„Võib-olla Esther“ on fiktsiooni ja autori autobiograafia piiril balansseeriv lugu, mis viib lugeja Euroopa erinevatesse nurkadesse, mäletamisradadele itta ja läände.

Käesolevasse köitesse on koondatud Ameerika kirjaniku Pearl S. Bucki (1892-1973, Nobeli preemia 1938) kaks Hiina-ainelist esmakordselt eesti keeles ilmuvat romaani. «Idatuul, läänetuul» on armastusromaan, mille tegevus toimub üle-eelmise sajandivahetuse paiku; selle esimeses osas pihib noor hiinlanna oma abielust välismaal lääneliku hariduse saanud mehega, kes püüab abikaasat vabastada sajanditevanustest kammitsevatest eelarvamustest ning tõsta enda tasemele, teose teises osas tuleb samasuguste eelarvamustega võidelda noore naise vennal, kes on abiellunud välismaalannaga. «Draakoni seeme» on romaan dramaatilistest sündmustest, mis järgnesid Jaapani vägede sissetungile Hiinasse 1937. aastal. Just Hiina-aineliste romaanidega on Pearl S. Buck maailmakuulsaks saanud – ta on kõige tõlgitum USA kirjanik maailmas.

Romaan käsitleb satiiriliselt tänapäeva Inglismaa ühiskonda, kus käivad käsikäes sõda narkootikumide vastu ja riigiametnike korruptsioon. Erineva sotsiaalse tausta ja saatusega tegelasi ühendab üks tunnus: nende kõigi elud on ühel või teisel kombel seotud narkootikumidega, alates parlamendiliikmetest kuni tänavaprostituutideni.

«Mürina ja kärinaga vuhises seikluste metsik ajujaht pika Löveni järve ümber. Selle kõminat kuuldus kaugele. Mets vajus looka ja langes, kõik laastavad jõud pääsesid valla.» Nii iseloomustab autor, rootsi kirjanik, Nobeli laureaat Selma Lagerlöf ise oma kauni kodukoha Värmlandi aadliseltskonna ohjeldamatut elu, mis on tema värviküllase esikromaani «Gösta Berlingi saaga» (1891) aineks. Sellel saagalikult sümboolsel taustal kerkivad raamatu lehekülgedelt kaksteist Ekeby kavaleri, saja seikluse rüütlit, kes loevad endale häbiks teha midagi tarka või mõistlikku. Gõsta Berling, parim nende hulgast, kavaleride kavaler ja poeet, kes on läbi elanud rohkem poeeme, kui teised neid kirjutada on jõudnud; Marianne Sinclaire, Anna Stjärnhök, krahvinna Elisabet Dohna ja teised säravad naised, kes on nii kaunid ja hellad nagu ema silmad, kui ta vaatab alla oma lapsele; julm mõisaomanik Sintram, see muretu rõõmu kuri südametunnistus – kogu see hääbunud ühiskonna ilmekate esindajate kirev galerii.Vähe on maailmakirjanduses teoseid, kus muistendimaailm nii tihedalt põimub tõsieluga. Realistlikud pisiepisoodid ja saagalik müstika liituvad harmooniliseks tervikuks üldise romantilise põhitooniga. Südamlik, siiralt elamuslik lähenemine kujutatavale olustikule, mis annab teosele mõnevõrra eleegilise varjundi, muudab raamatu tõeliseks luigelauluks mineviku rüppe vajunud ühiskonnale.