Raamatupood REaD | Kasutatud ja uued raamatud

Esimese ameeriklasena Nobeli kirjanduspreemia laureaadiks saanud Sinclair Lewise (1885-1951) sünnist möödus tänavu 120 aastat. Kirjaniku maailmakuulus ja arvatavasti populaarseim avara eepilise haardega romaan «Arrowsmith» (esmatrükk 1925) räägib kaasakiskuvalt noore arsti vaevarikkast eneseleidmisest ja kujunemisest küpseks teadlaseks, tema püüdest säilitada sõltumatust ja eneseväärikust, tema ees seisvatest rasketest valikutest. Tegemist on vaieldamatult maailmakirjanduse ühe tähtteosega, mille sära ja tunnetuslik väärtus pole aegade jooksul tuhmunud, pannes meid ka tänapäeval elu põhiväärtuste üle üha sügavamalt järele mõtlema.

Viieköitelisse indiaaniromaanide tsüklisse «Nahksuka jutud» kuuluv romaan, kus James Fenimore Cooper (1789-1851) idealiseerib möödunud ja nn. loomulikku inimest, vastandades need vulgaarsele olevikule ja rahaaplusest rikutud «tsivilisatsioonikandjatele».

"Huckleberry Finni seiklusi" peetakse esimeseks tõeliseks Ameerika romaaniks ja Mark Twaini parimaks kirjatööks.

Väljapaistva ameerika kirjaniku Ernest Hemingway (1899-1961) Esimese maailmasõja aineline romaan sõjast, separaatrahust ja armastusest.

Selle kogumiku artiklid on tekkinud autori uudishimust senikasutamata arhiivitoimikute või senimärkimata trükiste vastu. Vahel aga tasub uuesti üle vaadata ka materjalid, mida peetakse ammendatuks. Keegi ei saa kunagi pretendeerida lõplikule tõele. Sellepärast on ajaloo kohta kirjutatut alati võimalik täiendada, mida alljärgnevas ongi püütud teha Eesti aja- ja kultuuriloo mõnede aspektide, isikute ja sündmuste osas. Põhiliselt on need artiklid ilmunud erinevates väljaannetes eesti, vene või saksa keeles viimase tosina aasta jooksul, kuid käesoleva raamatu jaoks oluliselt täiendatud. Mitmed artiklid (Bulgarinist, Georg Bockist, Tartu kirikutest, Mahtra sõjast) sisaldavad täiesti uut materjali.

Ray Bradbury 1950. aastal ilmunud „Marsi kroonikad“ pole siiani kaotanud oma väärtust ja erilist kohta maailma ulmekirjanduses. On öeldud, et just see teos murdis barjääri, mis eraldas toonast teadusulmet peavoolukirjandusest, leidis hulgaliselt lugejaid väljaspool žanrifännide kogukonda ning tõi ühele ulmeautorile esmakordselt nn kõrgkirjanduslike ringkondade tunnustuse.

„Marsi kroonikate“ sisu võiks lühidalt kokku võtta kahe sõnaga – Marsi koloniseerimine. Ehkki teos käsitleb näiliselt Marsi tulevast asustamist maalaste poolt, on Bradbury jutud pigem lääts, läbi mille uurida minevikku. Teda ei huvita kosmoselendude mehaanika ega punase planeedi geograafiline maastik; need lood ei ole vähimalgi määral realistlikud, vaid justkui metafoorid, mis avavad inimloomuse eri tahke. Marsi surnud mered ja tühjad kõrbed muudavad Maalt tulnud sisserändajaid ning ajapikku saavad neist uued marslased.

 

Mõnikümmend aastat tagasi lõppesid metsad, järved ja jõed Soome kaardil sageli paksu punase joonega, millest ida pool polnud muud kui valge – seal algas suur tundmatu. Teadatahtmine äratab uudishimu ja nii püüdis raamatu autor juba koolipoisina piiluda idapiiri taha, et näha, mis seal tegelikult toimub. Tartu ülikoolis õppides võttis ta ette arvukalt reise kõigepealt paljudesse Ida-Euroopa riikidesse ja lõpuks ka Nõukogude Liitu ning oli seal mitmete murranguliste sündmuste pealtnägija ja osaline. Oma rännakutel läbi laguneva sotsialismileeri nägi ta mõndagi mõistetamatut ja imestamisväärset, kohtus paljude inimestega, kelle kaudu talle avanes nende maade argipäev. Timo Laine on vaatleja ja mõtiskleja, kes otsib vastust küsimusele, miks täiuslikuna näiv ideoloogia on sünnitanud nii ebatäiusliku praktika. Autori erilise huvi ja armastuse objektiks on väike naabermaa Eesti, kus ta elab koos eestlastega läbi kogu maa vabanemisprotsessi ja leiab 2006. aastal üllatusega, et ka talle on Eestis püstitatud mälestusmärk. Timo Laine (snd 1968) on Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu poliitikaajaloo ekspert ning Praha Karli ülikooli soome keele ja kultuuri lektor.

Kaitseliidu ajalugu ei ole senini meie ajaloolaste poolt põhjalikumalt uuritud, ainuke tõsine uurimus puudutab Kaitseliitu aastatel 1918-1924 ja seegi on ilmunud Soome ajaloolase sulest. Senini on põhjalikumalt uurimata ka Kaitseliidu laialisaatmine ja organisatsiooni liikmete edasine käekäik. Paljud kaitseliitlased langesid punaterrori ohvriteks? Milline oli kaitseliitlaste roll võitluses okupantidega? Milline oli nende roll Omakaitses? jne. Need on kõik küsimused, mis vajavad vastamist. Eesti on niivõrd väike ja meile on iga inimene väärtus, seega oleme oma eelkäijatele võlgu, meie kohus on välja uurida, milline oli Kaitseliidu liikmete käekäik ja mis oli see just selline. Käesolev kogumik sisaldab allikmaterjale, mis on seni olnud kättesaadavad valdavalt vaid ajaloolaste kitsale ringile. Ometi on need dokumendid esimene samm selgitamaks välja, mis siis ikkagi toimus esimestel okupatsiooniaastatel. Siin on mõtlemisainet nii tänastele kaitseliitlastele kui ka igale Eesti hea käekäigu eest muret tundvale lugejale. Meil on minevikust palju õppida, see mis olnud ei tohi enam iial korduda. See on ka tänase Kaitseliidu ülesanne.

Eesti punakaartlaste ja punaküttide üksuste loomine ja tegevus aastatel 1917–1920 on üks uurimisteemasid meie sõjaajaloos, mis on iseseisvuse taastamise järel unarusse jäänud. Nii-öelda valele poolele sattus Vabadussõja eel ja alul tuhandeid mehi, osa oma vabal tahtel, osa võõral sunnil. See on esimene tänapäevasest vaatepunktist antud ülevaade eestlastest punakaartlaste ja punaküttide tegevusest.

Poliitikas armastatakse sageli rääkida pendlist, mis kõigub vasakpoolsete ja parempoolsete ideoloogiate vahel. Käesoleva raamatu koostajad ning autorid on seda meelt, et liberalismi loomulikuks vastukaaluks on konservatism ning kui liberalismi kohati utopismini küündiv uuendusmeelsus ühiskonna tasakaalustatud toimimist halvama kipub, on aeg pöördeks teise suunda.

Raamat annab üksikasjaliku ülevaate Tallinna trammi ajaloost 1888. aastast tänapäevani. Väljaanne on illustreeritud fotodega.

Eesti Vabariigi aegse tuntud poliitiku, merendus- ja majandustegelase Johan Pitka (1872-1944) meenutused keskenduvad põhiliselt Vabadussõjale ja sellele eelnenud sündmustele, millest ta ise aktiivselt osa võttis. Autor jutustab Eesti rahvusväeosade, Omakaitse, Kaitseliidu loomisest, soomusrongide ja soomusautode ehitamisest ning rindetegevusest, merejõudude korraldamisest ja lahinguretkedest, Eesti sõjameeste vapratest tegudest.

"Kiisu aias lehti riisus" on autori debüütluulekogu, millesse on koondatud väikelasteajakirjades "Mesimumm" ja "Nööps" ilmunud luuletused ajavahemikus 2006-2015. Raamat on suunatud kõige pisematele- värsid on enamjaolt lühikesed, selgesõnalised ja kergesti riimuvad, sageli on kasutatud rahvalauludest tuntud sõnakordusi ja rütmi.

Raamatust leiad 22 heegeldatud tegelast, kelle hulgas on kaisuloomi, nukke ja mänguasju beebidele. Kõigis neis võib märgata nostalgiavarjundit, justkui pärineksid nad vanavanemate suvila pööningul asuvast päevinäinud kirstust. Lisaks sõnadele "pehme" ja "armas" võiks siinsete tegelaste kohta öelda ka veider, funky, lapik, mänguline, vintage, karune, kiiksuga. Raamat heidab armastatud mänguasja valmistamisele värske pilgu. Ka kogenud heegeldajal ei tohiks raamatu seltsis igav hakata, kuna uudne stilistika ja huvitav lõngavalik pakub rohkelt avastamisrõõmu. "Unustamatud lapsepõlvelelud" on Mari-Liis Lille neljas raamat, varem on temalt ilmunud "Võluväega mänguasjad" (Varrak, 2014), "Kaisuloomakirg" (Varrak, 2016) ja "Imeline nukumaailm" (Varrak, 2019). Mari-Liisi raamatuid on tõlgitud inglise, hispaania, hollandi, korea ja ungari keelde.

Elukutsete õppimist abistavad kaardid. Kaardi ühel poolel on pilt ja teisel poolel küsimus. Aseta kaardid lauale nii, et pildiga pool jääb allapoole. Loe lapsele kaardilt ette küsimus ja pärast vastuse saamist kontrollige koos vastuse õigsust kaardi pildiga poolelt. Elukutsete õppimise abivahend mudilastele. Komplektis on 24 kaarti.

Raamatus "Kus on tuukri koduke?" on naljakad luuletused lastele.