Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

Kogumik sisaldab:

• "Dubrovski"
• "Kapteni tütar"
• "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" 

"Dubrovski" aluseks on tõestisündinud juhtum, mille Puškini lähem sõber P. Nastšokin talle jutustas. Rikas ja tugev naaber oli kehva valgevene mõisniku Ostrovski paljaks laastanud, ta mõisa ära võtnud ja Ostrovski hakkas röövliks. Kuna altkäemaksude süsteem ja tsaariametnike müüdavus oli sel ajal laialt levinud, siis olid sellised üksteise paljaks laastamised mõisnike vahel üsna sagedased nähtused. Puškin võttis küll aluseks juhtumi Ostrovskiga, kuid tegi loo romantilise faabulaga keerulisemaks ja andis peakangelasele "õilsa röövli" iseloomujooned. Kuid selle, veidi kunstliku kuju seadis autor vene pärisorjuse raamidesse, mille ere kujutamine teeb "Dubrovski" üheks paremaks realistlikuks romaaniks vene kirjanduses üldse.

"Kapteni tütre" aines on võetud Pugatšovi mässu ajajärgust. Mäss puhkes Katariina II ajal, aastal 1773, Uurali kasakate keskel, kust kandus laiali Kaasani ja teistesse naaberkubermangudesse. Mässu põhjuseks oli üldine alama klassi rahulolematus valitsusega, mida oskas kasutada võimude poolt taga otsitav Doni kasakas Pugatšov, kes nimetas end keiser Peeter III-ks.

"Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" on Aleksandr Puškini viieosaline proosatsükkel, mis ilmus esmakordselt 1831. aastal. Tegemist on Puškini esimese suurema proosateosega, kus ta esineb fiktiivse autorina — Ivan Petrovitš Belkinina — ja esitab jutustused justkui tema kogutud lugudena.

Jutustused "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" kogumikus:
– Lask – duellist ja au küsimusest
– Tuisk – saatuslikest juhustest ja armastusest
– Kirstutegija – tumedama tooniga lugu surmast ja pettusest
– Postijaam-ülem – liigutav jutustus isa ja tütre suhetest
– Talutüdruk-preili – identiteedi ja sotsiaalse staatuse mängud

 

"Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda," ütles vürst. "Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline." Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»

Autor on kaasaegse inglise kirjanduse üks omapärasemaid kirjanikke, Bookeri kirjandusauhinna laureaat. Tema kolmas romaan "Vete maa" näitab, kuidas inimene on paratamatult seotud oma minevikuga, oma lähedastega ja nende ajalooga, kammitsetud üldisest kultuurist ja selle kihistustest.