaste mälestuse kirevas mosaiigis, aitavad need mõista toonaseid meeleolusid, asjaosalisi ja valikuid ning näha nendes noortes meestes mitte meie vihaseid vaenlasi, vaid osalisi meie ühise kodumaa ajaloo olulistes sündmustes.

Hiina keelt on pikka aega peetud kõige raskemini omandatavaks suureks keeleks, enamjaolt kirjamärkide rohkuse ja keerukuse tõttu. Kui Chineasy autor, Taiwanil sündinud, kuid suurema osa oma elust Inglismaal veetnud ShaoLan Hsueh hakkas oma Suurbritannias sündinud lastele hiina keelt õpetama, adus ta, kui kaelamurdvad on hiina kirjamärgid teiskeelsete jaoks. See oli tema lastele nagu Hiina piin! Niisiis lõi ta omaenda meetodi hiina kirjamärkide lugemaõppimiseks – Chineasy.

Eesti sõjaajalugu hõlmab kõiki Eesti pinnal peetud sõdu ja relvakonflikte, siinsete sõjaliste koormiste, maakaitsestruktuuride, kindlustuste ja garnisonide ajalugu – ning kõigi siit pärit sõdurite, allohvitseride, ohvitseride, kindralite, admiralide ja marssalite tegemisi ka väljaspool Eestit. Jajah, ka marssalite, sest Eestist pärit või Eestiga tihedalt seotud feldmarssaleid on olnud vaat' et sama palju, kui on olnud eestlastest kindraleid! Feldmarssali auastmeni jõudsid nad enamasti Rootsi, kuid ka Vene ja ühel juhul Saksa Rahvuse Püha Rooma keisririigi teenistuses. Ent peale Michael Andreas Barclay de Tolly me ju peaaegu ei tunne neid.

Miks pole lepatriinul jalgade asemel hoopis rattad ja miks mutt ei ole kerakujuline? Kuidas valmib sipelgapesa, kui sel puudub arhitekt ja töödejuhataja? Kuidas haned oskavad hanereas lennata? Mil moel teevad koostööd rakud ja kust kulgeb elu taluvuspiir? Kõike seda kirjeldavad elu võrrandid. Füüsikareeglid määravad kindlaks eluvormide külluse mitte ainult Maal, vaid ka teistel planeetidel – juhul kui maaväline elu eksisteerib, paistab see meile tõenäoliselt kummaliselt tuttavlik. "Meie ümber on biosfäär oma piiritutes ja imelistes üksikasjades, kuid selle vormid on ülimalt lihtsad. Me ei näe hirmuäratavat kolme- ja viiejalgsete elukate loomaaeda, groteskseid korrapäratuid vorme, kummastavate ja eemaletõukavate joontega olendite kogumit, piiritut evolutsioonijuhuste ja -katsete tontlikku segaputru. See on biosfäär, kus valitseb sümmeetria, ennustatavad mõõtmed ja silma rõõmustavad suhted, vormi ja kehaehituse mustrid, mis on juurdunud sügavalt kõikjal, biokeemilisest arhitektuurist sipelgate ja lindude sugukondadeni. See on füüsika ja elu vankumatu ning hävimatu abielu." Charles S. Cockell on Edinburghi ülikooli astrobioloogiaprofessor ja Ühendkuningriigi astrobioloogiakeskuse direktor. Tema akadeemiline huvi keskendub elule äärmuslikes keskkondades, maaväliste keskkondade elamiskõlblikkusele ning kosmose uurimisele ja asustamisele

Sõjajärgne provintslik väikelinn, kitsad olud, vaimne surutis... Ent viimaseid aastaid tegutsenud Haapsalu seminar koondas nii õpilaste kui õpetajate näol väga ärksat ja esinduslikku seltskonda, noorusaeg on vähemalt tagasivaates enamasti ikka ilus ning noored - lihtsalt noored oma unistuste ja püüdlustega, millest osal oli määratud täituda, osal mitte. Kultuuriloolane ja ajaloodoktor Aare Laanemäe meenutab selles raamatus oma õpinguid Haapsalu Pedagoogilises Koolis aastail 1952-1956, hilisstalinismi ja sulale ülemineku ajajärgul. Raamat on järjeks (või pigem alguseks) autori varasematele teostele "Kuldsed kuuekümnendad" (2011), "Kümme aastat Valges majas" (2013) ning "Ussipesa Tõnismäel ja teisi meenutusi" (2015).

Baltisaksa kaupmees ja poliitik Erhard Dehio on Eesti ajalukku läinud eeskätt Tallinna viimase sakslasest linnapeana: just tema tõusis päev pärast seda, kui Saksa väed 1918. aasta veebruaris Tallinna hõivasid, sakslaste määratud ülemlinnapeana Tallinna raekoja torni ja heiskas seal must-valge-punase Saksa lipu. Ühtlasi kuulus Dehio delegatsiooni, kes käis esitamas palvet siinsed provintsid alaliselt Saksa keisririigi ülemvõimu alla võtta. Sellisesse rolli sattus ta oma varasema kaalukuse tõttu kohalikus elus. Kes oli siis see Tallinna sakslaskonnas lugupeetud ja baltisakslaste huvide eest jõuliselt välja astunud mees? Dehiode suguvõsa oli saabunud Tallinna 18. sajandi alguses Põhja-Saksamaalt, nii oli Erhardi ajaks siin elanud juba mitu põlve Dehiosid, kellest mitmed paistsid silma edukate kullasseppadena. Erhard Dehio sai Tallinnas ja laiemaltki tuntuks terase taibu ja vaheda mõtlemisega eduka teraviljakauplejana, kes vahendas Venemaa vilja suurtele Lääne-Euroopa ettevõtetele. Raamatu põhitelje moodustabki Erhard Dehio elulugu, ent tänastes oludes eriti huvipakkuvaks tervikuks teevad selle tema märkmetel põhinevad kirjeldused Tallinna kaubanduse ja tööstuse arengust, aga ka seltskonnaelust 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi esimestel kümnenditel. Erhard Dehio oli tihedalt seotud baltisaksa kaupmeeskonna ja töösturite silmapaistvate esindajatega – Kochide, Rosenite, Eggersite, Knoopide, Mayerite ja paljude teistega – ning nii jõuab praegusegi lugejani tuumakas ülevaade Tallinna ja laiemalt kogu Eestimaa edenemisest sel kiirete muutuste ajajärgul. Ühtlasi kirjeldatakse raamatus Erhard Dehio enda saatuse keerdkäike, perekonnaelu ja suhteid sõpradega, arvukaid reise Lääne-Euroopas ja paljut muud. 1919. aastal oli Dehio baltisakslaste püüdluste nurjudes ja Eesti Vabariigi tekkides sunnitud kodumaalt lahkuma. Ta elas pikki aastaid Lübeckis ning võttis muu hulgas sõna Hamburgi juhtiva ajalehe veergudel majandus- ja rahandusküsimustes, pälvis nende artiklitega tähelepanu ja mängis nii oma rolli Saksamaa rahanduse korraldamises Esimese maailmasõja järgses kaoses. Erhard Dehio loo on tema märkmete põhjal kirja pannud tema poeg Walter Dehio.

Esimese A klassi kooliaasta hakkab lõpule jõudma. Kuid enne veel, kui koolitunnistused kätte antakse, tuleb korda saata palju asju. On vaja potti muruseemneid külvata ja puudega vestelda, rabamatkale minna ja spordipäeval osaleda. Ja juba ongi käes lõpuaktus ning ees ootamas pikk suvevaheaeg. Miks on aga esimese A klassi õpilased päikeselapsed? Seda saad teada raamatut lugedes! Tõsielul põhineva sarja ESIMESE KLASSI AASTARING viimane raamat jätkab esimese A klassi tööde ja tegemiste tutvustamist. Õppimine on küll tähtis töö, kuid kuhjaga jagub ka naeru ja nalja! Varem on ilmunud: "Esimene A klass ja tarkusepäev" "Esimene A klass ja kooliaasta algus" "Esimene A klass ja sügise süda" "Esimene A klass ja muinasjutukarneval" "Esimene A klass ja jõuluaeg" "Esimene A klass ja Eesti sünnipäev" "Esimene A klass ja kevadekuulutajad"

Raamatust leiab vastused peamistele küsimusele ettevõtluse aluste ning toimimise põhimõtete kohta, näited peamistest ettevõtluse korraldamiseks vajalikest dokumentidest, ülevaate asjust, mida ettevõtjaks soovijal on kasulik teada, näiteks litsentseeritavad tegevusalad ja vastavad õigusaktid, teave erialaliitudest, ettevõtluskeskustest Eestis. Õpikuna aitab see õpetajal ja õpilasel lihtsalt orienteeruda peamises, käsiraamatuna on aga abimeheks igale alustavale ettevõtjale, andes vastused küsimustele: mis on ettevõtlus, kas alustada ettevõtlusega ja kui, siis kuidas seda Eestis teha?

Kas teadsite, et Euroopa ühendamise lugu ei alga mitte lähiminevikust vaid juba lõppeva aastatuhande algusajast? Autor kirjeldab ühtse Euroopa idee arengut selle algusest tänapäevani, Euroopa Liidu ülesehitust ja selle erinevaid poliitilisi suundumusi praegusel ajal. Vajalik raamat neile, kes tahavad endas kujundada Euroliidu kohta objektiivsel ülevaatel põhinevat arvamust.

Raamat annab ülevaate ristiusu ja kristliku kiriku tekkest ja muutumisest Kristuse aegadest tänapäevani. Paralleelselt Euroopa kirikulooga tehakse pikemaid ekskursse Eesti kirikulukku. Raamat on mõeldud nii huviliste laiale ringile kui kõrgkooliõpikuks.

Kuidas aristokraatliku perekonna võsust sai Vene ohvitser, spioon – ja Soome vabariigi juht? Gustaf Mannerheim (1867–1951) on kõige teenekam ja vastuolulisem tegelane Soome 20. sajandi ajaloos. Ta oli sõjaväelane, strateegiline mõtleja ja riigimees, kes tundis end rahvusvahelise suurpoliitika mänguväljakuil nagu kodus. Pärast metsikut noorust suundus see rootsikeelse aristokraatliku perekonna võsu Vene impeeriumi pealinna Sankt-Peterburgi oma õnne otsima. Seal tõusis ta ratsakaardiväeohvitseri teenistusredelil ülespoole ja sattus Peterburi hiilgavasse kõrgseltskonda. Pärast Vene-Jaapani sõda juhtis Mannerheim kaheaastast, 14 000-kilomeetrist luureekspeditsiooni Sise-Aasias. Sealt edasi jõudis tema karjäär tsaariarmees kiiresti seniiti. Esimesele maailmasõjale järgnenud revolutsioonis varises maailm tsaarikindrali ümber kokku. Mannerheim pöördus tagasi Soome. Ta juhatas valgete armeed Soome kodusõjas 1918 ja Soome armeed Teises maailmasõjas Nõukogude Liidu vastu. Need sõjad ja tema lühike presidendiaeg kinnistasid Mannerheimi positsiooni rahvuslikul panteonil. Selles raamatus on Mannerheimi elu erakordsed sündmused ja tema strateegiline vaatenurk asetatud tolle perioodi suurriikide poliitika ja Euroopa arengute laiemale taustale. Teos on väga avameelne, ei väldi oma peategelase negatiivseid külgi ja samme, otse vastupidi, kuid samaaegselt on see kirjutatud väga empaatiliselt, tutvustades Mannerheimi ennekõike just inimesena, isiksusena. Tänu sellele tõmmatakse ka lugeja juba esimestest lehekülgedest alates kaasa ning Manneheimist kujuneb mitte müütiline, elukauge tegelane, vaid ta astub meie ette lihast ja luust inimesena, oma tugevate ja nõrkade külgedega, mõtete ja tegudega omas ajas, mitte tagantjäreletarkuses vaagituna, kokkuvõttes aga suurima soomlasena 20. sajandil, ilma kelleta Soome ajalugu pole võimalik mõista. Ilma temata kulgenukski see sootuks teisiti.

Kuidas kujuneb kunstiteose hind? Kui kunstnike teosed arvatakse olevat nende kingitused inimkonnale, siis miks makstakse mõne teose eest uskumatult suuri summasid? Miks omandab mingi töö äkitselt kirjeldamatu väärtuse? Miks käiakse näiteks Leonardo da Vinci, Vincent van Goghi, Gustav Klimti, Jackson Pollocki või mõne teise suurnime tööde eest tänapäeval välja muinasjutuline hulk raha, samal ajal kui suurem osa kunstnikke täiesti tähelepanuta jääb? Kas needsamad kunstnikud pälvisid samasugust tähelepanu ka eluajal? Raamatus "Haip! Kunst ja raha" tutvustatakse kunstiturul toimuva tagamaid, liikumapanevaid jõude ja tähtsamaid tegijaid. Ajalooliste arengute illustreerimiseks tuuakse näiteid kunstiajaloost ja kaardistatakse seeläbi maastikku, millel on koha sisse võtnud nii kultuurilised ootused, majanduslikud huvid kui ka sotsiaalsed tavad. Just nende tegurite koosmõjul kujunebki kunstiteose hind.

 

"See raamat siin on ilmekas ja intellektuaalselt nauditav näidete kogum dialoogist kunsti ning teda juhtida ja kujundada püüdva maailma vahel, pakkudes võimalust kunsti ja tema saatjaskonnaga korraks kaasa kõndida sel ühteaegu nii määrataval kui ka määramatul teekonnal." Piia Ausman

Ajalooline Harjumaa oma 12 kihelkonnaga on alati olnud jõukam kui teised Eesti maakonnad, mistõttu on siin ka suursugusemaid mõisakomplekse rohkem kui mujal. Eks oma osa ole selles nii kubermangulinna Tallinna kui ka endise impeeriumi pealinna Peterburi läheduses. Neist eri ajal erinevatel põhjustel lähtunud rahavoogude abiga ehitati välja ridamisi uhkeid lossi mõõtu mõisahooneid – baroksed Ääsmäe ja Saue, juba klassitsismile kalduvad Anija ja Harku, kõrgklassitsistlikud Uue-Riisipere ja Saku, historitsistlikud Keila-Joa, Muraste ja Laitse...

Kuigi võib tunduda, et Harjumaa on kogu oma uhkuses niigi kõigile tuntud ja juba läbi käidud, ei maksa lasta end sellest eelarvamusest eksitada. Iga otsija ees paljastub üha uusi ja uusi ajastukihte, kui vaid tahta ja osata neid näha. Mõisate osas loodab raamatu autor lugejale abiks olla.

Alo Särje sulest on varem ilmunud sari põhjalikke käsitlusi Eesti mõisatest ja mõisnikest, viimastena “Järvamaa mõisad”, “Hiiumaa mõisad” ning “Tallinna mõisad ja mõisakesed”.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tekkis sadakond aastat tagasi koos iseseisva Eestiga, kuid selle eellugu on palju pikem. Tänapäeval kipume juba unustama, milline oli usu ja kiriku roll rahva elus ja kultuuriloos saja või kahesaja aasta eest, ning et eesti koguduste ja eesti soost pastorite püüdlused ja võitlus endi ja oma tõenägemuse koha eest päikese all moodustasid väga olulise osa eestlaste rahvuslikust liikumisest, enda kehtestamisest oma kodumaal. See raamat käsitleb eesti rahvusest pastorkonna kujunemist ja meie luteri kiriku arengut sakste kontrolli all olnud härraskirikust vabaks rahvakirikuks. Teos on oluline panus Eesti kirikuajaloo uurimisse ning aitab ühtlasi paremini mõista tsaariaja lõpukümnendite olusid ja vaimset atmosfääri. Teoloogiadoktor Riho Saard (1961) on EELK Usuteaduse Instituudi kirikuajaloo professor ning Helsingi ülikooli ja Ida-Soome ülikooli kirikuajaloo dotsent, mitme Euroopa, Eesti ja globaalkristluse ajaloost kõneleva monograafia autor.

Siinses kuninganna Kristiina (1626 – 1689) kokkuvõtlikus eluloos viib ajaloolane ja Rootsi Akadeemia liige Peter Englund meid otse 17. sajandi võimuvõitluse ja vagaduse, õitsva teaduse ja alasti vägivalla maailma; Kolmekümneaastase sõja brutaalsesse maailma, kuid ka Descartes'i, Molières'i ja Stiernhielmi maailma. Maailma, kus naiseks sündimine oli vaieldamatult õnnetus. Maailma, mida Kristiina provotseeris ainuüksi oma olemasoluga. Ajaloo mürast ilmub välja ajaloo vahest kõige vaieldavama naiskuju vahe kontuur: kuninganna, kes loobus nii troonist kui usust. Dramaatilise näitlikkuse ja psühholoogilise peensusega kaevab autor välja hämmastavalt tänapäevase kuju: haruldaselt uudishimuliku ja kartmatu naise, kes trotsis kaasaega ja elas täielikult oma seaduste järgi. Hõbemask kirjeldab Kristiinat, kelle teatraalsed, hoolimatud ja võimunäljased jooned eksisteerivad koos tema tõekire, hariduse ja vabadusjanuga.

Hooldustöötaja toetab, juhendab ja vajaduse korral abistab tervisekahjustusega, funktsionaalse võimekuse langusega või rehabilitatsiooni vajavaid kliente/patsiente, et tagada neile võimalikult hea elukvaliteet.

Hooldustöötaja tegeleb eri ea- ja sihtgruppidega läbi elukaare alates lastest kuni eakateni; töötatakse nii hoolekande- ja tervishoiuasutustes, lastehoolekandes kui ka koduhoolduses. Hooldustöös tuleb tegeleda mitmesuguste tööülesannetega, nagu näiteks turvalise keskkonna tagamine; abistamine või/ja juhendamine hügieenitoimingutel, riietamisel, söömisel, eritamisel, voodi- ja isikliku pesu vahetamisel, korrastamisel jne; füüsilise aktiivsuse tagamine; juhendamine abivahendite kasutamisel; arsti ettekirjutusel ravimite manustamine; lihtsamate protseduuride tegemine, näiteks vererõhu, kehatemperatuuri, pulsi- ja hingamissageduse mõõtmine.

Õpiku-käsiraamatu on koostanud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õppejõud Maiken Jaanisk, Marju Koor, Kaidi Kübar, Tiiu Lepp, Siret Läänelaid, Anne Murov, Piret Simm, Maie Timm, Mai Treial, Anne Vahtramäe ja Merle Varik, kellel on pikaajaline õpetamise, praktikajuhendamise ning erialase töö kogemus. Raamat aitab kaasa hooldustöötajaks õppimisel, juba töötades või omaste hooldamisel.

Õpik on mõeldud eelkõige kutsekoolis keskkonnatehnika lukksepa eriala omandajatele, kuid on kasulik õppematerjal ka ehituserialade, samuti mehaanika- ja masinaehitusvaldkonna lukksepa erialadel. Käsitletud on keskkonnatehnika torupaigaldiste, ventilatsioonikanalite ja seadmete kujutamise põhialuseid, aga ka reguleerimis- ja mõõteseadmete kujutamist joonisel. Vaatluse all on ka ehitise elektrivarustuse, hüdraulika ja pneumaatika seadmete kujutamine joonisel. Õpik vastab keskkonnatehnika lukksepa erialase joonestamise õppekava moodulile. Raamat on omal moel järjeks kahele eelnevale joonestamise õpikule: "Tehniline joonestamine" (Argo, 2009) ja "Ehitusjoonestamine" (Argo, 2010).

Aegade vältel on voodis tehtud peaaegu kõike. Muistsetel egiptlastel aitas voodi luua sidet hauataguse maailmaga, Shakespeare’i päevil kihas selle ümber seltskonnaelu ja Teise maailmasõja ajal juhtis Winston Churchill voodist tervet Suurbritanniat.

Tänapäeval on voodi tõrjutud magamistoa ukse taha ning uneterapeudid soovitavad voodit kasutada üksnes magamiseks ja seksiks. Nii tulebki selle mööblieseme kirev ajalugu ja roll inimeste elus kõne alla hämmastavalt harva. Ometi on voodil, kus veedame umbes kolmandiku oma elust, jutustada vägevaid lugusid.

„Horisontaalses ajaloos“ tõmmatakse kõrvale eesriided, mis varjavad voodit kui inimkonna üht kõige tähtsamat leiutist. Ühtviisi saavad sõna nii hiigelsuurtes kõrtsivoodites üheskoos tukkuvad rännumehed kui kullatud vooditest käske jagavad valitsejad. Raamat toob lugeja ette voodi veidravõitu ja mõnikord naljaka, kuid alati paeluva ajaloo: see on jutustus, kuidas okstest ja lehtedest ürgpesast sai põranda kohal hõljuv tehnoloogiaime.

Brian Fagan on antropoloogia emeriitprofessor California ülikoolis Santa Barbaras ja avaldanud mitu arheoloogiaraamatut.

Nadia Durrani on kirjutanud arheoloogia teemal juba kaks aastakümmet, avaldanud koos Brian Faganiga mitu õpikut ja toimetanud ajakirja Current World Archaeology.

Estonia’s symbolic flagship, the venerable and stately Suur Tõll, is one of the three surviving early 20th century steam-powered icebreakers in the Baltic Sea. When launched in Germany, the icebreaker was one of the world’s most modern vessels of its kind. It has steamed under the flags of Imperial Russia, Finland, the Soviet Union and Estonia bearing four different names: Tsar Mikhail Fyodorovich, Volynets, Wäinämöinen and Suur Tõll.

The reader will enjoy a rare glimpse of the crew’s daily life, study in detail the engine room of a mighty steamship, and admire its elegant interior. The book also provides a brief overview of theVulcan-Werke shipyard, from which the Suur Tõll departed for Tallinn in 1914. The hundred-year biography of the ship with four names reflects the story of the Republic of Estonia; history enthusiasts will find hitherto unpublished original drawings, photographs and excerpts from documents. The appendix provides a list of crew members in 1922–1940.

Kas kataklüsmidest tiine 20. sajandi ajalugu on võimalik edasi anda ka lõhnade maailma kaudu? Raamatus „Impeeriumide lõhn" tuleb ajaloolane Karl Schlögel sellega mängleva elegantsiga toime. Ta tugineb kahele sajandi lõhnale: ühelt poolt parfüümile Chanel N° 5 ja teisalt lõhnaõlile Punane Moskva. Mõlemad pärinevad samast tüvest: 1917. aasta revolutsiooni keerises sattus Romanovite dünastia 300 aasta juubeliks loodud lõhna koostise saladus Prantsusmaale ning see sai aluseks nii Coco Chaneli loodud parfüümile Chanel N° 5 kui ka selle Nõukogude vastele, mida toodetakse Venemaal Punase Moskva nime all veel praegugi. Nende lõhnade saamislood ja loojate elukäigud kajastavad ilmekalt samal ajal eksisteerinud vastandlikke keskkondi, kultuuritaustu ja poliitilisi süsteeme.

Maalilisel Järvamaal leidub uhkeid härrastemaju ja põliseid parke, suurejoonelisi losse, nagu Väinjärve või Kolu, tõelisi aadlipaleesid, nagu Roosna-Alliku, Purdi või Aruküla, kunagist hiilgust meenutavaid varemeid, nagu Mäo, ning salapäraseid või isegi süngeid ja ebamaiseid mõisarahulaid ja kirikaedu. Paljudes Järvamaa mõisaansamblites on praeguseks suudetud kunagine ilu taastada, ent omaaegse toreduse jälgi aimub ka hüljatud varemetest, maalingufragmentidest seintel või vanadest pargipuudest ja puiesteedest. Nende najal võib lugeja ja rändaja end hõlpsasti kujutleda nüüdseks kadunud maailma võrratusse miljöösse ning uurida kunagist aadlikultuuri, mõttes taaselustades möödaniku lugusid ja neis üles astunud tegelasi. Sel retkel sobib teejuhiks rikkalikult illustreeritud raamat, mis kirjeldab nii Järvamaa omaaegseid pärleid kui ka praeguseks pea unustusse vajunud paiku, vanadelt fotodelt õhkumas igale mõisale ainuomast hõngu. Raamatu autori, põlise järvaka Alo Särje sulest on varem ilmunud sari põhjalikke käsitlusi Eesti mõisatest ja mõisnikest, viimastena „Hiiumaa mõisad“ ning „Tallinna mõisad ja mõisakesed“.

Ajaloo taevavõlvil on Jeanne d'Arc üks eredaimaid tähti. Tema lugu on tuttav kõigile: talutüdruk kuuleb taevalikke hääli, mis teevad talle ülesandeks võtta Prantsusmaa tagasi inglastest sissetungijate käest. Mehe kombel soomusrüüd kandes asub ta armee etteotsa, päästab Orléans'i linna inglaste piiramisrõngast ning laseb dofääni Prantsusmaa kuningaks kroonida. Kuid peagi langeb ta inglaste liitlaste kätte vangi ja antakse neile üle. Ta põletatakse ketserina Roueni turuplatsil tuleriidal, ent tema legendi tappa on hoopis raskem. Peaaegu viissada aastat hiljem tunnustab katoliku kirik Jeanne'i mitte kui pelgalt kangelannat, vaid kui pühakut. Tunnustatud ajaloolane Helen Castor äratab selles raamatus ellu Jeanne'i ja tema kaasaegsed, viies lugeja otse viieteistkümnenda sajandi tormiliste ja veriste sündmuste keerisesse ning andes kaasakiskuva ülevaate ühe erakordse noore naise lühikesest, ent hämmastavast elust ja tema ajastust.

Rikkalikult illustreeritud ülevaade kõikide teadaolevate Jõgevamaa territooriumil asunud rüütlimõisate ajaloost ja tänapäevast alates nende esmamainimisest. Raamatus räägitakse ka käsitletava piirkonna mõisatega seotud tuntumatest baltisaksa aadlikest. Lisaks rüütlimõisate register kihelkonniti ja isikunimede register.

Rootsi suurriigi tegelik alusepanija Johan III on ajalookirjutuses jäänud oma isa Gustav Vasa, vendade Erik XIV ja Karl IX ning vennapoja Gustav II Adolfi varju. Kindlasti teenimatult. Lars Ericson Wolke kirjeldab oma haaravas raamatus tõelist renessanssvürsti. Johan III oli haritud, palju reisinud ja oskas keeli, tema õukonnaelu täitsid raamatud, õpingud, muusika ja kunst. Püüti taastada sidemeid katoliikliku Euroopaga ja moderniseerida riigihaldust. Kahjuks nurjusid ulatuslikud reformikavad Venemaaga peetud pikaajalise sõja ja kuninga lossiehitusprojektide tohutute kulude tõttu.Johan III valitsusajal toimus palju olulist, mis puudutas otseselt ka Eestit; ta käis ka ise Tallinnas nii Soome hertsogina kui hiljem kuningana. Lars Ericson Wolke (s 1957) on Stockholmi Riigikaitse Kõrgkooli sõjaajaloo professor ja Turu Ülikooli sõjaajaloo dotsent. Ta on enam kui kahekümne rootsi, inglise ja soome keeles ilmunud ajalooraamatu autor.

Kadriorg, mis tänapäeval tähistab ühte Tallinna kesklinna asumit, on algselt rajatud Vene tsaari Peeter I suveresidentsiks, mis lisaks lossile ja regulaaraiale hõlmas ka üle 70-hektarilist maa-ala. Raamat annab ülevaate Kadrioru ajaloost, vaatamisväärsustest ning pargi taimestikust ja loomastikust. Taskuteatmikus on arvukalt fotosid, lisaks Kadrioru pargi asendiplaan.

Ootamatu küll, kuid meie džässmuusika on Eesti riigi eakaaslane. See on omal moel kaasa teinud kõik meie riigi saatusepöörangud. Vabale arengule 1918–1940 järgnesid rasked sõja- ja okupatsiooniaastad ning keeruline nõukogulikest ideoloogiareeglitest määratud ellujäämiskursus raudse eesriide taga. See raamat keskendub aastatele 1945–1968, Teise maailmasõja lõppemisest Hruštšovi sulaaja lõpuni ja Tallinna džässifestivali ärakeelamiseni. Kuidas oli üldse võimalik, et tollastes oludes pandi alus Tallinna džässifestivalide traditsioonile ja tekkis eesti rahvuslik džäss? Tollases kaksikmoraali ajastus orienteerub autor tänu sellele, et ta jõudis ise olla selles osaline, samuti tundis ta enamikku toonaseid tippmuusikuid. Ajastut aitavad mõista ja mõtestada rikkalik ja üpris haruldane fotomaterjal ning kaks CD-d lindistustega ERR-i arhiivist ja sõja-aastail emigreerunud muusikutelt. Tiit Lauk on aastaid olnud tegev nii džässmuusikuna kui džässi edendajana, olles muuhulgas üks Tallinna džässifestivalide (nüüd Jazzkaar) traditsiooni taastajatest. Ta on kaitsnud doktoritöö Eesti džässist, esinenud ettekannetega rahvusvahelistel teaduskonverentsidel, avaldanud õpikuid ja uurimuse "Eesti džäss 1918–1945" (Argo 2010), arvukalt artikleid ajakirjadele ja teatmeteostele kodu- ja välismaal.

„Kas sa kuulsid, et emme suri ära?“ küsis viieaastane Séamas, kes oli äsja saanud uued velvetpüksid ja kepsles nüüd rahvahulgas rõõmsalt ringi. See rahvahulk oli tulnud tema rinnavähki surnud ema peiedele. Edaspidi pidi perekond koristamise, söögitegemise, kooliskäimise, majapidamise, pesupesemise, nägelemise ja kokkuhoidmisega toime tulema ilma emata, kes seni oli kogu seda rüselevat kaost ohjes hoidnud. See on lugu Põhja-Iirimaa poisist, kes kasvas 1990ndatel aastatel üles suures perekonnas Põhja-Iirimaal Derry lähedal. Iirimaa rahutused olid selleks ajaks enamjaolt minevikuks saanud ning poliitika asemel huvitus väike Séamas dinosaurustest ja traktoritest. Katoliikliku iiri suurpere kasvuloos on läbisegi naer ja lein, religioon ja sündsusetud naljad, perekonnakroonika ja Iirimaa lähiajalugu ning kõike kroonib peategelase tõdemus, et Jumal on mõnikord ikkagi paras jobu. Ennekõike on see aga lugu kangelaslikust isast, kes kasvatas üles mitte lihtsalt üksteist last, vaid üksteist parimat sõpra.

Väike Keteriin elab koos ema ja isaga pealtnäha toredat, ent siiski pisut igavat elu. Ühel suvepäeval satub Keteriin liblikat taga ajades kodu lähedal asuvasse mahajäetud parki, kus avastab nähtamatu ukse eriskummalisse võluriiki – Salaaeda. See on maailm, kus kõik on sootuks teisiti kui tema kodus ning kogu unenäoline ümbrus peidab endas igal sammul põnevaid avastusi. Keteriin sõbruneb Salaaias suure ja karvase olevuse Kreebuga, kelle seltsis satub uskumatutesse seiklustesse ja leiab endale rohkesti veidraid ja vahvaid sõpru. Ta proovib kammkaru juures võileivapuu vilju, laseb kingsepp nahkrotil endale uued kingad valmistada, saab teada, kuidas lüpstakse nurrulinde, tutvub ämmelgate ja nende iseäraliku andega, lendab tiibkilpkonnade kukil läbi kogu Salaaia ja võtab osa lahke Siilisiirimamma pühapäevapeost. Uute sõprade toel muutub Keteriini igavavõitu elu värviliseks muinasjutuks, kus fantaasia ja reaalsus kipuvad ajuti lausa segunema.

Raamatus vaadeldakse Eesti intelligentsi ajalugu 20. sajandil kolme okupatsiooni aastail. Käsitlus haarab järgmisi põhiküsimusi: nõukogude haridussüsteem ja kõrgkoolid, haritlaskonna ettevalmistamine ja üliõpilaskond, kompartei kultuuri- ja hariduspoliitika, haritlaskonna peamised rühmad – pedagoogid, meditsiinitöötajad, tehnikaspetsialistid ja insenerid, põllumajanduse asjatundjasd, juristid, ametnikud, ohvitserid, kultuuritöötajasd, vaimulikud, kunstiintelligents (kirjanikud, kunstnikud, muusikud), teadlased. Sisaldab rohkesti dokumente ja teatmelisi lisasid. Selle raamatuga jõuab lõpule kolmeköitelise Eesti haritlaskonna üldistava ajaloo koostamine samade autorite poolt.

Ajal, mil Vabadussõja rinnetel kõnelesid relvad, rikkusid tagalas rahu erakondade nääklused, kommunistide õõnestustegevus, streigid, välikohtud, Saaremaa mäss. Lisaks iseseisvuse kindlustamisele lahinguväljal lõid sõjaväelased kaasa ka sisepoliitikas. Ülemjuhataja Laidoneri volitused mitmes tagalat puudutavas küsimuses olid peaaegu diktaatorlikud ja mõned poliitikud kartsid, et sõjaväelased kehtestavad riigis diktatuuri. Raamat räägibki lähemalt sõjaväelaste rollist Vabadussõja-aegses sisepoliitkas – kuidas tagati kord, suruti maha enamlased, mõisteti kohut, korraldati tsensuuri ning püüeldi poliitikutega ühiste või sootuks erinevate eesmärkide poole.

"Eesti ajalookirjanduses puudub seni terviklik ülevaade möödunud sajandi kuldsete kuuekümnendate müüdist. Muidugi on sellest ajajärgust ja komsomolipõlvkonnast kirjutatud arvukalt lühiülevaateid ja meenutusi. Ent enamik neist käsitleb vaid ajajärgu kurba lõppu (Praha kevad, Tartu sügis) või siis üksikuid aspekte (nt meie kultuurisemiootika ja sotsioloogia teke).

"Kuldsed kuuekümnendad Tartu tudengi mälupildis"... Võib küsida, mida oskas üks tudeng - olgu ta pealegi samas juba ka õpetaja, õppejõud, koolijuht - oma aja erilisusest ikka tähele panna. Elas ta ju lihtsalt selles pulbitsevas ja vastuolulises suurte ootuste ajas, taipamata suuremat sellest, kuidas kõik aegade teisenedes muutub ja tagasivaates paistma hakkab. Ometi pidi ta midagi ka mõistma. Eeskätt muidugi oma vahetust ümbrusest, Tartu vaimust lähtuvalt. Olgu selleks siis Tartu muutumine semiootika ja sotsioloogia arvestatavaks keskuseks, Kääriku spordibaasi kujunemine vabamõtlejate omapäraseks oaasiks, Vanemuise teatri kui omanäolise kombinaat-teatri väljakujunemine, Tartu kunstnike hetkeline jõuline esiletõus jne. Rääkimata sündmustest, mis selle kuldse sära kustutasid."

Kuninganna Kristiina – Gustav II Adolfi tütar ja Gustav Vasa lapselapselaps – on üks erandlikumaid naisvalitsejaid ajaloos. Juba sünni poolest oli tal võimalus defineerida sotsiaalne roll, millega ei olnud õnnistatud ühtegi teist tema kaasaja naist. Lisaks oli ta oma sajandi üks mõjukamaid kunstimetseene. Ometi loobus ta vabatahtlikult Rootsi troonist, pöördus katoliku usku ja asus elama paavstilinna Rooma. Tänapäeva inimestel võib olla raske mõista, kui provokatiivselt mõjus see, kui protestantliku Rootsi kuninganna pani oma krooni maha, et jätkata elu katoliiklasena, liiatigi paavstiriigi keskuses. Rootsis oli kuninganna edukas ja särav, õpetatud ja ülistatud Põhjala Minerva. Pärast troonist loobumist on teda harilikult kirjeldatud kibestunud läbikukkujana, kes kaitseb edutult oma huvisid ja positsiooni ning vallandab ühe skandaali teise järel. Ja ometi koges Kristiina Rooma ajal kardinal Decio Azzolinoga eneselegi ootamatult isiklikku õnne. Marie-Louise Rodén portreteerib Kristiinat tervikliku isiksusena oma ajastu kontekstis, pöörates erilist tähelepanu tema elule küpse naisena Roomas.

Kui arheoloogid kaevasid 2012. aastal Leicesteri linna sotsiaalameti parkla alt välja vana kloostrikiriku müürid, leidsid nad sealt ühe haua. Hauas lamas luukere, mille selgroog oli tugevalt kõverdunud, kolp sisse löödud ja luudel paistis mõõgajälgi. Kas see võib olla Inglise kuningas Richard III, kurikuulus küürakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuninga halb maine on ehk pelgalt Tudorite laimukampaania tulemus? Milline ta tegelikult välja nägi? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Bosworthi lahingus, siis kuidas ta ikkagi suri – mõõga, oda või kirve läbi? Teadus annab sellele vastuse. Raamat toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille käigus põimusid arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad. See kõik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jälgisid "meie sajandi Tutanhamoni" lugu miljonid inimesed; küsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu tuleks need matta, jõudis aga välja Briti parlamenti ja kohtusse. Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on läbi viinud väljakaevamisi Stonehenge'is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud käsitlevad muuhulgas Lihavõttesaare kujusid. Viimase kümne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja British Archaeology ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui ka rahvusvahelistele väljaannetele.

Enne, kui Elizabeth I andis Francis Drake'ile ülesande ümber maailma seilata, oli „kuninganna piraat", El Draque ehk Draakon, nagu hispaanlased teda kutsusid, ehk kõige tagaotsitum – ja edukam – mereröövel, kes eales meresid kündnud. Punapäine tulise temperamendiga Drake röövis Uuest Maailmast hõbeda- ja kullakoormatega naasvaid Hispaania aardelaevu ning krabas oma kuningannale – ja iseendale – kokku tohutu varanduse. Elizabethi heaks tegi Drake teoks võimatu: aitas vormida Inglismaast, sellest vaesunud ja isoleeritud saareriigikesest, üleilmse impeeriumi.

Põnev, eesti tavaliste kunstiajalookesksete kunstiõpikute reas originaalse ja praktilise lähenemisega õpperaamat.