Tuntud ungari kirjaniku Géza Ottliku (1912–1990) romaan „Kool piiril“ käsitleb ühe Ungari piiri äärse sõjakooli sisemaalima. Lugu esitatakse kahe jutustaja, sõjakooli kahe kasvandiku vaatepunktist. Ühe – surnud Medve – mõtted pärinevad käsikirjast, milles ta kirjeldab detailselt kasvandike eluolu ning üritab võimalikult täpselt edasi anda kogu õhustikku. Teine jutustaja on Medve sõber Beebee, kes kommenteerib ja täiendab sõbra käsikirja. Kaks vaatepunkti ja kaks ajatasandit annavad kokku üldpildi. Näeme, kuidas värsked kasvandikud kaotavad piirsituatsioonis järk-järgult oma lapseliku süütuse ja on sunnitud valima: autonoomia, solidaarsus, pugemine või karjainstinkt. Nad õpivad, kuidas pidada vastu vaenulikus maailmas ning kuidas käia säästlikult ringi sõnade ja liigutustega. Romaan käsitleb moraalseid väärtusi ja on piisavalt üldistusjõuline, et pakkuda unustamatut elamust ning mõtlemisainet tänapäeva lugejale. Ungaris on „Kool piiril“ muutunud kultusromaaniks.

Romaan on mõjuvõimas fresko kõigist Vasco Pratolini inimlikest ja kirjanduslikest kogemustest. Teose juhtmotiivile on ettehaaravalt vihjatud juba ta varasemais töödes. «Vaeste armastajate kroonikas» jõuab autor sünteesini, mida võime vaid harva kohata ühe kirjaniku loomingulises arengus.

Oli tõesti viimane aeg taanduda, sest umbes saja meetri kaugusel asuvast metsast, mis varjas meie eest parempoolset silmapiiri, ilmus nähtavale vibude ja lingudega relvastatud pärismaalast. Paadini oli oma kakskümmend meetrit. Metslased ei lähenenud küll joostes, kuid ilmselt äärmiselt vaenulike kavatsustega, mida nad ka igati väljendasid. Ümberringi sadas kive ja nooli. 2., trükkVariantpealkiri: 20 000 ljööd vee allOriginaali pealkiri: Vingt mille lieues sous les mers

Romaanis on põimunud kolme orvuks jäänud lapse elukäigud. Etioopia poisi Solomoni ning üksteisest lahutatud Indiast pärit õdede Muna ja Sita lapsepõlv ning elud kulgevad 1970. aastatel omasoodu Addis Abebas, Bombays, Barcelonas ja Kuubal. Täiskasvanutena ristuvad nende teed aga Barcelonas. Mitmete lähimineviku sündmuste taustal hargnevad, tõsielust inspireeritud lood võiksid olla hääletoruks tuhandetele sarnastele. Realistlikud olukirjeldused avavad lugejale maakera eri paigus valitseva lohutu reaalsuse ja ühtlasi tohutu kultuurilise mitmekesisuse. See on jutustus, mis kompab sotsiaalseid ja kultuuripiire; lugu vastupanust, visadusest, unistustest - sellest, mis inimesi ühendab.