Tooted

Sisukord: NOVELLID Hingemaa Vabadus ja surm Kangastus Inimese vari Merineitsi Popi ja Huhuu Inimesesööjad Toome helbed Suveöö armastus Armastuskiri Hunt Ema viis hälli heinamaale Viikingite veri Viha Teadmisjanu MINIATUURID Vaene Lelian Kontsert Eoseid Nimetu Must laev Igavesest ajast igavesti Talvine tuul Meri Kätkilaul Kolgata teel Muredemaa Maantee ääres Öisi mõtisklusi Lembitu Võidulaul Tuhat aastat

Uue numbri esimene osa sisaldab üle kolmekümne kirjandusloolise pisiveste, mis annavad huvitava lühipiltide rea meie kirjanduslikust minevikust. Nagu rahvakirjanik vihiku saatesõnas mainib, on need märkmed ilma kindlama kavata vormi võtnud aastakümnete jooksul, ning seetõttu on nende ainestik üsnagi mitmekesine. Kuid sellised, kunagised teisväärtusega faktid, aegade jooksul varju jäänud tõsised või lõbusad pisidetailid iseloomustavad vahel intiimsemaltki aega kui ülevaatlikkust taotlev ajalugu ise. - Raamatu teises osas "Tarapita" luukambrist" antud kimp glosse on avaldatud tahtest vahenditult reageerida ühe lühema ajajärgu ühiskondlikele ja kirjanduslikele kõõrdnähtustele.

1906. aasta algus. Revolutsiooni tõusulaine oli sedapuhku tagasi löödud. Terrorile toetuva tsaarvalitsuse seisund paranes iga päevaga. Maad painas sõjaseadus, toimisid karistussalgad ja välikohtud. Tallinna Toompea vangla vahialused loeti tollal poole tuhandeni. Meie paarikümnemeheline kamber oli lossi väliskülje ülemisel korral. Selle aknast õnnestus vahel heita pilku linnale ja pisut merelegi. Eriti ahistavad olid ööd. Lamp ukseavas heitis räpast valgust naridel ja põrandal lamavaile vangidele. Koridorist kostis sõduripüsside tärinat, raskeid samme, lukkude raginat. Ja siis jällegi vaikus.

Teekond Hispaania. Teekond Põhja-Aafrika. Friedebert Tuglase teosed Nr.4

Jälle tuled, seekord palju, seekord kevad, seekord suvi, - ah, on jaanituled need! Peab pidu jälle rahvas, laulab öösel, laulab päeval, - näib, kui alles tänapäeval oleks leidnud hääle ta.

Käesolev teos ilmus esmakordselt Anonymuse varjunime all Noor-Eesti Kirjastuse väljaandel Tartus 1939.

 

On küll öeldud, et veereva kivi peale ei kasva sammal. Aga mina küsin: kas siis peabki tema peale sammal kasvama? Ja nendasama on öeldud: võõras maa mustikas, oma maa maasikas. Aga mina küsin jälle: kust sina siis tead, et su maa paremb on, kui sina teisi ep ole ealeski näinud?
Keige seepärast olen ka mina, sellesinase kroonika kirjutaja Anonymus, juba noorest east püüdnud võõraid maid ja rahvaid näha, nii palju kui seda minu kõhn kukkur on lubanud. Aga minu uudishimu ep ole sellest veel täis saanud, ja mina arvan, et ma ka siis veel reisimise peale mõtlen, kui minu teine jalg juba hauas on. (Missuguse patu eest hoidku Issand, kes küll ka selle ahvatleva maailma on loonud!)
Nenda põles minu meel juba pitkemat aega ka Skandinaaviamaad, mis on meist vasakut kätt üle mere, jälle näha saada. Sest kuigi mina seal olen varem käinud, aga mina ei teadnud enam, mis nemad vaheajal on teinud ja ette võtnud.
Aga mina ei teinud seekord oma teekonda üksi, vaid meid oli tervenisti neli resimeest, üks neist koguni naisterahvas.

"Väike Illimar" on autobiograafiliste sugemetega lapsepõlve kirjeldav romaan, mis kujutab lapse silme läbi mõisaelu ja -inimesi.