Tooted
Saksa kirjanduse klassiku Theodor Fontane (1819-1898) romaan on maailmakirjanduse võluvamaid pärle. Effi abieludraama kaudu annab autor koloriitse maalingu preisiliku ajavaimu ahistavast konventsionaalsusest, mis muudab inimesed hüpiknukkudeks ja lämmatab inimliku õnne.
Saksa Demokraatliku Vabariigi kirjanik Brigitte Birnbaum jutustab käesolevas teoses saksa graafiku Heinrich Zille (1858-1929) kunstnikukssaamisest. Pühendanud end vabagraafikale alles küpses eas ning õieti vaid olude sunnil (jäädes litograafina tööta), jõudis Zille ometi veel ka Preisi Kunstide Akadeemia liikmeks saada. Tema loomingu põhiosa moodustavad realistlikud, kohati satiirilises laadis joonistused Berliini vaesemate rahvakihtide elust. Raamat on illustreeritud reproduktsioonidega Heinrich Zille joonistustest.
Luubi all on nn. Kadunud sugupõlve saatus ja inimsuhted, sõprus, armastus. Aasta 1928. Suure Saksa linna serval teenivad kolm noormeest kasinat ja riskantset elatist. Kõikjal lokkab rahutus, vaesus ja vägivald. Neile kolmele on sõprus ainus pelgupaik ümbritsevas kaoses. Siis aga armub noorim neist ja toob seltskonda noore naise, kellest saab sõpruskonna liige, ning nende sõprus pannakse proovile viisil, mida nad ei osanud ette näha.
Romantiline armastuslugu Louis XIV kiindumusest õuedaam Louise de La Vallière'i vastu, kes metressina kinkis Päikesekuningale neli last. Dumas-vanema musketärilugude austajad leiavad sellest raamatust hulgaliselt triloogiast "Kümme aastat hiljem" meelde jäänud ajaloolisi tegelasi.
Theodor Fontaine (1819 - 1898), üks saksa realismi väljapaistvamaid esindajaid, on meie lugejatele tuttav romaanide "Effi Briest" ja "Proua Jenny Treibel" kaudu. Oma 1888. aastal ilmunud romaaniga "Mõtete virvarr" (Irrungen-Wirrungen) äratas ta suurt tähelepanu. Romaanis kirjeldatakse lihtsa tütarlapse ja noore paruni tõelist ja ausat armastust. Oluline on kirjaniku keskendumine seisusliku ja varandusliku ebavõrdsuse probleemidele.
Nagu oma kuulsas ajasturomaanis "Effi Briest", jätkab nõtke sulega vanameister Theodor Fontane (1819-1898) indiviidi ja ühiskonna suhete kriitilist läbivalgustust ka siinsetes lühiromaanides. Esimeses viib autor lugeja tolleaegse suurlinna tegelikkusesse ning ironiseerib linnakodanluse tühisuse, paraaditsemise, eelarvamuslikkuse ning upsakuse üle, eine kujutab endast suure armastuse lugu, mis jookseb traagiliselt karile jäikade seisuslike vaheseinte tõttu.
Tinarolo – see kõlab väga salapäraselt, kuid pole ometi midagi muud kui hüüdnimi, mille üks sõbratar kunstnik Käthe Kollwitzile andis. Rohkem kui 60 aasta eest pidi Tintarolo ühe plakati kavandama, millega taheti üles kutsuda Berliinis laste mänguväljakuid rajama. Trude, tüdruk hoovimajas elavast töölisperest, aitas teda selles töös: koos oma õekese Anniga oli ta Kollwitzile modelliks.