Tooted
Lauri Leesi saatesõnast: „Küsida prantslaselt, kas ta on lugenud „Kirju minu veskilt“, on sama, mis küsida eestlaselt, kas ta on lugenud „Kevadet“. Seejuures võime nii ühe kui teise raamatu puhul autori nime nimetamata jätta, sest nii nagu Oskar Luts, nii on ka Alphonse Daudet oma rahva südames. Prantsuse lapsed kasvavad siiani La Fontaine’i ja Daudet’ vaimus, nende kahe mehe loominguta oleksid nende kooliõpikud kas just õhemad, aga espriilt argisemad küll.
Daudet’ veskijutud viivad meid sooja ja päikeselisse Provance’i, trubaduuride maale, mille värviküllust oleme harjunud imetlema Vincent van Goghi maalidel, kuid ka nende eesti kunstnike taiestel, kes omal ajal Pariisis õppisid ning ka Daudet’ sünnimaad aeg-ajalt külastasid.“
Interneti ja pitsa, monopoli ja porno, vahukommide, rula ja muude vingete asjade ajalugu meie planeedil. Mis on moodsad asjad? Selle kohta on igal generatsioonil oma arvamus. Arvuti ees üles kasvanud nooruk arvab muidugi, et enne teda polnud üldse midagi, või siis hoopis vastupidi – et kõik vidinad, mida tema iga päev kasutab, on alati olemas olnud, ning imestab, miks vanaema nendega sina peal pole.
Siit raamatust saame aga teada, et mõnigi moodsa moega asi on saanud alguse kauges minevikus, osa lausa antiikajal (jõusaal, vesiklosett, popkorn), samas kui mõni teine maailma vallutanud asi on alles üpris nooruke (lumelaud, elektriline golfiauto, läänelikud benji-hüpped, tõsielu-show’d jne). Üllatusi siin raamatus igatahes jätkub.