Ülevaade eesti teatriloost. Asjade algust teades on teatri tänane päev kindlasti paremini mõistetav. Mis on ühist Georg Lurichil ja Eesti teatri esmalavastustel? Millised emotsioonid ja kired on eesti teatriilmas möllanud? Milliseid vaatemänge pakkusid laulupeod? Hillar Palamets ei vaja tutvustamist. Tema mahlakad ja faktitäpsed ajaloojutustused, mis on kokku sobitatud omaaegsete kirglike mälestuskildudega, ei jäta kedagi külmaks. Raamatut võib häbenemata soovitada lugemiseks ka nooremale rahvale, sest põnevate lugude kaudu võib kultuuripisik täiesti märkamatult külge hakata.

Mitmekülgse isiksuse Hanno Kompuse avaldatud artikleid, mis on siin raamatus komponeeritud dünaamilisest staatilisema poole: alates tantsust ning matkadest, üle ooperi, maalikunsti ja plastika - staatilise ehituskunsti ja staatilisest staatilisema ruumikujundi - riigi - suunas.

2000. aastal ilmus Arne Miku sulest raamat «Katkenud laulukaar», milles on juttu põhiliselt nendest estoonlastest, kes 1944. aasta sügisel põgenesid pealetungivate Nõukogude vägede eest läände. Oma uues raamatus vaatleb Arne Mikk neid aastaid, mil varemetes Estonia teater uuesti jalule tõusis, oma majja tagasi kolis ja aastate jooksul taas eesti kultuurielus auväärse koha kätte võitis. Mikk ei kirjuta ainult hoone taastamisest, vaid ka ajast teatri ümber ning inimestest, kes selles ajas ja majas tookord tegutsesid. Raamatus on kokku üle 180 foto ja illustratsiooni, paljud neist seni avaldamata.

F. Scott Fitzgerald ja Zelda Sayre – eakaaslased pidasid neid dzässiajastu unelmate paariks. Mõlemad andekad, ilusad ja elujanused, uskusid nad ka ise, et suudavad teostada ameerikate unelmat rikkusest, kuulsusest ja seltskondlikust edukusest. Ent liialdused, alkoholisõltuvus ja psüühiline kokkuvarisemine tegid hetkelisele säravale tõusule lõpu. Nende ande ja temperamendi, soovide ja võimaluste vaheline konflikt viis katastroofini. Kirjandusest sai nende võistlevate ambitsioonide lahinguväli. Kirglikust seotusest hoolimata kaugenesid nad teineteisest aina enam. F. Scott Fitzgerald suri 44-aastaselt. Zelda elas – peamiselt psühhiaatrite järelvalve all – temast kaheksa aastat kauem. Alles ravialusena söendas ta kirja panna oma ainsa romaani "Save me the Waltz" – "Kas ma tohin teid valsile paluda?"