Tooted

Olümpiaeelsel aastal rõõmustasid meid eeskätt kergejõustiklased, vehklejad ja sõudjad, heade tulemustega virgutasid lootusi teistegi alade sportlased. Nagu eelnevad, pakub ka käesolev aastaraamat kordaminekute kõrval põhjaliku ülevaate veel paljust muustki spordiaastal 2007 toimunust. Statistikaosa hõlmab ligi 80 ala. Ära on toodud Eesti meistrivõistluste medaliomanikud täiskasvanute, juunioride ja vähemalt kahes noorteklassis, meie sportlaste esinemine maailma- ja Euroopa meistri- ning karikavõistlustel, Eesti rahvuskoondiste maavõistlused ja olulisemad rahvusvahelised jõuproovid koondiste ja koondislaste osavõtul, samuti Eesti rekordite uuendamine ning edetabelid numbriliselt võrreldavatel aladel.

„Hella tähe all” koondab ühele Tallinna eeslinna tänavale seltskonna värvikaid tegelasi, kes on hiljutise pandeemia ajal sunnitud rinda pistma kummaliste, ehk isegi müstiliste sündmustega.

Teos jätkab tsüklit, kuhu kuuluvad „Untermensch: minu lõhkikistud osa”, „Õuduste teater” ja „Hämariku melanhoolia”, ning on autori sõnul tema kõige vabam ja kõige helgem romaan.

Sisaldab põhjalikku kirjaniku elulugu ning ka tema elu ja loomingu kronoloogiat. Ernest Hemingway on tänase päevani kuulsaim, mõjukaim ja enim kõneainet pakkunud ameerika kirjanik. Tema teostel nagu "Kellele lüüakse hingekella", "Hüvasti, relvad" ning "Vanamees ja meri" on olnud vääriline koht ka tuhandete eestlaste raamaturiiulitel, nende temaatika üle on vaagitud kirjandustundides. Originaalse ja pealtnäha lihtsa stiiliga Hemingway teosed pakuvad endiselt elavat kõneainet ja mitmeti mõistmist kirjandushuviliste ridades, teda on jäljendanud paljud sõnameistrid üle maailma, tema eeskujul on rännanud hordide kaupa noori Pariisi ja mujale Euroopasse. Paljud, kes ei ole lugenud tema romaane ja jutustusi, teavad tema elamusterohketest rännakutest Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ja Aafrikas, tuntud on tema kiindumus härjavõitluse, kalapüügi ja jahipidamise vastu. Oma meheliku ellusuhtumise ja seiklusterohke elukäiguga loob ta kirjanikust kui inimtüübist sootuks uue pildi.

Järgmisel hetkel surus Alan viinapudeli mu suule ja sundis mind neelama tubli lonksu, mis mulle vere pähe tagasi lõi. Siis pani ta käed suu juurde ja karjus mulle kõrva: "Hüppa või upu!", pööras mulle selja, hüppas üle laiema jõeharu ning maandus õnnelikult teisel kaldal. Olin nüüd kaljul üksinda ja mul oli rohkem ruumi. Viin kohises kõrvus, Alani eeskuju seisis värskelt silme ees ja mul oli küllalt oidu taipamiseks, et kui ma ei hüppa kohe, ei tee ma seda iial. Lasksin põlved nõtku ja viskusin kogu kehaga ettepoole selle meeleheite ja vihaga, mis mul vahel julgust asendasid. Kindel on, et mu hüpe ulatus üle jõe ainult tänu käte abile; peod libisesid, jäid pidama, libisesid jälle ja ma hakkasin juba tagasi vette vajuma, kui Alan mu algul juustest, siis kraest kinni haaras ja mu suure vaevaga kuivale tõmbas. Ta ei lausunud sõnagi, vaid pistis kohe jälle elu eest jooksma ja ma pidin ukerdama jalule ning talle järele liduma. Olin juba enne väsinud, nüüd aga omadega üsna läbi, mu pihud olid marraskil ja pea viinast kirju. Joostes nõtkusid mul jalad all ja külje sisse lõi piste, mis tahtis hinge võtta, nii et kui Alan lõpuks kaljude vahel ühe kõrge rünka kõrval peatuma jäi, oli see David Balfouri jaoks viimane aeg.