Tooted

See raamat ei ole kahjuks Jossif Vissarionovita Stalinist. Ei heast ega halvast. Ehkki siin kohtab mitmeid tegelasi punase tsaari õukonnast, Stalinit ennastki, pole tegu ajaloolise romaaniga. See on isevärki sissevaade kirjaniku lapsepõlve, uurimus nõukogude diplomaatide peres sirguva lapse mentaliteedi muundumisest, nooruki maailmapildi kujunemisest, noore mehe spontaansest mässust Süsteemi vastu. Ent ennekõike on see lugu isa ja poja suhetest, kahe põlvkonna pattude vastastikusest peegeldusest ja ühtlasi pilguheit ühele ammusele kirjanduslikule skandaalile peaosalise silmade läbi.

Kogumikku kuulub kolmteist juttu armeenlaste elust. Kõik kokku on see aga perekonnasaaga – ühe perekonna mitme põlvkonna lugu. See on lugu inimestest, kes on läbi elanud palju raskeid katsumusi, kuid on siiski suutnud oma südames säilitada headuse, inimlikkuse ja armastuse üksteise vastu. «Inimesed, kes on alati minuga» räägib vanematest ja lähedastest, kes toetavad meid kogu elu – isegi siis, kui neid enam ei ole, isegi nähtamatult – ning kujundavad meid selleks, kes me oleme.

1986. Adrien, Étienne ja Nina on kümneaastased. Nad tutvuvad koolis, saavad ruttu lahutamatuteks sõpradeks ning tõotavad üksteisele, et jäävad kokku isegi siis, kui kunagi tulevikus kodusest väikelinnast Pariisi elama kolivad. 2017. Järvepõhjast leitakse auto, milles on paarkümmend aastat tagasi kaheksateistaastaselt kadunud tüdruku surnukeha. Juhtumit asub kajastama ajakirjanik Virginie, paljastades sammhaaval seosed sünge leiu ja kunagi ebaharilikult lähedase, kuid nüüdseks suhted katkestanud kolmiku vahel. „Kolm" on ühelt poolt kujunemisromaan, teisalt aga ootamatute pööretega põnevuslugu inimsuhetest, saatuslikest valikutest ja paljastustest, mis ulatuvad läbi kolme aastakümne. Valérie Perrin on üks viimaste aastate enim müüdud ja tõlgitud prantsuse kirjanikke, kellelt on eesti keeles ilmunud romaanid „Lilledele värsket vett" (2022) ja „Pühapäeva rüppe unustatud" (2023).

„Lollpeade liit" on 1980. aastal, kümme aastat pärast autori surma avaldatud omapärane kelmiromaan, mis võitis 1981. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia ning on üks kaasaegse USA kirjanduse tähtteoseid. Raamat kõneleb peategelase Ignatius J. Reilly, laisa ülekaalulise isehakanud misantroobist õpetlase sageli absurdsetest äpardustest ja seiklustest 1960ndate USA lõunaosariikides.

„Loomade farm" ja „1984" on kahtlemata Orwelli kõige tuntumad teosed. Ehkki kirjutatud enam kui 50 aasta eest, pole need kaotanud aktuaalsust ja teravust ka 21. sajandi alguses. Totalitaarsed riigid pole tänaseks kuhugi kadunud, meedia abil korraldatav ajupesu on hoopis suuremad mõõtmed omandanud ning Orwelli poliitikloomi või loompoliitikuid võib kohata igal sammul.

Ühel päeval saab Agnès telefonikõne politseist: just leiti tema tädi Colette'i surnukeha. Agnès on veendunud, et tegemist peab olema eksitusega, sest tädi Colette suri kolm aastat tagasi. Kuid surnukeha juurest on leitud Colette'i isikutunnistus koos Agnèsi telefoninumbri ja temale adresseeritud viimaste soovidega. Agnés naaseb oma lapsepõlvekoju, väikesesse Burgundia linna, et veidrasse olukorda selgust tuua. Kes too surnud naine tegelikult on? Ja kui ta on tõepoolest Colette, siis kes on maetud surnuaeda tema nimega hauda? „Minu kallis tädi" on põnevaid intriige täis romaan kahest erinevasse põlvkonda kuuluvast ja erinevate eluteedega, kuid ometi põimunud saatustega naisest.

Diane on 31-aastane, kui kaotab oma abikaasa ja tütre. Aasta hiljem võitleb ta ikka veel leinaga, mis matab kõik muu. Ta süda lööb, aga ta ei ela. Et pääseda valusatest mälestustest, mõistmatutest vanematest ja liiga abivalmis sõbra pealetükkivusest, otsustab ta teostada oma surnud mehe unistuse ning pageb kodulinnast Pariisist kolkakülla Iirimaa rannal. Kas on võimalik, et just seal, tuulest ja vihmast räsitud üksildases maakohas näeb ta tunneli lõpus jälle valgust?

Raamat "Pühapäeva rüppe unustatud" räägib loo, kus 21-aastasene Justine ja tema onupoeg Jules elavad vanavanematega, sest mõlema vanemad hukkusid aastaid tagasi müstilises autoõnnetuses. Justine töötab hooldajana Hortensia-nimelises vanadekodus, kus ta sõbruneb ligi saja-aastase Hélène'iga. Taaselustades oma mälestusi armastusest ja sõjast, julgustab Hélène ka Justine'i oma perekonna kaotusele ja minevikusaladustele otsa vaatama. Kuid ühel päeval hakkab vanadekodus segadust külvama anonüümne helistaja, kes toob päevavalgele jahmatava tõe. Valerie Perrin kogus laiema tuntuse oma raamatuga "Lilledele värsket vett". Autori 2024. aastal ilmunud "Pühapäeva rüppe unustatud" on sarnaselt eelmise raamatuga ühtaegu kurb ja ilus, traagiline ja soe.

Väikeses Armeenia linnas sureb müürsepp Simon. Ta on elanud pika elu, teeninud ära kaaslinlaste austuse, kuid olnud ka kuulus loendamatute armulugude poolest. Nii kogunevadki Simoni koju teda viimsele teele saatma kõik naised, keda ta on kunagi armastanud. Ja igaühel neist on oma lugu.

Harry Haller on ühteaegu kentsakas ja uje ning pistab rinda psühholoogilise kriisiga, milles on palju autori enda samast eluperioodist. Kaootiline kombinatsioon Jungi, Nietzsche ja budismi teooriatest on läbi Hesse sule omandanud meisterliku ja erudeeritud võrgustiku eksistentsiaalsetest arutlustest ja probleemidest.

Leedu proosa- ja näitekirjaniku Marius Ivaškevičiuse „Väljaheitmine" on tõestisündinud lugude põhjal valminud odüsseia noorest vihasest mehest, kes rändas koos teiste saatusekaaslastega Londonisse õnne otsima. Selles romaanis valab autor proosavormi üle kultusdraama „Väljaheitmine", tungides veel sügavamale, olles veel emotsionaalsem ja detailsem.

Ühe eksistentsialistliku kirjanduse säravaima teose tegevus toimub füüsiliselt Camus'le koduses Alžeerias, vaimselt aga moodsa inimese heitlikus ja absurdi piiril kõikuvas teadvuses. End juba pikka aega oma elus ja keskkonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mis nii sündmuse kui selle tagajärgedena aitab tal pisutki maailma ja elu mõtestada.