Tooted

Ennemuistsed jutud on koduta loomade sarnased, kelle sündimise paik mõnikord teadmata on, kes siiski igal maal ja kõigi rahvasugude keskel elavad, ja ehk küll esiotsa kui võõrad sinna tulnud, aegamööda sealse rahva kombeid ja viise mööda endid kujundavad, nagu oleksid nad praeguses paigas sündinud ja maast-madalast üles kasvanud. Nii kirjutas Fr. R. Kreutzwald 1866. aastal "Eesti rahva ennemuistsete juttude" eessõnas. Juba 140 aastat on eestlased Kreutzwaldi rahva suust korjatud ja üles kirjutatud lugusid nautinud, alates 1951. aastast koos Günther Reindorffi imetabaste illustratsioonidega. 43 lugu, millele lisanduvad 18 paikkondlikku juttu, on sügavale eestlaste südamesse pugenud, jäädvustades ja edasi andes eestlasele igiomast. Seekordse trüki puhul on püütud leida üles kõik Günther Reindorffi illustratsioonide originaalid, et saavutada maksimaalne originaalilähedus ja trükikvaliteet.

Olümpiaeelsel aastal rõõmustasid meid eeskätt kergejõustiklased, vehklejad ja sõudjad, heade tulemustega virgutasid lootusi teistegi alade sportlased. Nagu eelnevad, pakub ka käesolev aastaraamat kordaminekute kõrval põhjaliku ülevaate veel paljust muustki spordiaastal 2007 toimunust. Statistikaosa hõlmab ligi 80 ala. Ära on toodud Eesti meistrivõistluste medaliomanikud täiskasvanute, juunioride ja vähemalt kahes noorteklassis, meie sportlaste esinemine maailma- ja Euroopa meistri- ning karikavõistlustel, Eesti rahvuskoondiste maavõistlused ja olulisemad rahvusvahelised jõuproovid koondiste ja koondislaste osavõtul, samuti Eesti rekordite uuendamine ning edetabelid numbriliselt võrreldavatel aladel.

Järgmisel hetkel surus Alan viinapudeli mu suule ja sundis mind neelama tubli lonksu, mis mulle vere pähe tagasi lõi. Siis pani ta käed suu juurde ja karjus mulle kõrva: "Hüppa või upu!", pööras mulle selja, hüppas üle laiema jõeharu ning maandus õnnelikult teisel kaldal. Olin nüüd kaljul üksinda ja mul oli rohkem ruumi. Viin kohises kõrvus, Alani eeskuju seisis värskelt silme ees ja mul oli küllalt oidu taipamiseks, et kui ma ei hüppa kohe, ei tee ma seda iial. Lasksin põlved nõtku ja viskusin kogu kehaga ettepoole selle meeleheite ja vihaga, mis mul vahel julgust asendasid. Kindel on, et mu hüpe ulatus üle jõe ainult tänu käte abile; peod libisesid, jäid pidama, libisesid jälle ja ma hakkasin juba tagasi vette vajuma, kui Alan mu algul juustest, siis kraest kinni haaras ja mu suure vaevaga kuivale tõmbas. Ta ei lausunud sõnagi, vaid pistis kohe jälle elu eest jooksma ja ma pidin ukerdama jalule ning talle järele liduma. Olin juba enne väsinud, nüüd aga omadega üsna läbi, mu pihud olid marraskil ja pea viinast kirju. Joostes nõtkusid mul jalad all ja külje sisse lõi piste, mis tahtis hinge võtta, nii et kui Alan lõpuks kaljude vahel ühe kõrge rünka kõrval peatuma jäi, oli see David Balfouri jaoks viimane aeg.

Revolutsiooniaegses Mehhikos tutvub hiljuti lesestunud iirlanna Kate Leslie indiaanlasest kindrali don Cipriano ning tema sõbra, ajaloolase ja arheoloogi don Ramóniga, kes püüavad taaselustada asteekide iidset Quetzalcoatli kultust. Võlutuna süngest ja kirglikust indiaani müstikast ning paganlikest rituaalidest, allub naine, algul tõrksalt, lõpuks jäägitult paaniliku ja vastuolulise Cipriano lummusele. Varjundirikast teost läbib põlisrahva looduslähedaste ürgsete tungide vastandamine valgete inimeste hingetule tsivilisatsioonile.