Viktor Pelevini romaani „iPhuck 10” tegevus toimub 21. sajandi teisel poolel. Selle peategelane, algoritm Porfiri Petrovitš, iseloomustab ennast kui oma ajastu tüüpilist vene tehisintellekti. Tema erialaks on kuritegude uurimine, ühteaegu kirjutab ta nendest ka kriminaalromaane, teenides sel moel politseivalitsusele sissetulekut. Romaani teine peategelane on varakas kunstiteadlane Maruha Tsho, kes tegeleb niinimetatud kipsiajastu ehk 21. sajandi esimese veerandi kunsti uurimisega. Kunstituru analüüsimiseks vajab ta abilist ja rendib selleks algoritm Porfiri. „iPhuck 10” on üks seksituru kallimaid armumänguvidinaid ja samas ka Porfiri kõige kuulsama kriminaalromaani pealkiri. Seesinane romaan on sajandialguse politseiproosa tõeline pärl, mis pakub põhjalikku ülevaadet armastuse, kunsti ja ülepea kõige muu arengust mitte eriti kauges tulevikus.

Haruki Murakami „Tantsi, tantsi, tantsi” (1988) on jaapani kuulsaima kirjaniku nutikamaid ja julgemaid teoseid, mis kirjeldab tavainimese erakordseid seiklusi. Kolmekümnendates nimetu peategelane elab kapitalistlikus maailmas, kus iidsed väärtused surevad kiiresti, kus raha eest saab kõike ning kus edu on ainus, mille nimel tasub elada. Ta on nautinud sädeleva linna hüvesid ja ehkki ta pole oma hinge maha müünud, teab ta, et midagi tema elus on puudu. Nüüd, unenägudes, nutab salapärane naine vaikselt ja kutsuvalt – tema pärast. Kummalisel eksi­rännakul seksuaalse vägivalla ja metafüüsilise hirmu maailmas saadavad teda kolmeteistkümneaastane tüdruk, kes on häirivalt kaunis ja omamoodi selgeltnägija; tema kunagine klassivend, kellest on nüüdseks saanud filmide ja teleseriaalide hurmur; neiu hotellist, kellest saab tema kaitseingel; ekstsentriline lammasmees, kes materialiseerub, et teda nõustada ja keelitada. Mida mees tegema peab? Tantsima. Tantsima meisterlikult seni, kuni muusika mängib. Ja peategelane tantsib … kõige ootamatumatel viisidel!

Michel Houellebecq (snd 1958) on praegusaja kõmulisemaid ja loetumaid prantsuse kirjanikke, kelle ühiskonnakriitilised teosed ja provokatiivsed sõnavõtud meedias on kodus ja kaugemalgi üksjagu furoori tekitanud. Debüteerinud 1994. aastal romaaniga „Võitlusvälja laienemine“ (e.k 2005, Varrak) ilmutab Houellebecq neli aastat hiljem oma läbilöögiromaaniks kujunenud „Elementaarosakesed“, mis on tõlgitud paarikümnesse keelde ja on jõudnud ka kinolinale. „Elementaarosakesed” jutustab kahest poolvennast: Bruno on emotsionaalselt saamatu küünik, kes püüab endale elus kohta leida, teine vend Michel on juba illusioonidest vabanenud, tema on teadlane, kes tegeleb geneetiliste manipulatsioonidega, mille eesmärk on luua uus sootu ja surematu inimene, kes oleks eluks paremini kohastunud.

Romaanile „Meister ja Margarita” kuulub eriline koht Bulgakovi kirjanduslikus pärandis: see on kogu tema loomingu kokkuvõte. Selles leiavad edasiarendamist autori püüdlused, mis on avaldunud juba varasemas loomingus. Kuid kõige tähtsam on miski muu: surma peatset lähenemist aimates (romaani käsikirja servadel on kaks autori poolt eri aastatel tehtud märget: 1931. aastal „Jumal, aita romaan lõpetada!” ja 1934. aastal „Lõpetada enne, kui saabub surm!”) lootis Bulgakov ometi oma viimase romaani lõpule viia ning kasutades selles ära kõik oma ideed, pani heldelt mängu kogu oma kunstilise väljendusvahendite arsenali ja tegi seda ammendavalt – kuigi kirjanikel on tavaliselt kombeks mõelda oma tulevastele teostele ja kasutada neid vahendeid üsna kokkuhoidlikult.