Romaan jutustab saksa rändmuusikute elust. Mathes on harjunud oma viiuliga ringi rändama ühest külast teise. Ta ei mõista oma sõpra Franzi, kes loobus rändurielust ja abiellus. Nii ongi ta teel sõbra juurde, et vaadata, kuidas Franz elab oma pere keskel.

Kui ma vahel näin uhkustavat oma võitlusosavusega, siis palun ikka meeles pidada, et võitlemine on mu elukutse. Ja nii ma olengi uhke selle üle, et kahel planeedil pole kunagi leidunud suuremat sõjameest kui Heliumi prints John Carter.

"Kohtunikud," lausus ta, " käesoleval juhul ei saagi olla kahesugust otsust. John Carter ei või kauem olla Heliumi printsiks..." ta peatus, "kuid selle asemel olgu ta Barsoomi sõjajumalaks!"

Neil varastel päevadel armastasid omaealised teda väga, ja külas nähti teda alati koos kahe peaaegu samavanuse tüdrukuga kõrvuti koolist koju tulemas - keskel sammus Tess, juba teab mis ajast oma esialgse värvi kaotanud villase kleidi peal kena võrkja mustriga roosa sitspõll, - pikkade peente säärte ümber pingule tõmmatud sukad, mille põlveotstest silmad maha olid jooksnud, kui ta mööda kraaviperve kükitades haruldasi taimi ja kive otsis; tema tollal tuhakarva juuksed olid otstest ülespoole kaardu nagu pajakonksud; mõlemad äärepoolsed tüdrukud hoidsid tal piha ümbert kinni, Tess aga oli oma käed asetanud kaaslastele õlale. Vanemaks saades ja taipama hakates tundis Tess ema vastu otse maltusiaanlikku pahameelt, et see nii mõtlematult talle väikevendi ja -õdesid juurde muretses, kuigi neid nii raske oli hoida ja toita. Emal oli muretu lapse aru: Joan Durbeyfield oli ses suures Jumala peale lootjate perekonnas lihtsalt veel üheks lapseks - ja sugugi mitte kõige vanemaks. Ometi oli Tess mudilaste vastu väga lahke ja hakkas abistamiseks kohe pärast kooli lõpetamist naabertaludes heina- ja lõikustöödel käima; veelgi enam meeldis talle lõpsmine ja võilöömine, mille ta juba siis selgeks õppis, kui isa veel lehmi pidas, ning kärme käega, nagu ta oli, paistis ta selle töö peal kohe silma.