Tooted

Aegade vältel on voodis tehtud peaaegu kõike. Muistsetel egiptlastel aitas voodi luua sidet hauataguse maailmaga, Shakespeare’i päevil kihas selle ümber seltskonnaelu ja Teise maailmasõja ajal juhtis Winston Churchill voodist tervet Suurbritanniat.

Tänapäeval on voodi tõrjutud magamistoa ukse taha ning uneterapeudid soovitavad voodit kasutada üksnes magamiseks ja seksiks. Nii tulebki selle mööblieseme kirev ajalugu ja roll inimeste elus kõne alla hämmastavalt harva. Ometi on voodil, kus veedame umbes kolmandiku oma elust, jutustada vägevaid lugusid.

„Horisontaalses ajaloos“ tõmmatakse kõrvale eesriided, mis varjavad voodit kui inimkonna üht kõige tähtsamat leiutist. Ühtviisi saavad sõna nii hiigelsuurtes kõrtsivoodites üheskoos tukkuvad rännumehed kui kullatud vooditest käske jagavad valitsejad. Raamat toob lugeja ette voodi veidravõitu ja mõnikord naljaka, kuid alati paeluva ajaloo: see on jutustus, kuidas okstest ja lehtedest ürgpesast sai põranda kohal hõljuv tehnoloogiaime.

Brian Fagan on antropoloogia emeriitprofessor California ülikoolis Santa Barbaras ja avaldanud mitu arheoloogiaraamatut.

Nadia Durrani on kirjutanud arheoloogia teemal juba kaks aastakümmet, avaldanud koos Brian Faganiga mitu õpikut ja toimetanud ajakirja Current World Archaeology.

Ajaloolase ja etnoloogi Indrek Jäätsi raamatus ei tähenda Lõuna-Aafrika riiki, vaid tervet kultuuripiirkonda, mis hõlmab ka Sambiat ja Namiibiat. See tähendab vorstipuu vilus tukkuvaid lõvisid, keerukate patsidega tonga tüdrukuid, Barotsemaa kuninga külamehe-välimusega aukandjaid, vihmaperioodi esimesi sabinaid ootavaid loomakarju, sütel küpsevate buuri vorstide hõngu ja palju-palju muud. Raamatu autor ei reisi üksnes ruumis, vaid ka ajas. Värvikatele loodusmuljetele ja tähelepanekutele erinevate rahvaste igapäevaelust lisanduvad ajaloolised vahepalad, mis üheskoos annavad hea ülevaate piirkonna kirevast minevikust. Reisikiri on rikkalikult illustreeritud.

„Seened kultuuriloos“ pole tavaline seeneraamat – siin astuvad seened ette meie kaaslaste ja huviobjektina inimkultuuri valdkondades. Lisaks nende rollile toidukultuuris on juttu eestlaste ja teiste rahvaste suhtumisest seentesse, seenekorjamisest, seente kasvatamisest, seentega ravimisest, aga ka seenemürgitustest.

Autor näitab, missuguses tähenduses esinevad seened mõistatustes, naljandites, muistendites, unenägudes. Saame teada, mida on inimesed arvanud seente päritolust, kes on seenealused, mis on pilvetükid ja kuidas on need seotud seentega. Kaasajal on seened väga populaarne dekoratsioonielement.

Iseäranis punast kärbseseent kasutatakse sageli lasteraamatute illustratsioonides, vaateakendel, koomiksites, kujunduselemendina aedades ja õnnesümbolina postkaartidel. Miks on see nii? Ja kuidas on seotud kärbseseen ja kärbsed?

Aivar Jürgenson on kaitsnud teadusmagistri kraadi folkloristikas ja doktorikraadi kultuuriajaloos. Tema teaduslikud huvid hõlmavad lisaks etnomükoloogiale diasporaauuringuid, migratsiooni- ja koloniaalajalugu, rände- ja integratsiooniprotsesse minevikus ja tänapäeval. Välitöid on ta teinud eesti diasporaakogukondades Siberis, Kaukaasias ja Lõuna-Ameerikas.