"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Lev Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme.

Suure vene kirjaniku Lev Tolstoi mälestused oma pika ja sisuka elu algusaastatest. See on romaan inimese vaimsest kasvust ja isiklikust arengust. Teoses puudutab autor rikkuse ja vaesuse, intiimsuse ja kaotuse, armukadeduse ja vihkamise filosoofilisi küsimusi, püüdlusi väljuda sisemiste vastuolude labürindist. Peategelane seisab silmitsi esimeste armastusmuredega, täitumata unistustega, edevuse tagajärgedega.

Viktor Pelevini romaani peategelane on krahv T, kellest algselt oleks pidanud saama Lev Tolstoi, tänapäevase ja kirikule meelepärase elulooromaani keskne kuju, kuid 21. sajandi algusesse jõudnud kirjastustegevuse mullistustes muundub ta võitluskunstide meistriks, kes kasutab osavalt mitmesuguseid, muuhulgas habemesse põimitud terariistu, pisipommidest rääkimata. Tolstoi nimest jääb alles ainult algustäht, kuid säilib krahvi tiitel ja nii mõndagi kirjaniku põhiolemusest. Krahv T põgeneb oma kodust Jasnaja Poljanas, üritades pääseda keisririigi salapolitsei käest. Oma teekonnal kohtab ta kabalistlikku olendit Arieli, kes väidab end olevat krahv T looja, seda küll viie seriaali-stsenaristi kaasabil, kes tegutsevad aeg-ajalt üsna omapäi. Selgub ka, et tänapäeva maailmas kannab see looja Ariel Edmundovitš Brahmani nime ja liigub Venemaa äriringkondades, mida ta siis 20. sajandi algusest pärit arusaamadega krahv T-le ülevaatlikult (ja pelevinliku värvika sarkasmiga) tutvustab. Vene kirjandusklassikat esindavad romaanis veel Fjodor Dostojevski ning filosoof ja müstik Vladimir Solovjov. «Tšapajevi ja Pustota» lugejaid ootab aga kohtumine noore Tšapajeviga.

"Anna Karenina" (1873-1877) on suuremaid sotsiaalseid romaane mitte ainult Tolstoi kunstilises pärandis, vaid ka kogu vene ja maailma klassikalise kirjanduse ajaloos. Selle väljapaistva teose jäädav ideeline ja kunstiline väärtus seisneb selles, et ta kogu oma rikkaliku ja mitmekülgse sisuga peegeldab vene elu, rahvusliku arengu tähtsamaid probleeme. Annat ei rahuldanud abielu, mis ei rajanenud tunnetel. Selles suhtes erines Anna ühiskonna koorekihist. Ta teadis, et ei saa kunagi vabalt armastada, et jääb igavesti häbistatud naiseks. Ometi pidas ta niisugust tulevikku paremaks abielust Kareniniga. Anna asus võitlema ühiskonna kõlblusvormide vastu, kuigi targa inimesena mõistis, et see võitlus lõppeb tema kaotusega. Jäänud ilma oma elumõttest, armastusest, küsis ta endalt: "Mis oleks olnud see, mis ei oleks olnud küll õnn, aga mitte ka piin."

Sisukatkend: "Vronski läks konduktori järel vagunisse ja seisatas kupee uksel, et väljuvale daamile teed anda. Seltskonnainimese kogenud vaistuga määras Vronski kohe, ainsa pilgu selle naise välimusele heitnud, ta kuuluvuse kõrgemasse seltskonda. Ta vabandas ja tahtis vagunisse minna, kuid tundis vajadust veel kord teda vaadata - mitte niipalju ta väljapaistva ilu ja selle elegantsuse ja tagasihoidliku graatsia pärast, mis ilmnes kogu ta kujus, vaid just sellepärast, et ta armsa näo ilmes, kui ta möödus Vronskist, oli midagi erakordselt õrna ja hella. Kui Vronski tagasi vaatas, pööras ka daam oma pea. Säravad, tihedate ripsmete tõttu tumedaina paistvad hallid silmad peatusid sõbralikult ja tähelepanelikult Vronski näol, otsekui tunnistades teda, ja pöördusid kohe möödakõndivale rahvajõugule, nagu kedagi otsides. Selles lühikeses pilgus jõudis Vronski märgata mahasurutud elavust, mis mängles ta näol ja tuksles ta säravates silmades ning painutas ta punased huuled vaevu märgatavaks naeratuseks. Nagu oleks mingi üleküllus täitnud kogu ta olemuse, nii et see tahtmatult avaldus kord ta pilgu säras, kord naeratuses."

Sisu:

• "Rünnak.Volontääri jutustus"
  
• "Metsaraiumine. Junkru jutustus"
  
• "Kaukaasia-mälestustest. Degradeeritu"
  
• "Markööri märkmed. Jutustus"
  
• "Sevastoopol detsembrikuus"
  
• "Sevastoopol mais"
  
• "Sevastoopol 1855. aasta augustis"
  
• "Laul lahingust Mustal jõel 4. augustil 1855. aastal"
  
• "Tuisk. Jutustus"
  
• "Kaks husaari. Jutustus"
  
• "Mõisniku hommik"

Sisu:

• "Vürst D. Nehljudovi märkmikust. Luzern"
  
• "Albert"
  
• "Kolm surma"
  
• "Perekonna õnn"
  
• "Kasakad. Kaukaasia jutustus"
  
• "Polikuška"
  
• "Idüll. Ära mängi tulega, saad kõrvetada"
  
• "Tihhon ja Malanja"
  
• "Holstomer"
  
• "Dekabristid"

Sisu:

• "Kreutzeri sonaat"
  
• "Saatan"
  
• "Françoise"
  
• "Läheb kalliks. Sündinud lugu"
  
• "Kellel on õigus?"
  
• "Peremees ja sulane"
  
• "Isa Sergius"
  
• "Kaks eri versiooni puukoorest katusega taru ajaloost"
  
• "Võltsitud kupong"

Sisukord:

• Esimene viinapõletaja
• Pimeduse võim
• Hariduse vili
• Elav laip
• Ja pimeduses paistab valgus
• Temast see kõik tuleb

Raamat sisaldab kaks jutustust Lev Tolstoi "Kogutud teoste" 2. köitest (Eesti Riiklik Kirjastus 1955). "Rünnak" on kirjaniku esimene sõjateemaline teos ja see on kirja pandud Kaukaasias 1852. a vahetute muljete järgi. Jutustuse "Metsaraiumine" aine sai Tolstoi 1853. a, kui ta võttis osa Kaukaasia korpuse operatsioonidest, kes sõjategevuse plaani kohaselt tegeles Tšetšnjas metsade maharaiumisega.

Seitsmes, redigeeritud trükk. Maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluvas romaanis kujutab Lev Tolstoi (1828–1910) vene ühiskonda 1805. ja 1812. aastate vahelisel, Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus.

Romaan algab veidi enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale, ajal, mil Venemaa aadel naudib oma kuldajastut, ja lõppeb 1812. aastal, kui Vene vägedel õnnestub prantslastele Borodino all hävitav löök anda. Oma sotsiaalse tausta ja maailmavaadete poolest on „Sõja ja rahu" tegelaskond väga mitmekesine, ulatudes lihtsõdurist keisrini välja. Sõjakeeristes, kus ristuvad erinevate ühiskonnakihtide püüdlused, saab ilmseks, kuivõrd hägus on piir ajaloo ja üksikisiku elu vahel. Ajaloosündmused mõjutavad nii või teisiti tegelaste isiklikku elu, ent ka ajaloosündmused ise võtavad kuju loendamatute isiklike sündmuste kaudu.

Seitsmes, redigeeritud trükk. Maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluvas romaanis kujutab Lev Tolstoi (1828–1910) vene ühiskonda 1805. ja 1812. aastate vahelisel, Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus. Romaan algab veidi enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale, ajal, mil Venemaa aadel naudib oma kuldajastut, ja lõppeb 1812. aastal, kui Vene vägedel õnnestub prantslastele Borodino all hävitav löök anda.

Oma sotsiaalse tausta ja maailmavaadete poolest on „Sõja ja rahu" tegelaskond väga mitmekesine, ulatudes lihtsõdurist keisrini välja. Sõjakeeristes, kus ristuvad erinevate ühiskonnakihtide püüdlused, saab ilmseks, kuivõrd hägus on piir ajaloo ja üksikisiku elu vahel. Ajaloosündmused mõjutavad nii või teisiti tegelaste isiklikku elu, ent ka ajaloosündmused ise võtavad kuju loendamatute isiklike sündmuste kaudu.

Seitsmes, redigeeritud trükk. Maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluvas romaanis kujutab Lev Tolstoi (1828–1910) vene ühiskonda 1805. ja 1812. aastate vahelisel, Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus.

Romaan algab veidi enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale, ajal, mil Venemaa aadel naudib oma kuldajastut, ja lõppeb 1812. aastal, kui Vene vägedel õnnestub prantslastele Borodino all hävitav löök anda. Oma sotsiaalse tausta ja maailmavaadete poolest on „Sõja ja rahu" tegelaskond väga mitmekesine, ulatudes lihtsõdurist keisrini välja. Sõjakeeristes, kus ristuvad erinevate ühiskonnakihtide püüdlused, saab ilmseks, kuivõrd hägus on piir ajaloo ja üksikisiku elu vahel. Ajaloosündmused mõjutavad nii või teisiti tegelaste isiklikku elu, ent ka ajaloosündmused ise võtavad kuju loendamatute isiklike sündmuste kaudu.

Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

Vene kirjanduse klassiku Lev Tolstoi laiahaardelisele filosoofilisele romaanile "Sõda ja rahu" kuulub autori kirjanduslikus pärandis keskne koht

Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

Vene kirjanduse klassiku Lev Tolstoi laiahaardelisele filosoofilisele romaanile "Sõda ja rahu" kuulub autori kirjanduslikus pärandis keskne koht

Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

"Sõda ja rahu" on Lev Tolstoi romaan, mida peetakse tema peateoseks. "Sõjast ja rahust" teevad vene ja maailmakirjanduse tähtteose mitte üksi Lev Tolstoi realistlik jutustamisoskus, vaid ka ajaloosündmuste ja ajalooliste seoste kujutamise ning tõlgenduse sügavus.

Romaanile «Sõda ja rahu» kuulub L. Tolstoi kirjanduslikus pärandis keskne koht. Tolstoi töötas romaani kallal kuus aastat. Algselt plaanis Tolstoi triloogiat dekabristidest, millest «Sõda ja rahu» (esialgse pealkirjaga «Lõpp hea, kõik hea») oleks moodustanud vaid esimese osa, käsitledes 1812. aasta sündmusi. 1825. ja 1856. a. sündmusi oleks käsitletud järgmistes osades. Ent peatselt piirab Tolstoi oma teemat kitsama ajaloolise epohhiga, samuti muutub keerulisemaks romaani idee. Ajalooliste materjalide erakordne rohkus ei mahu enam traditsioonilise ajaloolise romaani raamidesse. Autor uuris hoolikalt läbi tohutu hulga 1812. aasta sündmusi käsitlevaid ajaloolisi ürikuid, memuaare, kirju.

"Sõda ja rahu" on Lev Tolstoi romaan, mida peetakse tema peateoseks. "Sõjast ja rahust" teevad vene ja maailmakirjanduse tähtteose mitte üksi Lev Tolstoi realistlik jutustamisoskus, vaid ka ajaloosündmuste ja ajalooliste seoste kujutamise ning tõlgenduse sügavus.

"Sõda ja rahu" on Lev Tolstoi romaan, mida peetakse tema peateoseks. "Sõjast ja rahust" teevad vene ja maailmakirjanduse tähtteose mitte üksi Lev Tolstoi realistlik jutustamisoskus, vaid ka ajaloosündmuste ja ajalooliste seoste kujutamise ning tõlgenduse sügavus.

Maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluvas romaanis kujutab Lev Tolstoi (1828–1910) vene ühiskonda 1805. ja 1812. aastate vahelisel, Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus. Romaan algab veidi enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale, ajal, mil Venemaa aadel naudib oma kuldajastut, ja lõppeb 1812. aastal, kui Vene vägedel õnnestub prantslastele Borodino all hävitav löök anda. Oma sotsiaalse tausta ja maailmavaadete poolest on "Sõja ja rahu" tegelaskond väga mitmekesine, ulatudes lihtsõdurist keisrini välja. Sõjakeeristes, kus ristuvad erinevate ühiskonnakihtide püüdlused, saab ilmseks, kuivõrd hägus on piir ajaloo ja üksikisiku elu vahel. Ajaloosündmused mõjutavad nii või teisiti tegelaste isiklikku elu, ent ka ajaloosündmused ise võtavad kuju loendamatute isiklike sündmuste kaudu.

Romaan sõjakast vana usku vene rahvast, kes elab Tšetšeenia mägedes ja keda kutsutakse mäekasakateks.

Inglise ajaloolane Orlando Figes on tänapäeva üks kõige hinnatumaid Venemaa ajaloo uurijaid, kelle värske raamat "Nataša tants" annab põhjaliku ja paeluva ülevaate Venemaa kultuuriloost 18. sajandi algusest tänapäevani. Laiaulatuslik ning erakordseid lugusid ja tegelasi kätkev teos äratab ellu pika rea pärisorjadest kunstnikke ja aristokraate, revolutsionääre ja pagulasi, vaimulikke ja vabamõtlejaid, ning selle haare ulatub Sankt-Peterburgi kaheksateistkümnenda sajandi hiilgusest stalinistliku propagandaajastuni, rahvakunstist Aasia šamaanide maagiliste rituaalideni, Puškini luulest Mussorgski muusika ja Eisensteini filmideni. Figesi raamatu pealkiri pärineb kuulsast stseenist "Sõjas ja rahus", kus noor ja ilus krahvitar Nataša kuuleb rahvaviisi ning hakkab kohe vaistlikult selle rütmi ja samme tunnetades tantsima. Tolstoi näitab, et aristokraadid võivad olla küll suursugused ja välismaal hariduse saanud, kuid südames on venelased siiski venelased. Orlando Figes uuribki oma raamatus Nataša tantsu tähendust, neid sageli vastuolulisi impulsse ja ühiseid tajusid, mis on loonud maailma ühe kõige säravama kultuuri. Ta näitab, kuidas Venemaa identsuse tunne kehastub võib-olla suuremal määral kui mõnegi teise maa oma just kultuuris ning mitte üksnes suurepärases luules, muusikas, kirjanduses ja maalides, vaid ka selle üldlevinud ideedes, kommetes ja uskumustes. Hoolimata sellest, et Venemaa on tohutu suur ja seal leidub suuri erinevusi, on just see ainuladne temperament hoidnud koos nii Euroopast kui ka Aasiast pärit inimesi ja aidanud neil omaenda hirmsa ajalooga vastamisi seistes ellu jääda. Suurepäraselt kirjutatud ja vaimustavalt elav "Nataša tants" kinnitab vene kultuuri suurust ning toob esile nende inimeste tähelepanuväärsed elukäigud, kes on seda vormistanud. Orlando Figes on Londoni ülikkooli Birkbecki kolledži ajalooprofessor. Ta sündis 1959. aastal Londonis ja õppis ajalugu Cambridgei's. Enne Birkbecki tööle asumist oli ta Cambridge'i Ülikooli Trinity kolledži ajaloo õppejõud. Ta on kirjutanud raamatud "Talupoegade Venemaa", "Kodusõda" ja "Ühe rahva tragöödia". Neist viimane sai 1997. aastal Wolfsoni Ajalooauhinna, W. Smithi kirjandusauhinna, Longmani/History Today Aasta raamatu tiitli, NCR raamatuauhinna ja Los Angelese raamatuauhinna.

"Valitsuse maja" ei sarnane ühegi teise Vene revolutsioonist ja nõukogude võimueksperimendist varem ilmunud raamatuga. Yuri Slezkine'i teos, mille kohta võib öelda, et see on kirjutatud Tolstoi "Sõja ja rahu", Grossmani "Elu ja saatuse" või Solženitsõni "Gulagi arhipelaagi" traditsioone järgides, annab haaravas vormis täpse ja igakülgse pildi elust Moskva hiigelsuures kortermajas, kus nõukogude tipptegelased ja nende pered elasid enne, kui nad ise langesid stalinlike repressioonide ohvriks. Vankumatutest bolševikest ja uue maailma ehitajatest, kes on karastunud vanglates ja asumisel, saavad nüüd kõrged ametimehed, neil on perekond ja neilgi on oma olmemured, nad osalevad repressioonides, hukkavad rahvavaenlasi ja lõpuks hukatakse rahvavaenlastena ka nemad ise. Uus maailm jääb nende lastele …

Aastal 1931 valminud nn valitsuse maja, mis hiljem sai tuntuks kui maja kaldapealsel, asub teisel pool Moskva jõge Kremli vastas. Selles Euroopa suurimas kortermajas oli lisaks 505 möbleeritud korterile ka kõik muu vajalik alates kinost ja raamatukogust ning lõpetades tenniseväljaku ja lasketiiruga. Autor kirjeldab, kuidas maja asukad oma korterites elasid ja juhtisid Nõukogude riiki, kuni umbkaudu 800 nendest sattus viimaks vanglasse ja kaotas enamasti ka elu.

Kirjadele, dokumentidele, päevikutele, arvukatele intervjuudele ja sadadele haruldastele fotodele toetudes annab "Valitsuse maja" mitmekülgse ja unustamatu koondpildi peaaegu kõikidest toonase elu tahkudest kirjanduskriitikast kuni uute revolutsiooniteooriate, tulevikuennustuste ja punase terrorini.

Yuri Slezkine on California ülikooli ajalooprofessor, Ameerika teaduste ja kunstide akadeemia liige ning mitme auhinnatud ajalooraamatu autor.

Arne Hiobi teos heidab valgust vene religioonifilosoofia kujunemisele, klassikalisele kõrgajale ning religioonifilosoofia põhiprobleemidele. Tutvustatakse tähtsamaid filosoofe ning nende töid Venemaal ja välismaal. Raamatus leiavad käsitlemist slavofiilid (Homjakov, Kirejevski , Danilevski, Leontjev) ja suured kirjanikud (Tolstoi, Dostojevski, Solženitsõn), Solovjovist lähtuv vool (Florenski, Bulgakov, Berdjajev, Iljin) ja „euraaslaste koolkond" (Trubetskoi, Gumiljov, Dugin), samuti Venemaa bütsantsi traditsioon (Florovski, Schmemann, Men) jt.

Ivan Bunini nimi peaks eesti lugejatele juba tuttav olema, peaaegu kogu tema ilukirjanduslik looming on eesti keelde tõlgitud. Oma raamatutes kirjeldas ta vene külaelu ja vene aadli allakäiku. Tema romaanide klassikaline stiil seob teda pigem 19. sajandi vene suurte kirjanike – Turgenevi, Tolstoi ja Tšehhoviga – kui ta oma kaasaegsete modernistidega. Lisaks romaanidele ja lühijuttudele kirjutas Bunin ka luulet ja oli hinnatud tõlkijana. Pärast Vene revolutsiooni Bunin emigreerus, kuid kirjutas ka paguluses üksnes Venemaast.

Käesoleva raamatu kaante vahelt leiab lugeja neli romaani: "Küla", "Suhhodol", "Mitja armastus" ja "Arsenjevi elu".

Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890-1960) maailmakuulus romaan (esmatrükk 1957 Itaalias), kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Teose peategelaseks on arst ja poeet, kelle perekonnaelu pinged ja vaibumatu armastus oma muusa, teise mehe naise Lara vastu on nähtud Venemaad ja vene rahvast sajandi alguses vapustanud panoraamsete sündmuste taustal. Oma lüüriliseepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest, mistõttu seda on võrreldud Lev Tolstoi «Sõja ja rahuga». Romaani järgi on tehtud menukas film (režissöör David Lean).

"Tundes Urmast ligi 20 aastat, võtsin ma selle teose kätte neutraalse tundega. Sõbra raamat tasub ikka läbi lugeda. Juba esimestel lehekülgedel sain šoki. Ma ei ole kunagi midagi nii ehedat lugenud, kui, siis ehk ainult Tolstoi “Pihtimustes”. Selline ausus. Ilmselt tekib võime end nii väljendada peale lähedast kokkupuudet surmaga. Ka Dostojevski teoste sügavusele olevat kaasa aidanud see, et ta mahalaskmisel ellu jäeti. Ma ei suutnud seda raamatut enne käest panna, kui olin jõudnud viimase lehekülje viimase reani. Raamat haaras mind samamoodi nagu lapsepõlves loetud seiklusjutud, kuid nüüd oli kõik päris. Aitäh, Urmas, et Sa selle kõik kirja panid." — Alar Tamming

"Edukus äris ei tähenda edu isiklikus elus. Miks? Loe ja mõtle …" — Rain Lõhmus

"Euroopas on sündinud tänaseks 70 ükssarvikut ja Eestis 7. Iga sellise miljardifirma sätendava edu taga on sadu lugusid maailmas ringitormamisest, sassis suhetest ja otsas rahast. Ja kindlasti kümneid lugusid, kus oma varjatud roll on ayahuasca’l, politseil, surnukuuril, notaril, kanepil või kasvajatel. Aga on ainult üks Urmas, kes kõik selle kaadritaguse Sulle ausalt ja elegantselt ära räägib. Ta kirjutab nii hästi, et Sa ei usuks iial, et ta on pidanud elus viis korda rääkima õppima." — Sten Tamkivi