Tooted

See raamat räägib sellest, kuidas 10–15 aasta eest sama hästi kui nullist alustanud Eesti kommertspangad nii kaugele on jõudnud. Milliseid takistusi on tulnud ületada, millistele karidele on satutud, millistest mööda laveeritud, milliseidvigu on tehtud, mida võib pidadada õnnestumiseks.

Isak Dinesen (1885-1962), s. Karen von Blixen-Finecke sündis Taanis Jüütimaal. Pärast abiellumist oma nõoga siirdus noorpaar Keeniasse, kuhu rajati kohviistandus. Aafrikas veetis Karen Blixen kokku seitseteist aastat (1914-1931) ja see ajajärk oli mitmeti saatuslik. Siin koges ta Euroopast erinevat mandrit oma elulaadiga ja rahvastega, siin võitles farmi püsimise eest, siin leidis armastuse ja sõpruse, ent kaotas tervise, farmi ja lõpuks ka armastuse.
Taani naasnud, pühendus Karen Blixen kirjandusele, millega oli tegelenud juba Kenyas ja varemgi. Esimesed jutud on kirjutatud 1907-1909.

Sisu:
Isak Dinesen
Kamante ja Lulu
Hüvasti, farm
Karen Blixen. Minu elu motod
Gerd Lütken. Põud Ngongis. Karen Blixeni loomingu lähtekohti

Debora Vaarandi alustab oma noorusaegade mälestusteraamatu kirjutamist sõnadega: "Oma pikale elule tagasi vaadates on tunne, et see kipub imelikult kokku tõmbuma, aastad on sulamas ebamääraseks tombuks. Elavana püsivad üksnes päevad. Ainult päevades on valgust ja värve, saatusesündmusi, hetki, kus ilmuvad kadunud näod, tuksatab valunärv või õnneviirastus." Debora Vaarandi mälestused on kirja pandud väga haaravalt, lisaks rohkelt fotosid. Kirjanik Ülo Tuulik on Debora Vaarandi kohta kirjutanud: "Läbi oma aastakümnete silmapaistvamaid eesti luuletajaid. Püüdkem kujutleda, kui vaene nende aegade luule temata oleks. Ja äkki tajume, kui oluline Debora Vaarandi meile on. Hea inimene kurjadelgi aegadel."

Väljapaistva vene nõukogude orientalisti ja ajaloofilosoofi akadeemik Nikolai Konradi (1891-1970) valitud ajaloolaste tööde kogumik sisaldab tema elu lõpupoole olulisemaid artikleid, milles käsitletakse ajalooteaduse üldisi probleeme ja visandatakse ajalooprotsessi üldskeem vanaajal ja keskajal, lähtudes Lääne- ja Idamaade ajaloo võrdlevast analüüsist; ühtlasi esitatakse ja põhjendatakse renessanssi universaalsuse konseptsioon, puudutatakse baroki ja valgustusajastu probleeme, vaadeldakse maailmakirjanduse ajaloo küsimusi, antakse ülevaade orientalistika ülesandeist, kritiseeritakse argumenteeritult europotsentrismi ning näidatakse humanistliku alge kui ühiskondliku progressi põhiteguri toimet ajalooprotsessis. Autori tõsihumanistlikud arutlused inimkonna kultuurilise ja teadusliku arenguloo üle seoses nüüdiskultuuri olukorraga aitavad süvendada ning avardada inimese ja tema ajaloo mõistmist. N. Konradi ja kuulsa inglise ajaloolase A. J. Toynbee (1889-1975) kirjavahetusest, milles eri aspektidest vaetakse ajalootunnetuse põhiprobleeme ning mõtiskletakse inimkultuuri arenguteede üle.

Ülevaade Eesti Meestelaulu Seltsist aastatel 1988-2003

Rukis on üheaastaste, talvituvate üheaastaste ja mitmeaastaste rohttaimede perekond kõrreliste sugukonnast; 5 (teistel andmetel 6-8) liiki peamiselt Euraasias.

Anne on töötanud kogu elu hooldajana. Paari aasta pärast saab ta 50-aastaseks. Ta on lahutatud, kaks last elavad oma elu. Ühel päeval tehakse talle ootamatu ettepanek minna Pariisi. Seal vajab seltsi Frida, suurilmadaam. Raamat räägib nende kahe naise kohtumisest ja nende nii erinevast minevikust. Mõistagi mahub nende vahele ka mees.

Aigi Vahingu romaan puutub servapidi kokku filmiga "Eestlanna Pariisis", kuid on siiski omaette tervik, keskendudes eelkõige sellele, mis oli enne Anne ja Frida kohtumist.

Autori peateos ja sellele elu lõpul kirjutatud järg käsitlevad noore inglise rännumehe avastusi tundmatul Eikugasilmaal, mille kombed ja institutsioonid meisterlike metafooridega kujutatult peegeldavad viktoriaanlikul Inglismaal valitsevaid paradokse. Näiteks peetakse sel maal kuritegu haiguseks ja haigust kuriteoks. Riigi religioon on mitte toimiv pangadussüsteem, mida eikugasilmaalased küll silmakirjalikult järgivad, teenides samal ajal oma tõelist jumalust Ydgrunit (anagramm T. Mortoni konventsionaalsuste türanniat kehastavast tegelaskujust "Mrs Grundy"). Eikugasimaal ei ole lubatud ka uuemad masinad kartuses, et saabub päev, kui masinad saavutavad ülemvõimu inimese üle. Mõtisklused paljudest ühiskonna muutumisega kaasnevatest probleemidest on esitatud paradokside kujul, mis on kätketud seikluslikku, põnevasse süžeesse.

See on lugu ühe naise tummast, pöörasest kirest, mille on kirja pannud tema poeg. Meie ees on naivistliku võõritusega pilt üpris melodramaatilisest õnnetust armastusest, mis sulandub kuidagi märkamatult kirevasse ajastupanoraami. Raamatus on pilte maalilisest Šveitsi mägiloodusest ja palju on juttu muusikast, sest ema kallim oli kuulus dirigent. Seda lugu kirest on nimetatud ka reekviemiks.

Raamat annab ülevaate 1944. aasta augustis ja septembris Emajõe ümbruses toimunud lahingutest. Selles käsitletakse nii Eesti sõdurite võitlusi kui mitmete neis lahingutes kaasa löönud II maailmasõja tuntuimate sõdurite tegevust. Nii leiavad kajastamist lahingud Lõuna-Eestis, eesti piirikaitserügementide võitlused, soomepoiste ja politseipataljonide lahingud Kärevere sillapeas, Tamsa tankilahing, Emajõe rinde läbimurdmine 17. septembril 1944 ja 8. Eesti Laskurkorpuse tegevus. Uurimuse koostamisel on kasutatud mitmeid seni kasutamata allikaid, nagu näiteks Eestis võidelnud Saksa väekoondiste lahingutegevuse päevikuid ning Eesti arhiividest viimastel aastatel avastatud materjale, mis võimaldavad mitmeidki sündmusi teise nurga alt vaadelda.

Raamat räägib võrkpallist ja 1968. aasta kuumast suvet, jäägitust pühendumisest ja vaimustavast meisterlikkusest. See on lugu meeskonnast, kes otsusekindlalt loobus teistele omasest üks-kaks-kolm-mängust ja lõi täiesti oma stiili. "Esimene üles!" tähendas vastast üllatanud rünnakut esimeselt söödult ja kiiret mängu, mis vaimustas publikut kodus ja võõrsil. Kalev 68 virtuoosne mäng köitis ka fotograafe. "Mind ei huvita sentimeetrid, sekundid ega punktid, mind huvitab spordi psühholoogia, see, mis toimub sportlasega sajandiksekundit enne või ka pärast otsustavat lööki, viset, hüpet... Ma tahan näidata inimestele seda, mida nad tribüünilt ei näe." Need sõnad kuuluvad kogu maailmas tuntud spordifotograafile Igor Utkinile. NB! Raamatuga on kaasas dokumentaalfilm "Mäng".

Oleme osakesed uhkest eksperimendist nimega Euroopa Liit, aga kui palju me teda tegelikult tunneme? Teos on mõtteliseks jätkuks Martin Kala koostatud kogumikele "Eesti mütoloogiad" ja "Uued mütoloogiad", milles vaagitakse tänase Eesti enesekuvandi ja koha üle Euroopas.

Kas teadsite, et Euroopa ühendamise lugu ei alga mitte lähiminevikust vaid juba lõppeva aastatuhande algusajast? Autor kirjeldab ühtse Euroopa idee arengut selle algusest tänapäevani, Euroopa Liidu ülesehitust ja selle erinevaid poliitilisi suundumusi praegusel ajal. Vajalik raamat neile, kes tahavad endas kujundada Euroliidu kohta objektiivsel ülevaatel põhinevat arvamust.

Sellest 1990. aastal ilmunud romaanist on kujunenud paljude Fantoomi-fännide lemmiklektüür. Inglanna Susan Kay on ammutanud oma ainese Gaston Leroux´ maailmakuulsast teosest "Ooperikummitus", keskendudes nimitegelase haaravale elukäigule: tema sünnile Prantsusmaal Boscherville´i külakeses, valulikule lahkumisele kodunt, üleelamistele mustlaste laagris, õpipoiselule Itaalia müürseppmeistri juures, esimesele saatuslikule armumisele, seiklustele Pärsia õukonnas, Pariisi uue ooperimaja ehitusele, ja loomulikult, traagilistele sündmustele, mis leiavad aset Palais Garnier´ katakombides ja tipnevad selle suure hinge ohverduse ning lunastusega.

Gustav Suitsu, meie moodsa luule looja ja kirjandusteadusele põhjapanija sünnist möödus 1963. aastal 80 aastat. Noore Suitsu huvitavast ning käänakulisest eluteest pole üldsusel seni kuigi palju andmeid. Käesolevas teoses annab omaaegne Tartu ülikooli soome keele lektor proua Aino Suits uutest andmetest tulvil ülevaate noorest Suitsust mälestuste, päevikumärkmete ja paljude kirjade järgi. Luuletaja seesmise arengu ja ta kujunemise jälgimine ulatub meile võtme mitte ainult Suitsu hilisema kuju ja ta luule, vaid ka kogu ajajärgu mõistmiseks.

Eesti esimene kaasaegne kodumajapidamise ökonoomika õpik-käsiraamat. Kuidas majandada oma igapäevaelu? Raamat kõigile oma igapäevaelu edukaks korraldamiseks; noorele inimesele käsiraamat iseseisvas elus hakkama saamiseks; perele probleemide ennetamiseks ja lahendamiseks; kodunduse, töö-, perekonna- ja ühiskonnaõpetuse õpetajale ja õpilastele õppematerjaliks. Eesti Käsitööõpetajate Seltsi "Aita" ja Eesti Tööõpetajate Seltsi eestseisused soovitavad: raamat sobib õpetajale lisamaterjaliks põhikooli tundide ettevalmistamisel ja läbiviimisel ning ökonoomika osa on väga vajalik gümnaasiumile) töötutele, SMS-laenu ohvritele ja teistele probleemidesse sattunutele abivahendiks.

1914. aastal Gruusias sündinud, kõige vanemast kristlikust dünastiast pärit printsessi Leonida Bagration Mukhrani elusaatus langeb kokku XX sajandi omaga, sajandi lootuste, revolutsioonide, pagenduste ja taassündidega. Täna on ta suurvürst Vladimiri, Vene keisritrooni ja Romanovite dünastia pärija lesk ning usaldab oma eluepopöa ajaloole.

Judith (35 ja vallaline) kohtub supermarketis Hannesega, kes talle rahvahulgas kanna peale astub. Hannes (parimates aastates, vallaline, arhitekt) pole mitte ainult kõikide ämmade unelm, ka Judithi sõpruskond vaimustub temast jäägitult.

Esialgu naudib Judith seda, et too sihikindel mees, kellel peale tema enam muud vist peas polegi, ta lausa troonile tõstab. Kuid pikkamisi hakkavad mehe pidevad armutõotused koormavaks muutuma, intensiivne andumus kipub lämmatama. Judith tunneb, et on nurka surutud, ahistatud ja pideva kontrolli all. Kõik katsed meest oma elust välja tõrjuda nurjuvad, Hannes järgneb talle unenägudessegi, ja kui Judith ärkab, ootab teda juba jälle, et teha talle meeldivaid üllatusi…

Tuntud tõlkija ja arvamusliidri perekonnaloole tuginev mõtisklus. Vanaisa, isa ja poja eluajal on Eesti XX sajandil läbinud uskumatuid ajaloopöörakuid, mille mõjusid ja tagajärgi on raske, kuid vajalik analüüsida.

Daniel Quinni romaan tekitas suurt tähelepanu, võites ökoloogilise kallakuga Turneri Homse Auhinna. Tegemist on omamoodi dialoogiga, kus üheks osapooleks on gorilla. Minajutustaja vastab ajalehekuulutusele, kus otsitakse õpilast, ning satub vastamisi gorillaga, kes õpetab talle telepaatilise vestluse teel uut arusaamist inimkonna kohast maailmas. Quinni keel on lihtne ja selge, ta paneb lugeja tahtmatult kaasa mõtlema ja koos endaga lõppjärelduste poole liikuma. Daniel Quinn sündis 1935. aastal Omaha’s Nebraskas, õppis St. Louise Ülikoolis, Viini Ülikoolis Austrias ja Loyola Ülikoolis Chicagos. 1975. aastal loobus ta oma pikaajalisest kirjastaja karjäärist ja hakkas vabakutseliseks kirjanikuks. Esimese variandi raamatust, millest kujunes hiljem tema auhinnatud teos "Ishmael", kirjutas Quinn 1977. aastal. Sellele järgnes veel kuus varianti, enne kui raamat 1990. aastal lõpliku kuju sai. Seejärel tegeles Quinn edasi "Ishmaeli" vaimsete ja kogemuslike allikate uurimisega ja kasutas oma tööd uuenduslikus autobiograafias "Ettenägevus: Viiekümneaastase nägemusliku otsimisretke lugu". Oma kõige viimase romaani kohta kirjutab Quinn järgmist: "Palju aastaid muretsesin ma selle pärast, et ei pruugi suuta kirjutada midagi "Ishmaeliga" võrdset (või veelgi vähem sellest paremat). Selle mure on mult võtnud "B. lugu". Ishmaelile oleks see raamat kindlasti meeldinud. "B. loo" on nüüd avaldanud Bantam Books.

Raamat võtab kokku 2006. a. tegemised Jõgevamaal.

Meie vabadussõjaadmiral oli iseteadliku Järva talupoja südi ja kartmatu meelega poeg. Varma pealehakkamise ja õnneliku käega igas ettevõttes - meresõidul ja äris, põllul ja metsas, rahus ja sõjas. Kui töö nõudis tegemist, siis võttis kätte ja tegi selle ära, olgu töö tarvis "adjustaadid" taskus või mitte. Eriti hästi läks korda admiralitöö: Vabadussõja arvukate ja hulljulgetegi operatsioonide käigus ei kaotatud ühtegi laeva, elu jättis viis mereväelast (ligikaudu kolm korda vähem, kui hukkus sõjamängus Kurkse väinas 1997. aasta sügisel).

Karl-Erik Sveiby on Rootsi juhtmisasjatundja, edukas ärijuht ja loetav ajakirjanik, maailma arvestatavamaid spetsialiste teabettevõtete juhtimise alal. Teabeettevõtte all mõistab ta ettevõtteid ja organisatsioone, kus suur(em) osa töötajaid on kõrgharidusega ning teavad oma erialast ja maailma asjadest tihti rohkem kui juht – direktor vm.

"Julge" on põhjalik ja praktiline juhend, mis õpetab mastaapselt mõtlema, kasutama eksponentsiaalseid tehnoloogiaid ning rahvahulkade võimendust, et luua erakordset rikkust ja mõjutada selle kaudu positiivselt miljardite inimeste elu. Autorid uurivad eksponentsiaalseid tehnoloogiaid, mis häirivad tänapäeva Fortune 500 ettevõtteid ning võimaldavad suurepärase äriideega eneseteadlikel väikeettevõtjatel jõuda miljardidollarise käibeni tunduvalt kiiremini kui kunagi varem, ning toovad näiteid 3D-trükitehnoloogia, tehisintellekti, robootika, võrkude ja andurite ning sünteetilise bioloogia vallast.

"Kaardile kandmata" on raamat ühe tavalise inimese erakordsest saatusest. Kaardile kandmata olid vangilaagrid, kuhu viidi, kalmud, millesse maeti, inimesed, kes omastest sunniviisiliselt lahku löödi ja kellest paljud on tänaseni teadmata kadunud. Autori mälestusteraamat pakub kindlasti huvi juba sellepärast, et reetjatest on Eestis seni vähe kirjutatud.

Autor on eesti lugejaile siiani peaaegu tundmatu. Seni on temalt eesti keeles ilmunud ainult üks peatükk ühest romaanist ajakirjas "Akadeemia". Ometi on tegemist kirjanikuga, keda Ühendriikide kriitikute ja lugejate üldarvamus peab kindlalt XX sajandi ameerika kirjanduse klassikuks.

Aasta on 1900. Euroopa väikelinn, kus kõik tunnevad kõiki. Nii on igal sammul kadedust, armastust, armukadedust, meelekibedust, viha, hirmu, hoolivust, õelust ja totrust.
Ja kõike muud, millest koosneb meie igapäevane elu...

Noore kirjaniku esiraamat sisaldab mõnusaid, fantaasiarohkeid ja kohati ka õpetlikke lugusid, mille tegevus leiab aset maaümbruses, või tundliku lapse kujutlusmaailmas.

Selles raamatus on seitse kultuuriloolist novelli. Kõigi nende peategelasteks on konkreetsed ajaloolised isikud, olgu see Jakob Hurt, Carl Oettel või veneaegne rahvakoolide inspektor Svetšnikov. Niminovell "Kartaago kiirrong" kujutab soome-rootsi suurpoetess Edith Södergrani elu viimast kevadet.

Admiral Koltšaki elu- ja valitsemisheitlusi käsitlev "Võimu rist" sai 1996. aastal Tuglase novelliauhinna.

"Kuidas tekivad pilved" ja "Hellenurme õhtud" ilmusid akadeemik Middendorfi suguseltsi ülemaailmse kokkutuleku puhul 1997. aastal eriraamatuna saksa keeles.

Jah või ei, kas rändfotograaf Édouard Clamerand kägistas Lucie Vérane'i tagasihoidlikus Maronne'i hotellis kingapaelaga? Siin ta on politseikomissari ees. Salakavalatest küsimustest varjatud vastusteni on loodud kõige omapärasem romaan, mis räägib kahe teineteist mittetundva ja sarnase mehe vastasseisust, kes püüavad oma üksinduse saladust lahti harutada ja teineteist aidata.

Soolise võrdõiguslikkuse edendamise retseptiraamat Eesti ettevõtete juhtidele.

Kirjanik Kate Kennedy soovib rahus uue raamatu kallal töötada ning üürib endale üksildase majakese tühjal rannikuribal. Seal loodab ta unustada ka lahkumineku armastatust ning leida taas tasakaalu. Ta ei oska aga arvatagi, et rahu ja üksindus on viimased asjad, mis teda ees ootavad. Ühelt poolt sekkuvad tema ellu kohalikud elanikud oma suhete ja kirgedega, teiselt poolt hakkavad majakeses toimuma seletamatud sündmused, mille põhjusi tuleb otsida Vana-Rooma aja traagilisest armastusloost.

Pika ja viljaka, edust palistatud kirjanikutee lõpul haarab Armand Boisier'd topeltmure. Ta kogeb oma loova fantaasia kadumist ja kardab armastatud tütre Sandy võõrdumist, kellest talle pärast abikaasa surma on saanud viimane abi üksinduse vastu. Sandy on armunud noorde moodsasse autorisse, kelle romaan seisab müügitabelite eesotsas, samas kui Boisier' oma seal üldse ei esinegi.

Henry Troyat, Prantsuse Akadeemia liige ja Goncourt'i preemia laureaat (1938), on üks vanimaid ja ka viljakamaid prantsuse tegevkirjanikke.

Autor saatesõna raamatu ilmumisel: "Võin dokumentide ja tunnistajate abil tõendada, et poliitilise kanapimeduse ja tööalase saamatuse jäägitu toetamine on Justiitsministeeriumi juhtkonna üheks meelistegevuseks.

Kultuuriantopoloogia ja etnograafia resp etnoloogia on isekeskis haakuvad ja osalt kattuvadki teadused. Mõlemad tegelevad inimkultuuri ja kultuurilise käitumise uurimisega. Erinev on lähenemisnurk, millele selgesti osutavad nimetused. Kultuuriantropoloogia huvitub inimesest (kr anthropos) üldse ja püüab leida inimkultuuris kehtivaid üldisi seaduspärasusi. Etnograafia-etnoloogia huvikeskmes on rahvas (kr ethnos) nins selle kultuuris leiduvad iseärasused ja ühisjooned teiste rahvastega võrreldes. Nii võiks laias laastus iseloomustada nende teaduste olemust. Mõlema teaduse tihedat seost aitavad rõhutada muide ka alates 1934. aastast regulaarselt toimuvad suured rahuvsvahelised antropoloogiliste ja etnoloogiliste teaduste ühiskongressid.

Tuleb toonitada, et mõlemad teadused on sündinud ühest juurest ja huvist. Nende esimesed suured klassikud 19. sajandist, E. B. Tylor Inglismaal ja L. H. Morgan USAs üritasid selgitada inimkultuurile omaseid nähtusi ja selle arengu seaduspärasusi, tuginedes nn loodusrahvastelt kogutud ainesele. Edasi arenes Euroopa mandril esmajoones etnoloogiline uurimistöö, kuna anglosaksi maailmas (Suurbritannias ja Ameerikas) langes rõhuasetus etnoloogilisele suuunale. Nii kujuneski 20. sajandi jooksul välja kaks teadust, milles taotluste lähedusest hoolimata tekkis küllaltki olulisi teoreetilisi ja metoodilisi erinevusi. Inimkultuuri käsitlevate teoreetiliste seisukohtade loomisel tehti eriti tulemusrikast tööd kultuuriantroploogia sfääris, tuginedes peamiselt primitiivsete ühiskondade uurimisele, mille suhteliselt lihtne struktuur võimaldab hõlpsamini tungida sotsiaalsete nähtuste olemusse. Euroopa etnoloogia jälgis võrdlemisi tähelepanelikult seda teoreetilist arengut, rakendamata siiski paljusid kultuuriantropoloogia seisukohti oma praktilises uurimistöös. Nõukogude Liidus, kuhu ka Eesti poole sajandi vältel oli sunnitud kuuluma, langesid läänemaises kultuuriantroploogias 20. sajandil kujunenud seisukohad koguni ränga kriitika alla tüüpiliste “idealistliku kodanliku teaduse” saadustena. Absolutiseerides Marxi ja Engelsi ülimalt positiivset suhtumist L. H. Morgani uurimissuuna raamidesse, kuhu lisandus 20. sajandi algkümnendite difusionistlik käsitlusviis rahvalt kanduvate kultuurilaenude väärtustamisega.

Kunstirahva akadeemia" I osa on Heino Kiige mõneti põnevgi reportaaž ühest kultuurielu sündmustereast, mis seni avalikkuse eest üsnagi varjul olnud. Kuue kunstiala aktiivsed inimesed loovad mittetulundusühingu seaduse alusel Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia. Kuna eraalgatus ei leia rahalist toetust, muudab see akadeemia end initsiatiivgrupiks, kes taotleb Riigikogu seaduse kaudu avalik-õiguslikku Eesti Kaunite Kunstide Akadeemiat, mis oleks analoogne Teaduste Akadeemiale. Vaatluse all on ka üritused akadeemia algatamise eelsest ajast: kultuurikogu ja sinine erakond. Kõik kokku pildigalerii inimestest.

Dokumentaalromaan 1997-2009 "Kunstirahva akadeemia II" on Heino Kiige mõneti põnevgi reportaaž ühest kultuurielu sündmustereast, mis seni avalikkuse eest üsna varjul olnud. Kuue kunstiala aktiivsed inimesed loovad mittetulundusühingu seaduse alusel Eesti Kaunite Kunstide Akadeemia. Kuna eraalgatus ei leia rahalist toetust, muudab see akadeemia end initsiatiivgrupiks, kes taotleb Riigikogu seaduse kaudu avalik-õiguslikku Eesti Kaunite Kunstide Akadeemiat, mis on analoogiline Teaduste Akadeemiale.

Iisraeli tuntuima kirjaniku Amos Oz'i kogumik "Kurja nõu mägi" koosneb kahest jutustusest: "Kurja nõu mägi" ja "Härra Leevi". Autor käsitleb üksikisiku eksistentsiaalseid probleeme; huvitavalt on kirjeldatud 20. saj. keskpaiga Jeruusalemma ja inimeste elu selles väikeses hubases maailmalinnas.

"Leegionärid" on näidend 1944. aasta meestest. See on lugu iseendaks jäämisest, mäletamisest, aga ka leppimisest.

Käesolev bibliograafia hõlmab ajakirjas "Looming" avaldatut ajavahemikul 1985-1997. Koostanud Vaime Kabur, Vallo Kelder ja Kadri Mäger