Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

Pole kahtlust, et fosforiit on Eesti suurimaid rikkusi, mille võimaliku kaevandamise ümber liigub palju müüte ja väärinformatsiooni. Maakera elanike arv kasvab katastroofilise kiirusega ja sama kiirusega kasvab ka nälgivate inimeste arv, sest põllumajandussaadusi napib juba praegu. Eestis on Euroopa Liidu suurimad fosforiidivarud ja neid on võimalik keskkonnahoidlikult kaevandada-töödelda ning seda nii kohalike põllumeeste vajaduste rahuldamiseks kui ka ekspordiks. Oluline on see, et hinnalisest maavarast tõuseks tulu mitte üksnes kitsale ärimeeste ringile, vaid kõigile eestimaalastele. See nõuab seaduste karmistamist ja üldrahvalikku kontrolli. Käesolev raamat annab selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Möödanikus suudeti eesti keelt ja kultuuri ohustanud fosforiidi kaevandamine peatada, nüüd on aga olud teised ja teistsugune peab olema ka meie tegutsemine: eesmärgiks peaks olema Eesti Vabariigi inimeste heaolu.

„Kaka ja kevad” ning „Karneval ja kartulisalat” saavad järje! Andrus Kivirähki uus lasteraamat „Tont ja Facebook” sisaldab lugusid kärbsepirukast ja tatipuust, täispuhutavast vanaisast ja laulvast kuusepuust. Aga lugeda saab ka musimaiast herilasest, imelisest ketšupist, karvasest sülearvutist, saabastega supist ning veel paljudest kummalistest tegelastest. Pildid on raamatusse joonistanud Heiki Ernits ja nagu ikka Ernitsa puhul, võib tema pilte vaatama jäädagi.

Tööraamatu "Aastaringmäng" II osa jätkab kooliks valmistuva lapse aastaringi jaanuarist juunini. Raamatu ülesehitus on sarnane esimesele osale – peatükki alustab lugu, kus tegutsevad juba tuttavad lapsed. Järgnevad emakeele, matemaatika, loodus- ja kunstiõpetuse, muusika ning liikumise ülesanded. Õppimine kulgeb ikka mänguliselt ning aastaringi ja loodusega ühes rütmis. Emade ja õpetajatena on autorid raamatu koostamisel pidanud kõige olulisemaks lapse kasvamist kooliküpseks võimalikult loomulikus ja loovas keskkonnas. "Aastaringmäng" on sobiv õppimiseks nii kodus, lasteaias kui eelkoolis.