Kogumik "Sümbolid" sisaldab 76 luuletust ja kuus esseed läbi W. B. Yeatsi loomingu kuue aastakümne. Loomingu kolm perioodi on jaotatud tsüklitesse "Roos", "Mask" ja "Ratas". Noorusluule, mille keskmes seisab roosi kujund, ühendab sümbolistlikku dekadentsi iiri rahvaluule motiividega. Teise tsükli luuletustes asendub "keldi hämarus" kõnekeelse stiili ja ajakajaliste teemadega. 20. sajandi alguskümnendeil töötas Yeats välja teooria vastand-minast ehk maskist, mille kunstnik oma argipäevase isiku ette vormib. Yeatsi hilisluule keskmes on nägemus ajalooratta igavesest kordumisest. Yeats uskus, et inimeste ja rahvaste saatusekäike määravad teispoolsed meeleolud ja kired. Arusaamu iiri kultuurist ja iseenda loomingust avavad Yeatsi esseed "J. M. Synge ja tema aja Iirimaa" ja "Üldine sissejuhatus minu loomingusse". "Keha sügis" ja "Luule sümbolism" esindavad noore Yeatsi luuleteooriat ning pikem essee "Per amica silentia lunae" arendab müstilist õpetust hingedest ja sümbolitest. William Butler Yeats (1865–1939) oli iiri luuletaja ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat, kelle kohta T. S. Eliot on öelnud: "Sündinud ilma, kus "kunst kunsti pärast" oli üldiselt tunnustatud doktriin, ja elades sinnamaani, kus kunstilt nõutakse ühiskondlike sihtide tööriistaks olemist, jäi ta kindlaks õigele vaatele, mis asub nende kahe vahel, ehkki pole üldse nendevaheline kompromiss, ja näitas, et oma taiet ausalt ja tervenisti teeniv kunstnik osutab ühtaegu oma rahvale ja kogu maailmale suurima võimaliku teene". Luuletamise kõrval lõi Yeats kaasa rahvuslikus liikumises ja salaseltsides. Yeatsi luule müüdistab isikliku elu sündmusi, kujutades neid isikuüleste igaveste jõudude taaskordse läbimänguna. Tema kujundite juured on hermeetilistes õpetustes ja isiklikus astroloogiasüsteemis. Yeatsi loomingust on eesti keeles raamatuna ilmunud "Punane Hanrahan" (tlk M. Luht, 1939), "Luulet" (1990), "Punane Hanrahan" (tlk K. Kaer, 2002) ning mitu kogumikku iiri muinasjutte. Käesolevasse valimikku on võetud ka Ants Orase ja Marie Underi tõlked. Koostanud, tõlkinud ja kommenteerinud Märt Väljataga

Eesti Kunstimuuseumi filiaalis, Kadrioru kunstimuuseumis toimuva näitusega "Vene valitsejad" (20.10.2006-27.05.2007 ja 15.06.–09.09.2007) kaasnev mahukas raamat sisaldab oma ala tunnustatud erialaspetsialistide artikleid nii Venemaalt (Riiklik Ermitaaž) kui ka Eestist (Eesti Kunstimuuseum, Tartu Ülikool).

Teemad: Vene valitsejate portreed Eesti muuseumide kogudes; Vene valitsejate külaskäigud Eestimaale; Vene valitsejate portreed Riikliku Ermitaaži näitustel jne. Raamat on rikkalikult illustreeritud ja sisaldab Vene keiserlike ordenite loetelu, teoste kataloogiosa ja Vene valitsejate eluloolisi andmeid.

Enam kui paar tuhat aastat tagasi valmistatud vanakreeka keraamikat on tänapäevani säilinud rohkesti ning selle maalingud on suurepärane allikas antiikaja inimese eluolu ning maailmapildi tundmaõppimiseks. Kreeka vaaside kaunid pildid ja mitmekesine vormivalik annavad tunnistust nii kreeklaste praktilisest meelelaadist, väljendusrikkusest kui iluihalusest. Kreeka vaaside elukaare juurde kuulub ka nende sajanditepikkune uurimislugu, mis avab samm-sammult vaaside ja nende maalingute valmistamise tehnoloogia arengu, otsib tõlgendusi maalingute ideestikule ja inimeste eluviisile. Esmakordselt eesti keeles vanakreeka keraamikast süsteemset ülevaadet pakkuv raamat on mõeldud kõigile, kes huvituvad maailma asjadest ja arengutest, kuid kindlasti antiigi- ja kunstihuvilistele.

Houellebecqi kolmanda romaani „Platvorm” (2001) peategelane, blaseerunud riigiametnik, kel pole inimkonna suhtes enam mingeid illusioone, avastab, et õnn võib siiski võimalik olla. Analüüsides turismi ja kapitalistlikku süsteemi laiemalt, pakub Houellebecq turuseaduste ja kõikehõlmava tarbimise käes kalestunud lääne inimesele oma kummalise, äraspidise „optimismiga” õnnestavat lohutust, olgu või ajutist kergendust – võib vist öelda, et selle võimalikkus (või hoopis võimatus?) ongi romaani peateema. Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus” – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine.