Tooted

Täna Kirbu-Krantsi ja Kilu-Kiisu prügikastis on jõulud. Sel aastal on meie sõbrad otsustanud veeta pühad mõnes majas. Kuid kes võtaks kirpudest puretud koera ja lapikuks sõidetud kassi piduõhtul enda juurde? Algab imeline prügikastimuinasjutt. Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Kilu-Kiisu ei talu enam prügikastielu ja Kirbu-Krantsi rumalus teda kahjuks välja ei aita. Õnneks satub nende teele Puru-Guru. Lõpuks ometi leiavad nad elu mõtte ja päris oma perekonna. Õnneks? Ei tea midagi. Guru ei ole sugugi nii kena ja lahke, nagu arvata võiks… Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Täna läheb Kirbu-Krants kooli! Kas ta oskab õpetaja ees sitsida ja ega ta tunnis viimati magama jää? Kas ta saab vahetunnis jalkat mängida, ilma et peaks ise palli eest olema? Ja mis kõige tähtsam – kas ta õpib lugema ja oskab kokku veerida, mis on kirjutatud tema prügikasti sattuvatele siltidele? Jõudu sulle, Kirbu-Krants! Kirbu-Krants on kõige särasilmsem suure südamega eluheidik, keda te kunagi kohanud olete!

Prantsuse fennougrist Eva Toulouze käis esimest korda Udmurdimaal 1990. aastate alguses, mil arvukate relvatehaste tõttu varem Lääne inimeste jaoks suletud maa pisut avanema hakkas, ja jätkas külaskäike pea kolme aastakümne vältel. Selles raamatus on tegemist mitte maa, vaid pigem maadega, sest lisaks Udmurdi Vabariigile tutvustab autor isiklike mälestuste ja muljete, teadusartiklite ja välitööpäevikute toel ka udmurtide asualasid Baškortostanis ja Tatarstanis – ning sedakaudu meie hõimurahva vaimset ilma. Autori ees avanesid tänu usalduslikele isiklikele suhetele iidsed usutavad ja surmaga seotud rituaalid, mis on eelkõige ida pool tänapäevalgi täiesti elujõulised.

Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.

Selles raamatus käsutab kindral!

Kindral on otsustanud, et tema tahab olla selle loo kangelane! Kindral mõtleb: „Kui parempoolne lehekülg püsib valge, siis saan mina kangelane olla, kui aga tuju tuleb.” Kindral kärgib: „Siit läheb piir!” Ajuvabast keelust jahmunud tegelased kogunevad piirile, mis lahutab vasakpoolset lehekülge parempoolsest. Ja mis siis nüüd? Kuidas lugu edasi läheb?

Tuntud Portugali autorite lustlik lugu diktatuurist ja demokraatiast, pimesi käsutäitmisest ja julgusest iseseisvalt mõelda ja tegutseda kõige väiksematele lugejatele. Elagu vabadus!

sabel Minhos Martins on Portugali kirjanik, kelle teosed on pälvinud rahvusvahelist tunnustust, muuhulgas White Raveni ja Deutscher Jugendliteraturpreisi, ja ta on olnud kahel korral Astrid Lindgreni Mälestusauhinna nominent.

Bernardo P. Carvalho on Portugali autor ja illustraator, kes on võitnud mitmeid auhindu, teiste hulgas Bologna Ragazzi auhinna “Non-fiction” ja “Opera Prima” kategoorias ning olnud mitmel aastal Astrid Lindgreni Mälestusauhinna nominent.

Suur Hunt on alati elanud seal, kus ta elab: künka otsas puu all. Ühel päeval tuleb sinna aga Väike Hunt. Nüüd on nad puu all kahekesi. Suurele Hundile, kes on harjunud üksi elama, ei ole teise, olgugi tillukese hundiga harjumine sugugi lihtne. Kui aga Väike Hunt kaob, valdab Suurt Hunti täiesti uudne tunne – igatsus sõbra järele. Kas Väike Hunt ikka tuleb tagasi?