Tooted

See on romaan hüljatutest 1960. aastate Pariisis: aeglaselt surevast juudimutist Rosast, kes on endine prostituut ja teenib elatist litsilaste hoidmisega; transvestiit Lolast, kes on kunagine Senegali poksitšempion; vanast üksildasest araabia vaibakaupmehest Hamilist, kelle lahutamatu kaaslane on Victor Hugo „Hüljatud"; ning Momost, kes on üks Rosa litsilastest ja teose minategelane. Momo jutustus puudutab ühtaegu valusalt ja koomiliselt vananemise traagikat, holokausti mõjusid, prostituutide ja immigrantide trööstitut elu ning püüdu pageda „heaoluühiskonna" sotsiaalhoolekande ja inimestel mitte surra laskva meditsiini eest.

Kogumikku kuulub kolmteist juttu armeenlaste elust. Kõik kokku on see aga perekonnasaaga – ühe perekonna mitme põlvkonna lugu. See on lugu inimestest, kes on läbi elanud palju raskeid katsumusi, kuid on siiski suutnud oma südames säilitada headuse, inimlikkuse ja armastuse üksteise vastu. «Inimesed, kes on alati minuga» räägib vanematest ja lähedastest, kes toetavad meid kogu elu – isegi siis, kui neid enam ei ole, isegi nähtamatult – ning kujundavad meid selleks, kes me oleme.

1986. Adrien, Étienne ja Nina on kümneaastased. Nad tutvuvad koolis, saavad ruttu lahutamatuteks sõpradeks ning tõotavad üksteisele, et jäävad kokku isegi siis, kui kunagi tulevikus kodusest väikelinnast Pariisi elama kolivad. 2017. Järvepõhjast leitakse auto, milles on paarkümmend aastat tagasi kaheksateistaastaselt kadunud tüdruku surnukeha. Juhtumit asub kajastama ajakirjanik Virginie, paljastades sammhaaval seosed sünge leiu ja kunagi ebaharilikult lähedase, kuid nüüdseks suhted katkestanud kolmiku vahel. „Kolm" on ühelt poolt kujunemisromaan, teisalt aga ootamatute pööretega põnevuslugu inimsuhetest, saatuslikest valikutest ja paljastustest, mis ulatuvad läbi kolme aastakümne. Valérie Perrin on üks viimaste aastate enim müüdud ja tõlgitud prantsuse kirjanikke, kellelt on eesti keeles ilmunud romaanid „Lilledele värsket vett" (2022) ja „Pühapäeva rüppe unustatud" (2023).

Aasta Raamat 2022 Finalist. Violette Toussaint on Prantsusmaa väikelinna kalmistuvaht, kelle majakeses käivad ennast soojendamas ja oma saladusi pihtimas leinajad, hauakaevajad, matusekorraldajad ja kohalik küree. Ühel päeval tuleb Violette'i jutule politseikomissar, kelle hiljuti lahkunud ema soovis, et ta tuhk pandaks ühe esmapilgul täiesti võõra inimese hauale. Mis neid kaht sidus? Ja kuidas on see kõik seotud Violette'i ja politseikomissari endaga? Enam kui kolmekümnesse keelde tõlgitud romaan on ühtaegu traagiline ja ilus, naljakas ja soe, prantslaslikust sarmist ja meeldejäävatest karakteritest tulvil.

„Lollpeade liit" on 1980. aastal, kümme aastat pärast autori surma avaldatud omapärane kelmiromaan, mis võitis 1981. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia ning on üks kaasaegse USA kirjanduse tähtteoseid. Raamat kõneleb peategelase Ignatius J. Reilly, laisa ülekaalulise isehakanud misantroobist õpetlase sageli absurdsetest äpardustest ja seiklustest 1960ndate USA lõunaosariikides.

Diane on 31-aastane, kui kaotab oma abikaasa ja tütre. Aasta hiljem võitleb ta ikka veel leinaga, mis matab kõik muu. Ta süda lööb, aga ta ei ela. Et pääseda valusatest mälestustest, mõistmatutest vanematest ja liiga abivalmis sõbra pealetükkivusest, otsustab ta teostada oma surnud mehe unistuse ning pageb kodulinnast Pariisist kolkakülla Iirimaa rannal. Kas on võimalik, et just seal, tuulest ja vihmast räsitud üksildases maakohas näeb ta tunneli lõpus jälle valgust?

Raamat "Pühapäeva rüppe unustatud" räägib loo, kus 21-aastasene Justine ja tema onupoeg Jules elavad vanavanematega, sest mõlema vanemad hukkusid aastaid tagasi müstilises autoõnnetuses. Justine töötab hooldajana Hortensia-nimelises vanadekodus, kus ta sõbruneb ligi saja-aastase Hélène'iga. Taaselustades oma mälestusi armastusest ja sõjast, julgustab Hélène ka Justine'i oma perekonna kaotusele ja minevikusaladustele otsa vaatama. Kuid ühel päeval hakkab vanadekodus segadust külvama anonüümne helistaja, kes toob päevavalgele jahmatava tõe. Valerie Perrin kogus laiema tuntuse oma raamatuga "Lilledele värsket vett". Autori 2024. aastal ilmunud "Pühapäeva rüppe unustatud" on sarnaselt eelmise raamatuga ühtaegu kurb ja ilus, traagiline ja soe.

Väikeses Armeenia linnas sureb müürsepp Simon. Ta on elanud pika elu, teeninud ära kaaslinlaste austuse, kuid olnud ka kuulus loendamatute armulugude poolest. Nii kogunevadki Simoni koju teda viimsele teele saatma kõik naised, keda ta on kunagi armastanud. Ja igaühel neist on oma lugu.

Ühe eksistentsialistliku kirjanduse säravaima teose tegevus toimub füüsiliselt Camus'le koduses Alžeerias, vaimselt aga moodsa inimese heitlikus ja absurdi piiril kõikuvas teadvuses. End juba pikka aega oma elus ja keskkonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mis nii sündmuse kui selle tagajärgedena aitab tal pisutki maailma ja elu mõtestada.