Tooted

Anton Starkopfi looming on algusest peale mitmekesine: ümarplastikas ja reljeefis figuurid, portreed, loomaskulptuurid, hauasambad, pisiplastika. Materjalide valik on samuti aukartust äratav: puu, graniit, marmor, pronks, liivakivi, betoon, puumass, keraamika, tina, galvanoplastika.

Skulptor 100. sünniaastapäevaks välja antud ülevaade kunstniku elust ja loomingust. Illustreeritud fotodega; kokkuvõte vene, inglise, saksa ja soome keeles.

See südamlik lugu räägib oma igatsusele truuks jäämisest, hoolimata sellest, mida teised mõtlevad või ütlevad. Konnatirts Arabella armastab kangesti tantsida ja tahab oma tantsuoskust laaneballil ka teistele näidata. Teised loomad aga üksnes naeravad tirtsukese soovi peale. „Konnad ei tantsi!“ korrutavad nad põikpäisele, aga Arabellat see ei heiduta. Häda tuleb hoopiski mujalt. Just siis, kui ball peaks algama, lähevad taevaluugid lahti ning vihma hakkab lausa kallama. Paistab, et nüüd on Arabella lootused luhta läinud ... Aga ehk pöördus see hoopis tema õnneks?

«Hambaarsti pole vaja karta» on südamlik, soe ja humoorikas lugu dr Hambavahest ja vahvatest lastest, kes tulevad tema juurde oma hambaid näitama.

Dr Hambavahe igapäevatöö on täis nii suuri kui ka väikeseid hambamuresid. Ent varsti saab ta aru, et kõige suurem väljakutse on hoopis laste hirm hambaarsti ees. Kas tõesti võib üks rõõmsameelne tüdruk nimega Jessi kõike muuta? Ja mis oleks hambaarsti kabinet ilma humoorikate juhtumiteta!

See raamat aitab nii lastel kui ka vanematel paremini aru saada arstilkäigu kartusest. Hea lugemine neile, kes soovivad oma lapsel aidata hirmu paremini mõista, sellest koos üle saada või sellega koos elama õppida.

«Lapsevanemale» osa vaatas üle ja täiustas pereterapeut Ene Soidla.

 

Töökad ja toredad naised väärivad aeg-ajalt tänuks väikest kinki. Lilled närtsivad, šokolaad teeb nad paksuks ja pesu on kindlasti vale mõõtu. Kuid see väike tsitaadikogu naiste kiituseks ei koltu ega vanane ning on alati paras. See on ideaalne kingitus kõige tähtsamale inimesele iga mehe elus.

Emme ütles mulle ühel päeval: "Sinust saab varsti suur õde. Sa saad endale väikese venna." Ma ei saanud sellest hästi aru. Ma ju olen juba suur. Kas emme tahtiski öelda, et ma saan veel suuremaks? Ta selgitas veel: "Mul on kõhus väike tita, väike poiss. Tita kasvab kogu aeg suuremaks. Kui ta on piisavalt suur, tuleb ta välja. Siis sa saad ta sülle võtta ja pai teha." Venna peatne sünd tekitab väikses tüdrukus palju elevust, aga ka veel rohkem küsimusi. Ega tital kõhus kitsas pole? Kuidas ta hingab? Kas tita saab seda kooki, mida emme sööb? Ega ta minu küpsiseid ära ei söö? Kas emmel raske ei ole nii suurt beebit oma kõhus igal pool ringi tassida? Kuidas ta kõhust välja saab? Kuidas ta üldse kõhtu sai? Raamat aitab lihtsalt ja ausalt selgitada lastele mitmeid beebide sündimisega seotud teemasid. See jutustab ilukirjanduslikus stiilis loo tüdrukust, kes saab endale peagi väikse venna, ning kirjeldab, milline saab olema elu pisibeebiga. Lihtsalt, samas anatoomiliselt korrektsete nimetustega on kirjeldatud uue elu alguse protsessi. Kõike seda saadavad ilusad ja tõetruud illustratsioonid.

Siasil on aeg voodisse minna, aga ta ei taha oma hambaid pesta ega mänguasju kokku korjata. Palju lahedam on ju mängida Arktika loomadega! Selle asemel et magama sättida, tahaksime ju pigem lüüa jääkaruga tantsu, ulguda koos huntidega ja ujuda kalakestega? Võluvas unejutus saavad lugejad osa Siasi magamamineku seiklusest, kus tal tuleb üks värvikas ettekääne teise järel, miks parasjagu veel mitte magama minna.

Eesti keele õpiku inglise emakeelega koolieelikutele juurde kuuluv kleepsuraamat, mis annab võimaluse õpitud väljendeid veel kord kuulata või
lugeda.

Mõni aeg pärast meeste nõupidamist tõusis pikk ja raske müristamine. Kurat istus Paristaja-pojaga jälle kivi all varjuurkas peidus. Hirm oli vanapoisi kõrvad kinni pannud, nii et ta sõnagi seltsimehe jutust ei kuulnud. Õhtul läksid mõlemad kõrge mäe otsa, kus vanapoiss Paristaja-poja oma õlgadele tõstis ja nõiduse väel ise ennast pikemaks venitama hakkas, sealjuures lauldes:
«Veni, veni, vennikene,
Kasva, kaelapennikene!»
kuni ta pilve piirini kasvas.
Kui Paristaja-poeg üle pilve serva silmad kaugemale ulatas, nägi ta Kõue-taati rahulikult magavat, pea vastu pilverüngast toetatud, aga parem käsi seisis põigiti müristamisriista üle sirutatud.
Sellepärast ei oleks võimalik olnud pilli ära võtta, sest et käe külge puutumine magaja oleks üles äratanud.

Muinasjutt nooremale koolieale.

Koomiksisari Pesakond, mille autor on Madis Ots, sündis 1994. aasta mais ja ilmus esimest korda 5. juulil 1994 ajalehes Post.

Koomiksisari Pesakond, mille autor on Madis Ots, sündis 1994. aasta mais ja ilmus esimest korda 5. juulil 1994 ajalehes Post.

Jälle tuled, seekord palju, seekord kevad, seekord suvi, - ah, on jaanituled need! Peab pidu jälle rahvas, laulab öösel, laulab päeval, - näib, kui alles tänapäeval oleks leidnud hääle ta.