Ameerika kirjanik Ray Bradbury (1920–2012) on eesti lugejale tuntud peamiselt kui romaanide „451° Fahrenheiti“ ja „Marsi kroonikad“ autor. Käesolev teos erineb kirjaniku muust loomingust, kuivõrd tegu on realistliku ja lüürilise koega lapsepõlveromaaniga. Ent rääkides kaheteistaastase Douglas Spauldingi suvest Illinoisi väikelinnas Greentownis, loob autor justkui terve inimelu mudeli ja pöördub seeläbi ikkagi täiskasvanud lugeja poole. Kuldkollane võilillevein on kui kõige ilusa, meeldiva ja elus allesjääva sümbol.

Armastus on ainus alkeemiline element, mida tunnen. Raamatus kirjeldan nii sõnalisi kui mittesõnalisi vahendeid, kuidas käituda ja mida teha, et mees tunneks end suhtes tõeliselt armastatuna. Kui tahad suhtesse kvalitatiivset muutust tuua, siis saavutad selle kõige tõhusamalt isikliku eeskuju kaudu. Mehel on lihtsam avarduda naiseliku armastuse, empaatia ja õrnuse tunnetamise ning kogemise kaudu. Mees võtab vastu, naudib ja pee¬geldab seda omakorda tagasi enda armsamale.
– Margus Vaher

Naised raamatust:

Lust ja rõõm oli lugeda, nii mahlakalt ja hästi kirjutatud. Lugesin, totakas nägu peas, oli kohti kus naersin südamest ja oli kohti, kus pidin pühkima pisaraid. Meeldis Marguse siiras ausus iseenda suhtes, värvikad näited. Soovituslik (tegelikult pigem kohustuslik) lugemisvara nii meestele kui naistele. Minu jaoks aasta üllataja tiitel kuulub Margusele, aitäh!
– Epp Kärsin

***
Autor on imehästi kirjasõnadesse surunud tragöödia, romantika ja dokumentalistika. Raamat, mida soovitaksin nii oma parimale sõbrannale kui suurimale vaenlasele, sest sellest õpivad kõik – nii mehed kui naised, nii nõiad kui printsessid, nii noored kui vanad! Aitäh, et tood äratundmisrõõmu täis naerupisaraid tüüpilise eestlase nutupisarate sekka.
– Merilin Taimre aka Paljas Porgand

***
Minu kui suhteliselt toimeka ja kuiva kirjandust täis üliõpilase ellu tõi see raamat kõvasti huumorit ja naeru, samastumist ja jällegi vastandumist, samas avastasin ennast salamisi pisaraid pühkimast, lühidalt, täielik emotsionaalne karussell. Aitäh, Margus!
– Brigita Murutar

Margaret Atwoodi düstoopiline meistriteos „Teenijanna lugu“ on moodne klassika. Romaani järjega „Testamendid“, mis pärjati 2019 Bookeri preemiaga, viib autor loo dramaatilise lõpuni. Rohkem kui viisteist aastat pärast „Teenijanna loos“ kirjeldatud sündmusi võimutseb Gileadis endiselt teokraatlik režiim, ent on märke selle sisemisest määndumisest. Sel otsustaval hetkel ristuvad kolme väga erineva naise eluteed ning tulemus mõjutab nende kõigi, nagu ka Gileadi saatust. Kaks naist on veel noorukesed, Gileadi režiimi ajal üles kasvanud. Nende tunnistustele lisandub kolmanda, vanema naise hääl. Tema on saavutanud Gileadis mõningase mõjukuse häbitute saladuste teadmise tõttu. „Testamentides“ näitab Atwood, kuidas iga naine, tegelikult iga inimene, on sunnitud türanniale üles ehitatud ühiskonnas kohanema, oma koha leidma ja mõtlema, kui kaugele ta sellesse uskumises läheb. Atwoodi enda sõnutsi ärgitas teda „Teenijanna loo“ järge kirjutama just lugejate huvi, teisalt lähtus ta ka sellest, mis meie maailmas praegu toimub.

Kordustrükk! Jill Bolte Taylor elas läbi insuldi – tema vasakus aju­pooles lõhkes veresoon. Ajuteadlasena oli tal võimalus omaenda vaim­sete võimete allakäiku paari tunni jooksul kõrvalt jälgida. Sel ajal, kui ta vasak ajupool kord töötas ja siis jälle mitte, koges ta kahte selgelt eristuvat reaalsust: intuitiivse parema ajupoole eufoorilist nirvaanat ja vasaku ajupoole loogilist teadvelolekut. Raamatus „Silmiavav insult“ jagab Taylor taastumis­perioodil saadud teadmisi ja kogemusi. Taastumiseks kulus küll tervelt kaheksa aastat, kuid nüüd on tema meel taas täielikult ter­ve­nenud. Insult õpetas talle, et nirvaanatunne on vasaku ajupoole vadinast, mis meid väga sageli lakkamatult saadab, kõigest ühe mõtte kaugusel. „Silmiavav insult“ on ühtaegu taastumise käsiraamat kõigi­le­­­­­ neile, kes on mõne ajuvigastusega kokku puutunud, ning emot­­sionaalne lugu sellest, et sügav sisemine rahu on kõigile kättesaadav. Raamatu kaanel on kujutatud Jill Bolte Taylori loodud „Ajuvitraazi”, mille kujundamine ja valmistamine oli talle suureks abiks insuldist taastumise protsessis.