Selle raamatu leheküljed kätkevad endas eaka väliseestlasest autori Eerik Purje sõbrasõnumit sünnimaa lugejaile. Seda läkitama ajendas teda Tõnu Õnnepalu poolt Kanadas Kotkajärvel kirjutatud teos "Aaker", mis kujutab väliseestlust äärmiselt negatiivses valguses ning kuulutab viljaka koostöö kodu- ja väliseesti kogukondade vahel välistatuks. Igal mündil on aga kaks poolt – kull ja kiri. Mõlemaid tuleb tunda, ainult ühe poolega sel ostujõudu pole. "Aaker" on monoloog: autor jutlustab ja serveerib oma hinnanguid vastuvaidlematu tõena. "Vakamaast aakriteni" on monodialoog: autor kõneleb küll üksinda, kuid soovib lugejaga dialoogi – lootuses, et ta siiralt välja sirutatud käsi vastu võetakse.

See raamat on ühe kirjaniku, Hugo Raudsepa esseistlik monograafialaadne uurimus teise kirjaniku, Mait Metsanurga elust ja loomingust. Käsitletud on Raudsepa arvates olulisemaid novelle, jutustusi, romaane ja näidendeid (“Isamaa õilmed”, “Vahesaare Villem”, “Orjad”, “Taavet Soovere”, “Jäljetu haud” jt.). Raudsepp on ise andunud lugejale selge juhise: see raamat on pigem juturaamat, on “ühe vaimsuse kroonika”. Teosesse on põimitud rohkelt autori isiklikke mälestusi – olid nad ju mõlemad ajakirjanikud ning puutusid sageli kokku nii ajakirjaniku ja teatrikriitiku tööd tehes kui ilukirjandusringkondades. Raamatule on järelsõna kirjutanud Hando Runnel. Ilmumist on toetanud Kultuuriministeeriumi eesti kirjanduse programm

Soome-eesti ühiskirjaniku Aino Kallase (1878-1956) 1915.a esmatrükis ilmunud Lydia Koidula eluloos kujutab autor oma kangelannat tulihingelise isiksusena, kes oli loodud, et kogu elu ohvritulena leegitseda, aga aja ja olude sunnil pidi piirduma vaid lühikese, mõneaastase tähelennuga, et selle järel traagilises mõistmatuses hääbuda. Teose uus tõlge on tehtud 1935.a parandatud ja täiendatud väljaande järgi.

Selle raamatu autor on sündinud Eestis, kuid üles kasvanud Brasiilias. Ta oli veel üsna väike, kui nende perekond Eestist välja rändas. Elu Brasiilias oli algul suhteliselt primitiivne ja veel autori noorpõlveski tundus, et tema ellu pole midagi paremat tulemas. Ent võitlused jätkusid, avanesid mitmed võimalused ja tulid ka võidud. Siinkirjutaja armastab väga oma sünnimaad Eestit ja oma praegust kodumaad Brasiiliat, kus ta on üles kasvanud, õppinud ja oma teadmisi jaganud.