Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.

Voltaire on leedu aadlinaise Marta Skowrońska, tsaar Peeter I abikaasa ja esimese Vene keisrinna Katariina I elu nimetanud „kõige uskumatumaks esilekerkimiseks, 18. sajandi Tuhkatriinu looks”. Kuid see autentsetele allikatele tuginev romaan lõhub igasuguseid muinasjutulisi stereotüüpe. Hommik, algavad keisrinna agoonia viimased kaksteist tundi. Halastamatult lähenev surm ja Jumala kohtupidamine, siin maailmas otsa saav aeg reastavad Katerina mõtteis mälupilte, mis muutuvad elu aruandeks. Võimu tippu tõusnud valitseja, küpsuse künnise ületanud naine, üha sünnitav ja leinav ema, suure inimese abikaasa. Kaks reisi – läände ja itta – sunnivad teda mõtlema, milline on tema mehe loodav impeerium ja kelleks on muutunud ta ise. Saatus on mõõtnud talle välja peaaegu kõik rollid, mis vaid naisele osaks saada võivad. Kuid viimasel reisil omaenda hinge tagumistesse soppidesse otsib ta vastuseid: kas võim vabastab või vangistab? Kummale poole kaldub tema viimse kohtupäeva kaal? Kunstiajaloo doktori, menuka leedu kirjaniku Kristina Sabaliauskaitė romaanidiloogia „Peetri keisrinna” tugineb epohhi põhjalikule uurimisele, autentsetele allikatele ning ajalooliste isikute säilinud kirjadele. Sarja esimene osa valiti 2019. aastal Leedu ühe suurema uudisteportaali 15min.lt konkursil lugejate ja kirjandusekspertide poolt aasta parimaks raamatuks. Eesti keeles ilmus „Peetri keisrinna I” 2021. aastal ja pälvis samuti suurt tähelepanu.

Viktor Pelevini romaani „iPhuck 10” tegevus toimub 21. sajandi teisel poolel. Selle peategelane, algoritm Porfiri Petrovitš, iseloomustab ennast kui oma ajastu tüüpilist vene tehisintellekti. Tema erialaks on kuritegude uurimine, ühteaegu kirjutab ta nendest ka kriminaalromaane, teenides sel moel politseivalitsusele sissetulekut. Romaani teine peategelane on varakas kunstiteadlane Maruha Tsho, kes tegeleb niinimetatud kipsiajastu ehk 21. sajandi esimese veerandi kunsti uurimisega. Kunstituru analüüsimiseks vajab ta abilist ja rendib selleks algoritm Porfiri. „iPhuck 10” on üks seksituru kallimaid armumänguvidinaid ja samas ka Porfiri kõige kuulsama kriminaalromaani pealkiri. Seesinane romaan on sajandialguse politseiproosa tõeline pärl, mis pakub põhjalikku ülevaadet armastuse, kunsti ja ülepea kõige muu arengust mitte eriti kauges tulevikus.

"Kallis vari, kallis valgus" on ühest küljest album, mis võtab kokku Kõuhkna tööde paremiku, teisest küljest on see kunstnikuraamat, mis avab autori ilmavaadet, arengukaart ning võtab kokku ühe ajastu kunsti- ja kunstniku elus. Neid elusid käsitleb raamatus pikem intervjuu (küsis Lisete Velt), mis püüab seostada nii teose kui autori sisemise ja avaliku sfääri. Huvitava rakursi alt kirjutas raamatusse mõtiskluse Kõuhkna kunstikuraatorist õde Liisi Kõuhkna, kes andis tervikule biograafilise mõõtme. Teose on kujundanud kunstnik ja Kõuhkna hea kolleeg Merike Tamm. Ning raamatu lõpuosast saame lugeda Kõuhkna tööde tõlgendusi meeshäälelt, Joonas Hellermalt. Et Kõuhkna on tuntud ka välismaal, saab kõiki tekste lugeda raamatus nii eesti kui inglise keeles. Vilen Künnapu Anna Kõuhknast (Sirp, 18.09.2020): "Kunstniku maalid on rõõmsameelsed, dekoratiivsed, puhastes pastelsetes toonides ja üsna moekad. Ta manifesteerib naise maailma. Mulle on antud luba naise eest kõneleda, ütleb ta. Paralleele võib tuua art nouveau ja art deco esteetikaga. Talle meeldivad Klimt, Paul Gauguin ja loomulikult meie Aili Vint ning Malle Leis. Viimaseid nimetab ta jumalateks. Tema piltidel on tugev struktuur, seal näeb geomeetriat ja koguni omaleiutatud kubismi. Vanaisade ja vanaemade kunst on seal transformeerunud õrnaks ja peenetundeliseks vibratsiooniks, vabaks hingeseisundiks. Kõuhknal on oma stiil. Tundub, et see on noore kunstniku kohta isegi liiga täiuslik."