Tooted

„Kas kohupiima saab kohukestest? Kas maakera on lapik? Kas puude taga on mets?“ küsis väljapaneku kuraator Mari Kartau, kes teab, et need vindiga küsitud laused ei töga mitte suusoojaks, vaid täkkesse. Kunstnike liidu ja kolmekümnendat juubelit tähistava Maalehe koostööst sündinud näituse jaoks loodud taiesed olid selle elavaiks tunnistajaiks, sest nagu tõdes kuraator: nad vahendavad pigem reaalsusekauget nostalgilist, romantilist ja utoopilist pilti maaelust.

Kevadnäitusel prooviti kaardistada olukorda ja vaadata kui lähedale annab astuda maarahvale. Paremat partnerit kui maaelu kajastav nädalaleht koos EKLi kutsutud kuraatori Mari Kartauga on raske ette kujutada.

Maalehe peatoimetaja Andres Eilart: „Juubeli puhul otsustasime maateemad Eesti peaväljakule tuua. Kaasasime selleks lugejaid ja kunstnikke, et üheskoos teha midagi suurejoonelist ja erilist. Alati aitab üks tummine tükk head eesti kunsti tabada teemat kõige rabavamalt ning jäädvustada elu kõige kestvamalt“.

Eesti muuseumiühingu ja kultuuriministeeriumi tunnustusauhinna Muuseumirott 2008 peapreemia võitnud näitusega "Iluraam – raami ilu” (Adamson-Ericu muuseum, 08.03.–08.06.2008) kaasnev kataloog, mis tutvustab raame ja nende tähendust läbi ajaloo. Teemat on põhjalikult lahanud Eesti Kunstimuuseumi spetsialistid, aidates paremini mõista tööde ja raamide nõuetekohase säilivuse, vormistamise tehniliste võtete ja hooldusega seotud probleeme ning hinnata kunstiteoste lahutamatuteks kaaslasteks olevaid iluraame.

Eesti Kunstnike Liidu 18. aastanäitus toob Tallinna Kunstihoonesse, Kunstihoone galeriisse ja Tallinna Linnagaleriisse hulga erinevaid põlvkondi ja loominguplatvorme. 18. kevadnäitus on pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale ja Eesti Kunstnike Liidu 75. juubeliaastale. Näitus on kunstnikukeskne ja koosneb paljudest autonoomsetest tervikutest, kus igal esinejal on selgelt eristuv, tema nime kandev väljapanekupind.

 „Juubelikevad 2018“ on ka müüginäitus, mille kunstimessile sarnane formaat kannab eesmärki elavdada publiku kaasatust, ärgitada hinnangu- ja valikujulgust ning populariseerida kunsti omandamist.

Raamat ja dokumentaalfilm kaasnesid Kumu kunstimuuseumi näitusega "Raoul Kurvitz" (18.01.–21.04.2013). Trükis on valminud lähtuvalt äratundmisest, et Kurvitza kunstikukarjäär selle eri etappide, teemade ja produktsioonimahuga vajab pikemat lahtikirjutamist ning analüüsimist, kui näitusesaali võrdlemisi napp sissejuhatav seinatekst võimaldab. Kurvitz on olnud kunstnikuna aktiivne alates 1980. aastate keskpaigast ja tema pea 25 tegevusaasta sisse mahub nii eriilmeline loominguline tegevus kui ka lahkamist vääriv autorikuvand. Raamatuga kaasneb dokumentaalfilm DVD-l, millel on Kurvitza persoonilugu – kunstnik räägib oma elust ja loomingust, heites pilgu erinevatele koostööprojektidele ja partneritele ning lahates oma loomingulisi saavutusi. Filmis on üles võetud ka näituse ehitusprotsess (Kurvitza loomingu puhul on alati rohkesti küsimusi esitatud just tehnilise teostuse kohta) ja näitusevaated ehk valmistööd.

Käesolevas raamatus on huvi keskmes Teise maailmasõja järgsete kümnendite eesti maalikunst. Kumu kunstimuuseumi näitusel "Romantiline ja edumeelne. Stalinistlik impressionism Baltimaade maalikunstis 1940.–1950. aastatel” (22.01.–01.05.2016), millega raamat kaasneb, on eksponeeritud ka sama perioodi läti ja leedu kunst. Kõnealuse perioodi Baltimaade maalikunsti üldpildis on stalinistlikule impressionismile omaste hoiakutega loomingul kaalukas positsioon, kuna see andis – olgugi et paljuski illusoorse ja piiratud – eneserealiseerimisvõimaluse kunstnikele, kes olid kujunenud 1930. aastate hilisimpressionistliku, nn Pariisi-kooli mõjusfääris ning seisid ühtäkki silmitsi totalitaarse riigi kunstipoliitikaga.

Raamat kaasnes Kumu kunstimuuseumi näitusega "Sünkroonist väljas. Helikunstist vaatega minevikku” (27.09.2013–12.01.2014). "Sünkroonist väljas” käsitleb eelkõige eesti helikunsti arenguid 1960. aastatest kuni kaasajani välja. Enne 1990. aastaid saame rääkida heliga seotud praktikatest, kuna helikunsti termin võeti teadlikumalt ja laiemalt kasutusele alles 1990. aastatel. Eesti helikunsti ajalugu iseloomustab episoodilisus ja järjepideva diskursuse puudumine. Siiski saab seda vaadelda helikunsti üldiste arengute taustal läbi nende üksikute eksperimentide ja teoste, mis meie ajani on säilinud. Kaasaegsest eesti helikunstist saab rääkida alates 1990. aastate lõpust ning Kiwa ja Raul Kelleri tegevuse algusest. Raamatus on kuus artiklit: kuraatoritekstid Ragne Nukilt ja Kati Ilveselt nii näituse retrospektiivse kui ka kaasaegse osa kohta, Kiwa annab ülevaate nõukogude helikultuurist, Rootsi kirjandusprofessor Teddy Hultberg kirjutab Ilmar Laabani teksti/heli loomingust, Sven Vabar loob läbi lapsepõlve meenutuste ajaloolise fooni raadiokultuurist ning Kaur Garšnek ja Katrin Parbus kirjutavad tehnoloogia eksperimenaalsest vaimust.