Kui meie keha jääb haigeks, tahab ta, et teadvustaksime enda kohta midagi olulist, uuriksime oma hinge, muudaksime oma mõtteid ja tegutsemisviisi. Haigus on hingeelu tasakaalutuse väljenduseks materiaalses maailmas. Meie tark keha püüab seda sisemist tasakaalu taastada ja annab meile haigusega teada: on aeg pöörduda tagasi armastuse ja harmoonia rajale!

Inimese hinge ei saa tablettide ja skalpelliga ravida. Tunnistab ju tavameditsiingi, et 75% haigustest on psühhosomaatilised, st neil on nii füüsilised, emotsionaalsed kui hingelised põhjused. See ongi Lise Bourbeau metafüüsilise lähenemise põhisõnum: tõeliseks tervenemiseks on vaja vaadata inimest kui tervikut.
Nagu järeldub raamatu pealkirjast, on iga haigus meeldetuletuseks, et meil on vaja end armastada. Kui armastame ennast, saab meie sees olevast loomulikust väest haiguste tõeline tervendaja ja nii saab keha taastada tervise ning jõuda taas armastuse ja harmoonia seisundisse.

Eesti keeles on ilmunud ka Lise Bourbeau „Ravi terveks oma hingehaavad ja leia oma tõeline Mina”, mida võib pidada põhjalikuks teejuhiks kõigi haiguste põhjuste juurde.

Romaaniga „Mina olin siin“ 2004. aasta romaanivõistluse võitnud Sass Henno on Eesti ajaloo noorim romaanivõistluse võitja. Kui raamat poelettidele jõudis, pidi sellest saama samanimelise triloogia esimene osa. Ropu keelekasutuse, kiire sündmustiku ja häiriva sisu poolest kuulsaks saanud teosest sündisid küll tõlked vene, läti, ungari, albaania ja isegi makedoonia keelde ning 2007. aastal valmis ka samanimeline mängufilm, kuid lubatud järge ei tulnudki.

Nüüd, pea 20 aastat hiljem, hoiad sa käes kauaoodatud teist osa. „Mina olin siin 2. Tagasitulek“ jätkub sealtsamast, kus esimene pooleli jäi. 17-aastane peategelane Rass kirjutab juba teist ööpäeva arestikambris ülestunnistust sündmustest, mis järgnesid tema esimesele arestile sajandivahetuse alguspäevil.

Nende kaante vahelt leiab lugeja mõned uued tegelased. Mõned vanad probleemid. Ja mõned hästi peidetud õpetussõnad tänastele ja homsetele noortele teemadel, millest eelnevad põlvkonnad teiega kunagi ausalt rääkida pole julgenud.

Dramaatiline sündmustik, ajalooline kontekst ja suured tunded – Diana Gabaldoni „Võõramaalane“ jätkub lugejaid lummates. Claire’i ja Jamie Fraseri võitlus õigluse ning armastuse nimel paiskab värske abielupaari üha keerulisematesse olukordadesse. Ajas kakssada aastat tagasi sattunud Claire peab läbi käima õige mitmest katsumusest, et pääseda varjulisse sadamasse, ent seegi osutub vaid ajutiseks. Jamiel tuleb aga üle elada nii õõvastav kogemus, et see ähvardab tema keha kõrval hävitada ka tema vaimu. Šotimaal on aasta 1743 ja suurte õnnetuste aeg läheneb vääramatult. Diana Gabaldon on sündinud 1952. aastal Ameerikas Arizona osariigis. Isa poolt inglise-ameerika, ema poolt mehhiko ameerika päritolu Diana õppis zooloogiat, merebioloogiat ja ökoloogiat. Temast sai teadlane ja Arizona Ülikooli õppejõud. Kuid 1988. aastal otsustas ta puhtalt huvist, „kuidas see käib“, kirjutada romaani. See osutus õnnestumiseks ja pani alguse tervele „Võõramaalase“-raamatusarjale, mille põhjal valmis tänavu ka samanimeline telesari, mille võtsid ühtviisi soojalt vastu nii kriitikud kui ka vaatajad.

Romaanile „Meister ja Margarita” kuulub eriline koht Bulgakovi kirjanduslikus pärandis: see on kogu tema loomingu kokkuvõte. Selles leiavad edasiarendamist autori püüdlused, mis on avaldunud juba varasemas loomingus. Kuid kõige tähtsam on miski muu: surma peatset lähenemist aimates (romaani käsikirja servadel on kaks autori poolt eri aastatel tehtud märget: 1931. aastal „Jumal, aita romaan lõpetada!” ja 1934. aastal „Lõpetada enne, kui saabub surm!”) lootis Bulgakov ometi oma viimase romaani lõpule viia ning kasutades selles ära kõik oma ideed, pani heldelt mängu kogu oma kunstilise väljendusvahendite arsenali ja tegi seda ammendavalt – kuigi kirjanikel on tavaliselt kombeks mõelda oma tulevastele teostele ja kasutada neid vahendeid üsna kokkuhoidlikult.