Tooted

Nali ühes vaatuses.

Kes ei tunneks ja poleks lugenud Oskar Lutsu "Kevadet"? See on raamat, mida tuntakse lapsest saati ja mäletatakse elu otsani. Sestap ongi sellest raamatust järjekordne trükk, et ka koik need, kes pole veel seda raamatut lugenud või riiulile muretsenud, saaksid osa Tootsi, Kiire, Arno, Teele, Tõnissoni jt. raamatu kangelaste pildikestest koolipõlvest Paunveres.

Käesolev kogumik sisaldab kolm eesti kirjandusklassiku memuaarteost "Vanad teerajad", "Talvised teed" ning "Läbi tuule ja vee", milles autor pajatab oma lapsepõlvest ja esimesest kooliaastast.

Sisukord:
- Paunvere
- Kapsapea
- Ärimehed
- Pärijad
- Laul õnnest
- Mahajäetud maja
- Sootuluke
- Siniallik
- Ülemiste vanake
- Onu paremad päevad
- Kalevi kojutulek
- Valimised

Populaarsete Tootsi-lugude seeria viimane raamat, mis tervikuna alles 1988. aastal esmakordselt lugejani jõudis.
Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi, tihtipeale aga kipub sündmustik kirjaniku tahtel lausa jantlikuks.

Populaarsete Tootsi-lugude seeria viimane raamat, mis tervikuna alles 1988. aastal esmakordselt lugejani jõudis. Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi, tihtipeale aga kipub sündmustik kirjaniku tahtel lausa jantlikuks.

Selles raamatus jõuab poole sajandi tagant taas lugeja kätte Tootsi-lugude tsüklit lõpetav „Sügis", mille esimene osa nägi trükivalgust 1938. a., teine osa aga ilmub raamatuna üldse esmakordselt, aluseks kirjanikust mahajäänud käsikiri. Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi ning tihtipeale kisuvad olukorrad kirjaniku tahtel lausa jantlikeks.

Selles raamatus jõuab poole sajandi tagant taas lugeja kätte Tootsi-lugude tsüklit lõpetav „Sügis", mille esimene osa nägi trükivalgust 1938. a., teine osa aga ilmub raamatuna üldse esmakordselt, aluseks kirjanikust mahajäänud käsikiri. Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi ning tihtipeale kisuvad olukorrad kirjaniku tahtel lausa jantlikeks.

Populaarsete Tootsi-lugude seeria viimane raamat, mis tervikuna alles 1988. A. esmakordselt lugejateni jõudis. Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi, tihtipeale aga kipub sündmustik kirjaniku tahtel lausa jantlikuks.

Populaarsete Tootsi-lugude seeria viimane raamat, mis tervikuna alles 1988. aastal esmakordselt lugejateni jõudis. Sõjavintsutused ja eluraskused on meie vanu tuttavaid küll tublisti muserdanud, ometi jätkub nostalgilisemate lehekülgede vahele elurõõmugi, tihtipeale aga kipub sündmustik kirjaniku tahtel lausa jantlikuks.

Teos esitab rea humoristlikke pilte lugejale enamalt jaolt juba "Kevadest" tuttavate, vahepeal täisealiseks saanud tegelaste elujuhtumustest.

Jutustused.

Nn. Tootsi-lugude ("Kevade", "Suvi") järg, kus jätkub jutustus nii varasemast tuttavate kui ka uute tegelaste ettevõtmistest.

Nn. Tootsi-lugude ("Kevade", "Suvi") järg, kus jätkub jutustus nii varasemast tuttavate kui ka uute tegelaste ettevõtmistest.

Nende kaante vahelt leiab lugeja "Kevadest" tuttavaid tegelasi. Siinsed juhtumused on siiski vaid vähestele tuntud, sest pole varem kunagi raamatukaante vahele jõudnud. Ometi on need lood kindlalt Oskar Lutsu kirjutatud, sest siin uuesti ära trükitud pildikesed ilmusid tema elu ajal, aastail 1942-1943, "Postimehe" joone all. Nii saab tänanegi lugeja teada, mis juhtus "Kevade" ja "Suve" vahel.

Raamat sisaldab järgmisi jutustusi: "Haruldane külaline", "Raamatuköitmine", "Kalapüük ja lõkketuli", "Lahkumine koolist".

1934. aastal esmailmunud ja autori poolt novelliks nimetatud "Vaikset nurgakest" on vaadeldud "Tagahoovi" vähema venna või järjena. Tegevus on kandunud eesõue ja vaatluse alla võetud eestivenelaste asemel baltisaksa rahvusvähemus. Oskar Lutsu mahe huumor asendub siin sageli terava satiiriga. Loo minategelane Heino Anderson jääb võrreldes teiste, ehk teravamalt väljajoonistatud karakteritega arnolikuks taanduja-tüübiks, kes võib oma tegemiste ja tegematajätmiste üle kauaks valuliselt kahtlema jääda. Ometi tasub silmas pidada, et Luts on oma teose ridade vahele rohkemat peitnud, kui neil ridadel endil seisab.