Kolmkümmend aastat (1964‒1993) käisid Eesti tudengid suviti ehitusmalevas. EÜE ametlikuks eesmärgiks oli nõukogude noorte töine ja ideoloogiline kasvatamine. Aga õilis kommunismiüritus pöördus kiiresti tolle ühiskonna alustalade eneste vastu. Eesti NSV-s ei pilgatud kusagil mujal nii avalikult ja hulgakesi kõike nõukogulikku kui malevakokkutulekutel. Nii palju riigivastaseid laule ja nalju ei esitatud ühegi teatri laval ega asutuse peol. Igal aastal astus paar tuhat Eesti noort haritlaskonna liiget justkui reaalsest ühiskonnast välja ja elas oma vaba elu. Nalja sai malevas pööraselt, aga muidugi ei olnud EÜE ainult pullitegemise koht. Siin tehti kõvasti tööd. Siin sai üsna ruttu selgeks, kes on andekas, kes on töökas, kes karjäärihimuline. Siit leiti eluaegseid sõpru ja elukaaslasi. EÜE asus keset tormilist elu, kukesammukese kaugusel EÜE-st olid ka näiteks Hiiu õllekas ja EKP Keskkomitee. Millise sammu keegi EÜE-st edasi astus ja kuhu oma jälje jättis, on omaette põnev teema

Taani Kultuuri Instituudi avamine Baltikumis, algul Riias, seejärel Tallinnas ja Vilniuses, oli seotud taanlaste toetusega Balti rahvaste vabadusliikumisele 1990. aastate alguses. Raamatus on tolleaegseid sündmusi kirjeldanud neis osalenud taanlased. Instituudi enda kakskümmend aastat Eestis on värvikas rida rikastavaid kogemusi ja koostööd kahe maa kaunite kunstide, kirjanduse ja rahvakultuuri esindajate vahel. On kogemused õppimisest Taani rahvakoolides ja elukestva õppe arengud, on osalemine piirkondade partnerlussuhetes ning lihtsalt kohtumised eestlaste ja taanlaste vahel. See on ülevaade ühe kultuuriinstituudi tööst, mis annab aimu rahvusvahelise kultuurisuhtluse olemusest, mõjust ja tähendusest. Rohkelt illustreeritud, fotod pärinevad Taani Kultuuri Instituudi arhiivist.

Raamat, mis on oma sisu poolest hoopis laiem, kui pealkiri arvata laseks. Vaatluse all ei ole pelgalt üks maja, vaid ka selts, kes selle aastal 1901-1902 püstitas. Värskelt leitud materjalid seavad Eesti Üliõpilaste Seltsi Tartus asuva hoone kui eesti rahvusliku arhitektuuri esimese tähtteose sünniloo hoopis uude valgusesse, isegi selle autoriks ei peeta enam keskpärast ehitusinseneri Georg Hellatit, vaid hoopiski mitmekülgselt andekat, nii eesti professionaalse teatrikunsti kui ka noore vabariigi esimeste välisesinduste juures seisnud Karl Menningut.

Koguteos on Haapsalust, tema elust, olust ja inimestest seitsme sajandi vältel. Üheksateistkümne autori kirjutised annavad ammutuntu kõrval Haapsalu kohta teada ka mõndagi uut. Ja see ongi, mis peaks tekitama lugemishuvi mitte üksnes haapsallastes ja linnakesest võrsunuis, vaid kõigis kultuurilembestes lugejates. Sisukord: Piiskop Hermanni residentsiks Haapsalu ja De la Gardie'd Bernhard Laipman Ants Laikmaa Karl Treufeldt Oskar Gher Jakob Kunder Herbert-Armin Lebbin Leo Randre Alexander Heinrich Neus Carl Friedrich Wilhelm Russwurm Carl ja Karl Hunnius Ferdinand Johann Wiedemann Villem Grüntal-Ridala Ernst Enno Jaan Spuhl-Rotalia Aleksander Siimon Pjotr Tšaikovski Rudolf Tobias Cyrillus Kreek Nikolai Roerich Roman Haavamägi Leopold Kumel Endel Vooremaa Heino Tooming Lõpetuseks