Viktor Suvorov on eesti lugejale seni tuntud ajalooraamatute autorina. "Kontroll" on aga ilukirjandus, võiks öelda poliitilis-fantastiline romaan. Tegevus toimub mõned aastad enne suure sõja algust Nõukogudemaal. Tegelasteks on mitmed ajaloolised isikud alates Stalinist, peamiselt siiski väljamõeldud persoonid. Lugu hargneb Stalini väljamõeldud ja realiseeritud kõikehaarava kontrollsüsteemi ümber. Fantastikasugemetele vaatamata on tegemist väga realistliku, detailirohke esituslaadiga, mis kaasahaaravalt viib lugeja selle ajastu, totaalse kontrolli ajastu õhustikku.

Miks Stalin kõrvaldas oma armee juhid Teise maailmasõja eelõhtul? Miks hävitati Punaarmee kõrgem juhtivkoosseis? Üldtuntud arvamuse kiuste tõestab Viktor Suvorov, et Stalin toimis õigesti, täpselt ja otsustavalt, puhastades "geniaalsetest" väejuhtidest.

Viktor Suvorovi dokumentaalteos annab üksikasjaliku ülevaate NSV Liidu väejuhi, Nõukogude Liidu marssali, neljakordse Nõukogude Liidu kangelase Georgi Žukovi (1896–1974) sõjaväekarjäärist. Seda sootuks teisest aspektist kui valdav enamik seniseid käsitlusi, tänu millele oldi harjutud temas nägema Teise maailmasõja silmapaistvaimat Nõukogude väejuhti. Toetudes teiste silmapaistvate Nõukogude väejuhtide (I. Konevi, K. Rokossovski, I. Vassilevski jt.) mälestustele ja hinnangutele ning Žukovi enda memuaaride "Meenutusi ja mõtisklusi" venekeelsele väljaandele (1969), ei jäta Viktor Suvorov Žukovi müüdist kivi kivi peale. Legendaarse kangelase asemel vaatab "Võidu varju" lehekülgedelt vastu tuim sõjard, kelle edu alus oli intriigitsemine, jõhkrus, julmus ja hoolimatus oma meeste suhtes. Suurimaid inimkaotusi kandsid Nõukogude väed alati seal, kus mängus oli Žukovi käsi. Eraldi peatub autor Žukovi väiklusel ja ahnusel, mis tuli lausa drastiliselt ilmsiks ajal, kui ta oli Saksamaal asuvate Nõukogude okupatsioonivägede ülemjuhataja.

Viktor Suvorovi raamat "Akvaarium" on paljudes maades saanud bestselleriks. Selles jutustab autor sõjaväe välisluureorganisatsioonist GRU, nõukogude luurekooli õppesüsteemist ning luuretööst välismaal. Raamatule lisab veenvust inimeste omavaheliste psühholoogiliste suhete avamine salajase süsteemi sees, sealhulgas ka üksteise järel nuhkimine ning pealekaebamine. Eesmärgiks kas teenistusredelil tõusmine või puhtinimlik ellujäämissoov.

1978. aastal Läände põgenenud Nõukoguse Liidu luureohvitseri esimene raamat, mis levis kiiresti kogu maailmas. Valdavalt avalikult kättesaadavate materjalide põhjal analüüsib autor Stalini plaane ja tegevust Teise maailmasõja eel ja selle alguses, näidates, kuidas Stalin tõukas osava diplomaatia abil Hitleri sõtta lääneriikidega, lootes niiviisi mõlemaid sõdivaid pooli nõrgestada, et seejärel ise ootamatult Saksamaa vastu sõtta astudes vallutada suur osa Euroopast. Jäälõhkujaks nimetas Stalin Hitlerit, kes pidi oma sõjategevusega Läänes talle vallutusretkeks tee lahti tegema. "Jäälõhkuja" järjena on autorilt ilmunud veel "M-päev" ja "Viimane vabariik", kus ta analüüsis samu probleeme pisut teistsuguse vaatenurga alt. Kaks viimatinimetatud raamatut on eesti keeles kirjastuses "Olion" juba varem ilmunud.

Rahvas röögib, Stalin aga ei saa oma Kremli korteris uinuda. Ei saa mitte sellepärast, et rahvas röögib, vaid südamevalu tõttu. Valutab südant suurriigi pärast, maailmarevolutsiooni saatuse pärast. Riik ärkab unest. Riik ärkab kuulsusrikkast unest, ülistades saabuvat päeva. Riik on välja puhanud. Ja kogu maailm samuti. Stalin üksi pole sõbagi silmale saanud, mõlgutab mõttekest. Oleks aeg puhkusega mõttejõud taastada, kuid uni ei tule. Kuidas sa uinud? Sinu lähikonnas on mäss. Ta armastab teda! Mis siis? Kas käsud võib siis täitmata jätta? Nii või? Ta armastab teda! Aga kes siis inimesi tapma hakkab? Ta armastab teda. Kui igaüks hakkab kedagi armastama, kes siis maailmarevolutsiooniga tegeleb?