Peategelase, ajakirjaniku ning noore luuletaja Arvid Falki elusaatust, tööd ja tegemisi ning hingelisi võitlusi jälgides juhib kirjanik meid läbi tolleaegse Stokholmi.Iroonilistes sketšides näitan Strindberg, kui palju on silmakirjalikust kõikjal leidub. Lõpuks otsib Falk pelgupaika boheemlaste seltskonnast, kes kohtuvad regulaarselt «Punase Toa» nime kandvas Stockholmi salongis.

Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Kui ajalooline romaan räägib teos Taani kuningas Christian VII ja tema ihuarstist Johann Friedrich Struenseest, kelle kätte vaimuhaige monarh andis 1768. aastal kogu võimu. Noor saksa arst oli Voltaire’i ja Rousseau jünger ning viis lühikese ajaga feodaalses, pärisorjuslikus Taani riigis läbi omamoodi revolutsiooni. Mõistagi ei saanud puhta idee kokkupõrge reaalse poliitikaga jääda karistamata: neli aastat hiljem Struensee hukati. Prantsuse revolutsioonini oli jäänud siis veel 17 aastat. Kui armastusromaan jutustab teose tundlikus võtmes loo Struenseest ja kuningas Christian VII abikaasast, noorest Inglise printsessist Caroline Mathildest, kellest lugeja silme all kasvab eneseteadlik ja julge naine, kes läheb sirge seljaga vastu traagilisele saatusele. Kui filosoofiline romaan käsitleb teos vaimu- ja võimuvõitlusi, kus väliselt tähtsusetud ja tõrjutud, nagu Ove Høegh-Guldberg, tahavad saada suureks, nii nagu kidur võpsik loodab pääseda vohama seal, kus suured tammed on maha võetud.

«Teravmeelne hidalgo Don Quijote la Manchast» on midagi enamat kui raamat. Sellest müütilisest teosest on võtnud mõõtu põlvkondade viisi suleseppi. Kaheköiteline suurteos ajendas uusaja romaani arengus pöörde, millel pole jõulisuselt võrdväärset. Romaan on mõjutanud sadu ja sadu kirjanikke, nagu Defoe, Fielding, Dickens, Flaubert, Dostojevski ja Joyce. Raske uskudagi, et täielikult anti «Don Quijote» eesti keeles välja alles pärast Teist Maailmasõda ning esimene kordustrükk paar aastat pärast Stalini surma. Nüüdseks saab romaani lugeda vähemalt seitsmekümnes keeles.