Neil päevil aga puhkes Idamaade kohal äike. Türgi kuulutas Venemaale sõja, vürstiriikide vabastamiseks määratud tähtaeg oli juba möödas; päev, mil türklased Sinope'i all hävitavalt lüüa said, polnud enam kaugel. Viimastes Insarovini jõudnud kirjades kutsuti teda järelejätmatult kodumaale. Ta tervis polnud ikka veel paranenud: ta köhis, oli nõrk, kannatas kergete palavikuhoogude all, kuid ta ei olnud peaaegu iialgi kodus. Ta süda lõi põlema: ta ei mõtelnud enam haigusele. Alatasa sõitis ta Moskvas ringi, kohtus vargsi mitmesuguste isikutega, kirjutas ööd läbi, oli päevade kaupa kadunud; ta teatas peremehele, et sõidab varsti ära, ja kinkis talle juba ette oma lihtsa mööbli...

Sisu:

• "Dubrovski"
• "Kapteni tütar"
• "Kadunud Ivan Petrovitš Belkini jutustused" 

"Dubrovski" aluseks on tõestisündinud juhtum, mille Puškini lähem sõber P. Nastšokin talle jutustas. Rikas ja tugev naaber oli kehva valgevene mõisniku Ostrovski paljaks laastanud, ta mõisa ära võtnud ja Ostrovski hakkas röövliks. Kuna altkäemaksude süsteem ja tsaariametnike müüdavus oli sel ajal laialt levinud, siis olid sellised üksteise paljaks laastamised mõisnike vahel üsna sagedased nähtused. Puškin võttis küll aluseks juhtumi Ostrovskiga, kuid tegi loo romantilise faabulaga keerulisemaks ja andis peakangelasele "õilsa röövli" iseloomujooned. Kuid selle, veidi kunstliku kuju seadis autor vene pärisorjuse raamidesse, mille ere kujutamine teeb "Dubrovski" üheks paremaks realistlikuks romaaniks vene kirjanduses üldse.

"Kapteni tütre" aines on võetud Pugatšovi mässu ajajärgust. Mäss puhkes Katariina II ajal, aastal 1773, Uurali kasakate keskel, kust kandus laiali Kaasani ja teistesse naaberkubermangudesse. Mässu põhjuseks oli üldine alama klassi rahulolematus valitsusega, mida oskas kasutada võimude poolt taga otsitav Doni kasakas Pugatšov, kes nimetas end keiser Peeter III-ks.

 

«Surilina» on teine raamat mõttelisest triloogiast, mille moodustavad Banville’i romaanid «Varjutus», «Surilina» ja «Muistne valgus». Juba «Varjutuses» põgusalt esinenud Cass Cleave saadab kirja tuntud kirjandusteadlasele Axel Vanderile ja ütleb talle, et teab tema kaht häbiväärset saladust. Vander sõidab Torinosse konverentsile ja ühtlasi kohtuma Cassandra Cleave’iga. Raamat on täis seoseid, millest omakorda hargnevad seosed ja viited tegelikult eksisteerinud isikutele ja sündmustele, kohati muutub teos unenäoliseks ning piir tegelikkuse ja kujutletava vahel läheb õhkõrnaks. Banville seab kahtluse alla iga väite, iga mälestuse, minevikku kirjutatakse üha uuesti ümber, ja tema võimas ning egotsentriline Vander jääb kauaks ja painavalt meelde.

"Forellipüük Ameerikas" peetakse üheks tugevamaks Brautigani teoseks. Ehkki Brautigani tekst võib kohati tunduda humoorikana, ei ole ta seda kaugeltki. Sel veidi hullumeelsel moel on Brautigan kirja pannud selle, mille ta ise läbi on elanud või mis moodi maailm talle parasjagu on paistnud. Ehkki hingelt luuletaja ja diagnoosilt skisofreenik, on ta proosateosed alati reaalsusega tugevalt seotud.