Ühel päeval saab Agnès telefonikõne politseist: just leiti tema tädi Colette'i surnukeha. Agnès on veendunud, et tegemist peab olema eksitusega, sest tädi Colette suri kolm aastat tagasi. Kuid surnukeha juurest on leitud Colette'i isikutunnistus koos Agnèsi telefoninumbri ja temale adresseeritud viimaste soovidega. Agnés naaseb oma lapsepõlvekoju, väikesesse Burgundia linna, et veidrasse olukorda selgust tuua. Kes too surnud naine tegelikult on? Ja kui ta on tõepoolest Colette, siis kes on maetud surnuaeda tema nimega hauda? „Minu kallis tädi" on põnevaid intriige täis romaan kahest erinevasse põlvkonda kuuluvast ja erinevate eluteedega, kuid ometi põimunud saatustega naisest.

Aasta Raamat 2022 Finalist. Violette Toussaint on Prantsusmaa väikelinna kalmistuvaht, kelle majakeses käivad ennast soojendamas ja oma saladusi pihtimas leinajad, hauakaevajad, matusekorraldajad ja kohalik küree. Ühel päeval tuleb Violette'i jutule politseikomissar, kelle hiljuti lahkunud ema soovis, et ta tuhk pandaks ühe esmapilgul täiesti võõra inimese hauale. Mis neid kaht sidus? Ja kuidas on see kõik seotud Violette'i ja politseikomissari endaga? Enam kui kolmekümnesse keelde tõlgitud romaan on ühtaegu traagiline ja ilus, naljakas ja soe, prantslaslikust sarmist ja meeldejäävatest karakteritest tulvil.

1986. Adrien, Étienne ja Nina on kümneaastased. Nad tutvuvad koolis, saavad ruttu lahutamatuteks sõpradeks ning tõotavad üksteisele, et jäävad kokku isegi siis, kui kunagi tulevikus kodusest väikelinnast Pariisi elama kolivad. 2017. Järvepõhjast leitakse auto, milles on paarkümmend aastat tagasi kaheksateistaastaselt kadunud tüdruku surnukeha. Juhtumit asub kajastama ajakirjanik Virginie, paljastades sammhaaval seosed sünge leiu ja kunagi ebaharilikult lähedase, kuid nüüdseks suhted katkestanud kolmiku vahel. „Kolm" on ühelt poolt kujunemisromaan, teisalt aga ootamatute pööretega põnevuslugu inimsuhetest, saatuslikest valikutest ja paljastustest, mis ulatuvad läbi kolme aastakümne. Valérie Perrin on üks viimaste aastate enim müüdud ja tõlgitud prantsuse kirjanikke, kellelt on eesti keeles ilmunud romaanid „Lilledele värsket vett" (2022) ja „Pühapäeva rüppe unustatud" (2023).

Raamat "Pühapäeva rüppe unustatud" räägib loo, kus 21-aastasene Justine ja tema onupoeg Jules elavad vanavanematega, sest mõlema vanemad hukkusid aastaid tagasi müstilises autoõnnetuses. Justine töötab hooldajana Hortensia-nimelises vanadekodus, kus ta sõbruneb ligi saja-aastase Hélène'iga. Taaselustades oma mälestusi armastusest ja sõjast, julgustab Hélène ka Justine'i oma perekonna kaotusele ja minevikusaladustele otsa vaatama. Kuid ühel päeval hakkab vanadekodus segadust külvama anonüümne helistaja, kes toob päevavalgele jahmatava tõe. Valerie Perrin kogus laiema tuntuse oma raamatuga "Lilledele värsket vett". Autori 2024. aastal ilmunud "Pühapäeva rüppe unustatud" on sarnaselt eelmise raamatuga ühtaegu kurb ja ilus, traagiline ja soe.