Väljapaistva vene nõukogude orientalisti ja ajaloofilosoofi akadeemik Nikolai Konradi (1891-1970) valitud ajaloolaste tööde kogumik sisaldab tema elu lõpupoole olulisemaid artikleid, milles käsitletakse ajalooteaduse üldisi probleeme ja visandatakse ajalooprotsessi üldskeem vanaajal ja keskajal, lähtudes Lääne- ja Idamaade ajaloo võrdlevast analüüsist; ühtlasi esitatakse ja põhjendatakse renessanssi universaalsuse konseptsioon, puudutatakse baroki ja valgustusajastu probleeme, vaadeldakse maailmakirjanduse ajaloo küsimusi, antakse ülevaade orientalistika ülesandeist, kritiseeritakse argumenteeritult europotsentrismi ning näidatakse humanistliku alge kui ühiskondliku progressi põhiteguri toimet ajalooprotsessis. Autori tõsihumanistlikud arutlused inimkonna kultuurilise ja teadusliku arenguloo üle seoses nüüdiskultuuri olukorraga aitavad süvendada ning avardada inimese ja tema ajaloo mõistmist. N. Konradi ja kuulsa inglise ajaloolase A. J. Toynbee (1889-1975) kirjavahetusest, milles eri aspektidest vaetakse ajalootunnetuse põhiprobleeme ning mõtiskletakse inimkultuuri arenguteede üle.

Kui arheoloogid kaevasid 2012. aastal Leicesteri linna sotsiaalameti parkla alt välja vana kloostrikiriku müürid, leidsid nad sealt ühe haua. Hauas lamas luukere, mille selgroog oli tugevalt kõverdunud, kolp sisse löödud ja luudel paistis mõõgajälgi. Kas see võib olla Inglise kuningas Richard III, kurikuulus küürakas, kelle tuntusele aitas tublisti kaasa Shakespeare? Kas kuninga halb maine on ehk pelgalt Tudorite laimukampaania tulemus? Milline ta tegelikult välja nägi? Ja kuigi on teada, et Richard III hukkus Bosworthi lahingus, siis kuidas ta ikkagi suri – mõõga, oda või kirve läbi? Teadus annab sellele vastuse. Raamat toob sammhaaval avalikkuse ette haua leidmise ja luustiku tuvastamise, mille käigus põimusid arheoloogia, kartograafia, genealoogia, kohtumeditsiin, geenitehnoloogia ja mitmed teised teadusvaldkonnad. See kõik tekitas tohutut huvi ning meedia vahendusel jälgisid "meie sajandi Tutanhamoni" lugu miljonid inimesed; küsimus, kellele kuuluvad kuninga luud ja kuhu tuleks need matta, jõudis aga välja Briti parlamenti ja kohtusse. Mike Pitts on tuntud arheoloog ja ajakirjanik. Ta on läbi viinud väljakaevamisi Stonehenge'is ja Aveburys ning tema praegused teadusuuringud käsitlevad muuhulgas Lihavõttesaare kujusid. Viimase kümne aasta jooksul on Mike Pitts toimetanud Suurbritannia juhtivat arheoloogiaajakirja British Archaeology ning teeb vabakutselise ajakirjanikuna kaastööd nii Briti kui ka rahvusvahelistele väljaannetele.

1978. aastal Läände põgenenud Nõukoguse Liidu luureohvitseri esimene raamat, mis levis kiiresti kogu maailmas. Valdavalt avalikult kättesaadavate materjalide põhjal analüüsib autor Stalini plaane ja tegevust Teise maailmasõja eel ja selle alguses, näidates, kuidas Stalin tõukas osava diplomaatia abil Hitleri sõtta lääneriikidega, lootes niiviisi mõlemaid sõdivaid pooli nõrgestada, et seejärel ise ootamatult Saksamaa vastu sõtta astudes vallutada suur osa Euroopast. Jäälõhkujaks nimetas Stalin Hitlerit, kes pidi oma sõjategevusega Läänes talle vallutusretkeks tee lahti tegema. "Jäälõhkuja" järjena on autorilt ilmunud veel "M-päev" ja "Viimane vabariik", kus ta analüüsis samu probleeme pisut teistsuguse vaatenurga alt. Kaks viimatinimetatud raamatut on eesti keeles kirjastuses "Olion" juba varem ilmunud.

"Suur Buum" algab äratundmisega, et maailm seisab ajaloolise võimaluse lävel. Ajajärk, mida me nimetame Suureks Buumiks, aastad 1980-2000, on erakordse globaalse muundumise periood. Raamat jaguneb nelja ossa. Esimene osa "Järgi paratamatut" vaatleb mitmeid trende, mis on tulnud esile viimasel kahel kümnendil, pannes aluse märksa ambitsioonikamale mõtlemisele meie tulevikust. Teine osa "Suure Buumi poliitika" ehitub sellele vundamendile ja uurib uusi poliitilisi realiteete, mis on vajalikud, hoidmaks Suurt Buumi kestmas läbi järgmise kahe aastakümne. Kolmas osa "21. sajandi liikumapanevad jõud" vaatleb eesootavaid erutavate uute tehnoloogiate laineid, mis jätkavad majandusliku kasvu hoogustamist ja samuti keskkonnale osaks saava kahju vähendamist. Viimane osa "Globaaltsivilisatsiooni sünd" vaatleb mõningaid kaugeleulatuvaid tagajärgi, mis tulenevad Suure Buumi kiirest kasvutempost.