Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud
Lemberomaanid kergeks suviseks lugemiseks
Vaata veelSophiet läbib "elekter" ja vägagi meeldiv tunne. Med-vend saab kuulda kummalise loo Sophie elukäigust. Sündmustejada alguspunktiks saab tehing Saksa ärimehest isa ja türklasest äripartner Mustafa vahel viimase tütardega, kellest Sophie ema antakse haaremist pealekauba.
Lugejale kangestub magus-õudne lugu, mis paneb tõdema, et pole midagi uut siin päikese all, ka kõige rabavamad käitumisnormid on ammuilma läbi kogetud.
Hoogsas ja köitvas päeviku-stiilis kirjutatud romaan, mille järelelainetus jääb pikaks ajaks virvendama.
"Allikas" on lugu andekast arhitektist Howard Roarkist, kes peab ägedat võitlust konventsioonidega, ning tema kirglikust armastusloost erakordse naisega, kes on ühtaegu nii ta armastatu kui vaenlane. Samal ajal on see ka lugu looja kompromissitusest ja hinnast, mis selle eest maksta tuleb.
Randi kangelased on eredad, monumentaalsed ja meeldejäävad ning ka nende vastasseisud on suurejoonelised ja võimsad. Nendega ei pruugi nõustuda, kuid unustada pole neid ka kerge.
soodukaga
Vaata veelEesti romantilise kirjandusklassiku, eesti algupärase müstilise kirjanduse rajaja Juhan Jaigi (1899–1949) viimane raamat, 1946. aastal Rootsis ilmunud novellikogumik "Kuldne elu" sisaldab kokku kakskümmend novelli.
Novellid on tulvil Võrumaa kaunist loodust, külaühiskonna romantikat, positiivset ellusuhtumist ja mõnusat huumorit.
Sisu:
- "Piibumeistri manitsused"
- "Odysseus ja sireenid"
- "Apteekri naine"
- "Oh, põlluke"
- "Liisi õnneke"
- "Meepott ja kuu"
- "Üle kõige"
- "Kuldne elu"
- "Leeno"
- "Võõra viin"
- "Heldi"
- "Skandaal"
- "Jooksva"
- "Tantsuprofessor"
- "Kõlvatu võistlus"
- "Haraka pesa"
- "Marutõbi Kõrkakülas"
- "Kanepitsa kirik"
- '"Rästik"
- "Libahunt"
Raamat käsitleb XIX sajandi esimese poole muusikaelu Lääne-Euroopas, kui Viini klassikute asemele astusid romantikud. Üleminek ühelt etapilt teisele toimus poleemika ja konfliktide õhkkonnas. Kuigi muusikas polnud vastuolu uue ja vana vahel nii terav kui kirjanduses, oli siingi dissonantse, mille tundmine on toeks tolle aja kunsti mõistmisele. Arvestades raamatu piiratud mahtu, on puudutatud vaid ajastu üksikuid, ent küllaltki olulisi lõike. Mittemuusikaalast lugejaskonda silmas pidades on lähtutud põhimõtetest - vähem muusikaspetsiifikat, rohkem ajaloolist-esteetilist ja olustikulist, vähem muusikast endast, rohkem asjaoludest, mis olid tolle aja kunsti ajendiks.
Uued tooted
Vaata veelHotell "Olympic" oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli "Olympic" ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: "Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta".
Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud...
Autentsed memuaarid esimese iseseisvusaja kirjanduselust hakkavad paratamatult otsa saama koos ühe inimpõlve kadumisega. "Murduvas maailmas" on arvatavasti üks viimaseid ehtsaid "pealtnägija tunnistusi". Daniel Palgi lõpetas Tartu Ülikooli 1928 mag. phil. kraadiga ning tegutses aastail 1929-1940 Eesti Kirjanduse Seltsi teadusliku sekretärina, 1934-1940 oli ajakirja "Eesti Kirjandus" vastutav toimetaja. 1940-1947 töötas kirjastuses, 1947-1950 täitis vastloodud Keele ja Kirjanduse Instituudi direktori kohuseid, 1953-1959 oli TRÜ aspirantuuri juhataja. Mälestuste kirjutamist alustas Daniel Palgi 1954. aastal. Lõplik redaktsioon valmis 5. detsembril 1965. Käsikirjas ei ole ridagi mugandatud tollaste tsensuurinõuete kohaseks, nii et mälestused saavad vabalt ilmuda alles vabas Eestis.