Tooted
Siia raamatusse on koondatud 101 arheoloogilise leiu lood. Kaugelt üle miljoni meie muuseumites hoitava leiu hulgast moodustavad need vaid väikese osa, ent nende lugude abil oleme püüdnud näidata, kuidas arheoloogid esemeid uurivad, kuidas saadakse teada esemete vanus ning kasutusviisid ja kuidas on võimalik jõuda vaid mõne leiu järgi tõlgendusteni ammu kadunud ühiskondadest ja inimestest.
Arheoloogia, nagu ka kõik teised teadused, on dünaamiline ja pidevalt muutuv. Nii ei saagi loodud tõlgendusi võtta lõplikena ning uute teadmiste lisandudes või hoopis arheoloogide endi maailmavaate ja teoreetiliste lähtekohtade ümberhindamisel võivad muutuda ka tõlgendused. Siingi raamatus on mitmeid näiteid, kus aastakümneid püsinud tõlgendustele on lisandunud hoopis uued arusaamad. Uued uurimismeetodid ja kiiresti arenevad tehnoloogiad võimaldavad muidu „tummadest“ arheoloogilistest leidudest teada saada senisest palju põnevamaid lugusid. Loodetavasti näitab see raamat lugejatele, et ei ole olemas igavaid leide ja ka üksik potikild võib jutustada midagi täiesti uut.
Tõnno Jonuks (snd 1974) on arheoloog. Ta on oma senistes uurimustes keskendunud mineviku religioonidele, viimastel aastatel on põhirõhk kandunud esemeuurimustele. Tegeleb samuti Eesti loodususundi kontseptsiooniga, eriti selle ajalise mõõtmega. Tartu ülikoolis õppis Jonuks vastavatud usuteaduskonnas ning seejärel lõpetas filosoofiateaduskonna ajaloo osakonna. Ta on tegelenud ka Skandinaavia viikingiaegse religiooniga ja tõlkinud vanaislandi keelest. Praegu töötab Jonuks Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadurina.
Kristiina Johanson (snd 1980) on arheoloog. Tema peamine uurimisvaldkond on kiviaeg ning viimastel aastatel on ta uurinud Eesti tulekivileidude geoloogilist päritolu. Lisaks sellele huvitab teda, kas ja kuidas on võimalik uurida maagiliste praktikate kajastumist ning maagilisi esemeid arheoloogias. Praegu töötab ta Tartu ülikoolis arheoloogia teadurina.
Albumis saab läbi ajalooliste fotode ja viimaste Vanalinna Päevade reportaažide elada kaasa ainulaadsele õhustikule, osadusele ja rõõmule, millest ammutab oma jõu nüüd juba veerand sajandit kestnud rahvapidu. Albumis saavad sõna ka mitmed läbi aegade Vanalinna Päevade korraldamist juhtinud inimesed.
Käesolev raamat kuulub raamatusarja „50 viisi“, mis õpetab elama loodussõbralikumalt ja säästlikumalt. Raamatu autor on Siận Berry, kes kandideeris 2008. aastal Roheliste Partei nimekirjas Londoni linnapea kohale ja on asutanud Inglismaal populaarse kampaaniarühma Linnamaasturite Vastane Liit. Raamatusse on Berry kogunud oma lemmiknipid, mis aitavad säästa aega ja raha ning elu meie planeedil. Raamatust leiab näpunäiteid, kuidas oma kodus säästvamalt ja loodussõbralikumalt toitu valmistada, aeda planeerida, remonti ja muid igapäevaseid toimetusi teha.
Jason Vale, teise nimega Mahlameister on loonud lihtsa inspireeriva toitumis- ja treeningprogrammi, nii et oleksid vormis igaks elujuhtumiks. Vale’i hoolikalt koostatud mahlaplaan ei aita langetada üksnes kaalu, vaid varustab su keha piisava hulga toitainete ja ensüümidega, mistõttu tunned end energilise ja elujõulisena. Samuti aitab see kaalutõusu jäädavalt eemal hoida!
Raamatuga kaasas seinaplaneerija, mis muudab programmi jälgimise eriti mugavaks.
Elulooraamat tähistab laulja ja laulupedagoogi Heidy Tamme juubeliaastat – 65. sünnipäev, 45 aastat laval ja 35 aastat tegutsemist laulupedagoogina. Raamatus on püütud jääda selle juurde, et lauljast saab kõige paremini kirjutada ikkagi läbi tema töö. Kuidas ta oma esitusi ette valmistab, mida ettevalmistuseks loeb, kellega suhtleb, annab inimesest ja tema loomepõhimõtetest pildi ning võib pakkuda laiemat huvi.
Kristiina Ehini kaheksas luulekogu räägib suhetest ja üksindusest, metsast ja merest, ahnusest ja armastusest. See on lüüriline ja peamiselt riimiline, ent ka sotsiaalse antenniga raamat, milles autor mõtestab oma ainukordset elukogemust keset ajavoolu ja inimesi, püüdes tundliku kujundi kaudu ühendada argist ja müütilist maailma.
7. detsembril 1999 Tallinnas toimunud konverentsi "Eesti lähiajaloo metodoloogilisi probleeme" materjalid.
Sisukord:
- Saateks
- Pertti Grönholm "Jutustus ja argumentatsioon. Diskursianalüüs nukogude ajalookirjutuse kriitilises lähivaates"
- Kalervo Hovi "Rahvusvaheliste suhete ajaloo metodoloogiast"
- Kalev Katus "Neli kildu rahvastikuteaduse metodoloogiast"
- Anu Mai Kõll "Majandusajaloo metodoloogiast"
- Priit Pirsko "Arhiivinduse metodoloogilisi sõlmküsimusi, eriti lähiajaloo kontekstis"
- Enn Tarvel "Ajaloolase analüüsist"
- Nimeregister
Autori kolmas luulekogu ("Baile Átha Cliath", 2005 ja "Kaktuste puiestee", 2007) annab tunnistust tema luule teisenemisest ja seda ka vormilisest küljest. Eelmiste kogudega võrreldes on vähenenud kirjanduslike allusioonide ning impressionistlike looduseelamuste osakaal, suurenenud urbanistlike mitmetähenduslike motiivide kasutamine. Emakeele ja kirjanduse õpetajana töötades on autorile avatud temast nooremate hingemaailm, nende uued suhtlemismoodused ja sellega seotud kõrvalnähtused. Endiseks on aga jäänud autori luulekeele helgus, värsi kergus ning elegantsus.
Raamat käsitleb algoritme ja andmestruktuure, sh algoritmi ajaline keerukus, andmestruktuuride realiseerimine, sorteerimine, sõnetöötlus, graafitöötlus, algoritme planimeetriast ja algoritmi korrektsus.
Vaimuka satiiri ja musta huumoriga kirjutatud romaan loob äraspidise pildi 1920. aastate Inglismaast, kujutades seda kõige veidrama tüüpidegalerii kaudu. Peategelane, ausameelne noormees Paul Pennyfeather, satub kummalisse kolkakooli, luksuslikesse salongidesse ja vanglatrellide taha. Õnneks kehtib temagi käekäigu kohta ütlus: lõpp hea, kõik hea.
Romaan peamiselt ühe karakteri kujunemisest, mis on tihedalt seotud ajastu ühiskondliku elu iseärasustega ning kasvab laia kandepinnaga sotsiaalseks üldistuseks, ajajärgu keerukate ja vastuoluliste tingimuste läbivalgustuseks. Paul Kuusbergi on peetud 1960. aastatel Eestis ilmunud algupärase kirjanduse tugevaimaks prosaistiks ja tema „Andres Lapeteuse juhtumit“ (1963) ekstraklassi romaaniks. Teose peategelane on Teises maailmasõjas punaväes võidelnud kommunist ning autor vaatleb, milliseks kujunes tema käekäik sõjajärgses Eesti NSVs. Selleks kasutab Kuusberg oskuslikult eri ajaplaane, nii et romaani uudne kompositsioon äratas tähelepanu kohe pärast ilmumist. Ka sisus on laiem haare kui Nõukogude kirjanduses varem tavaks oli olnud. Kuusberg puudutab näiteks kommunistliku partei siserepressioone ja muid keerulisi inimsuhteid ajal, mil ametlik ideoloogia mõõtis enam-vähem kõike nn klassipositsioonilt. Romaanile anti 1965. aastal Nõukogude Eesti preemia ja 1966. aastal valmis teose põhjal Grigori Kormanovi menukas film „Mis juhtus Andres Lapeteusega?“. Veendunud kommunistina ja sovetliku nomenklatuuri liikmena oli Kuusbergil ehk ka lihtsam lähiajaloost kirjutada kui teistel.
Paul Kuusberg (1916–2003) sündis Tallinna töölisperekonnas, osales 1940. aasta sündmustes ametiühingutegelasena riigikukutajate poolel, astus samal aastal kommunistlikku parteisse, kuulus 1941 kurikuulsasse hävituspataljoni, oli hiljem Eesti laskurkorpuses politruk ehk poliitjuht, lõpetas 1958 NLKP kõrgema parteikooli ja oli 1960–1986 EKP Keskkomitee liige. Ta oli ka Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse sekretär ja aastail 1976–1983 selle esimees, 1957–1976 (vaheajaga) ajakirja Looming peatoimetaja.
Österlenis on südasuvi ja Degeberga suur antiigilaat hakkab hoogu sisse saama, kuid väravad on vaevalt lahti tehtud, kui külastajaid vapustab kurikuulsa antiigikaupmehe jõhker mõrv. Kriminaalkomissar Peter Vinston kavatseb peagi Stockholmi naasta, sellest hoolimata segatakse teda keerulisse uurimisse. Tema kolleeg Tove Esping näeb Simrishamni politseis oma positsiooni hoidmiseks kõvasti vaeva, Vinstoni sekkumisse ei suhtu ta seepärast ülearu rõõmsalt. Sel ajal, kui kummaline paar mõrva uurib, valmistub kogukond antiigisaate salvestuseks Gärsnäsi lossis. Vinston ja Esping taipavad peagi, et antiigimaailm kubiseb ekstsentrilistest inimestest, vanadest konfliktidest ja erakordselt raskesti lahendatavatest mõistatustest. Küsimus on vaid selles, kes on valmis eriti hinnalise eseme nimel tapma.
„Antiigikaupmehe surm“ on Anders de la Motte ja Måns Nilssoni kiidetud krimisarja „Österleni mõrvad“ teine osa. Sarja esimene raamat „Maakleri surm“ ilmus 2021. aastal ja võeti lugejate poolt väga soojalt vastu.
Anu Raud ei ole mitte ainult professionaalne tekstiilikunstnik ja tunnustatud pedagoog, vaid ka kirjanik, publitsist, etnograaf, rahvakunsti väsimatu tutvustaja, eesti rahva ja tema tuleviku pärast muretsev, Heimtali muuseumi ja oma Kääriku käsitöötalu armastav ja nende eest hoolitsev perenaine. Siin jutustatakse Anu Raua hingestatud vaipadest, tema õpilastest, Heimtalist, näitustest, autasudest ning tuuakse ära katkeid tema kirjatöödest.
Üheksakümnendatel aastatel, mis kogu senise elu pea peale pööravad, saab elumehest ärimees. Senitundmatus olelusvõitluses leiab peategelane kogemata kuldvõtmekese, mis avab talle ukse kapitalistliku heaoluühiskonna hüvede juurde. Kuid edu ja armastus panevad pea pööritama, üksiküritaja individualism viib sotsiaalsete rollide hävimisele, perekond puruneb ning otsustav katse kindlustatud mehena rahusadamasse jõuda ei taha õnnestuda. Rantjeepõli toob kaasa uued probleemid, igatsetud maaelu idüllist pole jälgegi.
„Ärimees“ on järg raamatutele „Mängumees“ ja „Elumees“. See on osa Mihkel Tiksi raamatusarjast „Poiss sai 50“, mis sai 2010. aasta Tänapäeva romaanivõistlusel eripreemia.
Kahe noore kirgliku õllesõbrast šotlase asutatud BrewDogi pruulikoda on käivitanud käsitööõllerevolutsiooni, kirjutanud end rekordiraamatutesse ja loonud täiesti uue viisi äri teha. BrewDogi kaasasutaja James Watt villib raamatusse oma edu kvintessentsi. Alates rahandustarkustest (jahi iga senti) kuni turunduseni (su äri veab kampaania, mitte toode) – siit leiad anarhistliku, asendamatu juhendi, kuidas enda kehtestatud tingimustel edu saavutada.
Herbert Wellsi tuntakse peamiselt ulmeromaanide ("Ajamasin", "Nähtamatu", "Maailmade sõda" jt) ning teravapilguliste publitsistikateoste autorina. Kuid Wells on kirjutanud ka võluvaid armastusromaane. "Armastus ja härra Lewisham" on haarav jutustus kahe noore inglase liigutavast armuloost. Esimesest pilgust süttinud kirg ei kustu heitlustes eluraskustega, kus lootusehetked vahelduvad kriisidega. Eneseotsingute ja eneseteostuse käänulisel teel õpivad noored armastajad teineteist ja maailma paremini mõistma ning leiavad oma õnne. Teoses on rohkesti mõnusat inglise huumorit ning tänapäeval nii haruldast julget elujaatust.
Hilises keskeas Ateena politseiuurijast on tänu valusatele isiklikele kogemustele saanud armukadeduse ekspert. Kui Kalymnose saarelt tuleb teade kaljuronijast saksa turisti kadumisest, kutsutakse mõrvarühmast kohale just tema, et ta otsustaks, kas tegemist on mõrvarliku armukadedusega. Taksojuht leiab taksofirma omaniku autost oma naise pärlkõrvarõnga. Mismoodi see sinna sattus? Asi on enam kui selge. Kaunis noor naine, kes lendab New Yorgist Londonisse, on otsustanud mehe üleaisalöömise tõttu eluga lõpparve teha. Otsust enam tagasi võtta ei saa. Aga kes on tema kõrval istuv ääretult sümpaatne mees?
„Armukadeduse eksperdi“ lugudes on luubi all kõige tugevamad inimlikud tunded. Klassikalises stiilis kirjeldab Nesbø kire, truudusemurdmise ja kiivuse surmavaid tagajärgi. „Jo Nesbø „Armukadeduse eksperdi“ lood on tabavad ja põnevalt jutustatud. Esmaklassiline meelelahutus.“ – Leif Ekle, NRK kirjanduskriitik
Loovinimestest abielupaar, naine kunstnik ja mees kirjanik, kutsutakse TV-saatesse "Avalikult abielust" rääkima oma 43-aastasest kooselust. Siit saab alguse kuuekümnendate põlvkonna lugu, kus autorit huvitavad eelkõige vastuolulised hingeseisundid ja kahe tugeva isiksuse kooselu peenemad nüansid ning seda kõike vaadeldakse idabloki ajalooliselt keeruliste aegade taustal. TV-saade, kus on vanapaari räägituga meelevaldselt ringi käidud, tekitab peategelastes pingeid ja konflikte. Vanad haavad kistakse lahti ja ühtäkki pole miski enam endine ...
Mõistega "baltisakslane" tähistatakse Eestis ja Lätis elanud saksakeelseid inimesi. Laiemalt tuli see sõna kasutusele alles 20. sajandi algul, kuid sellegipoolest käsitletakse baltisakslastena ka siinmail varasemal ajal elanud sakslasi.
Baltisakslased kujutasid endast eestlaste kõrval ja nendega koos elanud saksa keelt kõnelnud inimrühma oma kultuuri ja saatusega.
Käesolev kataloog praotab ukse Eesti muuseumides leiduva rikkaliku baltisaksa kultuuripärandi juurde. Esemete valikul on keskendutud baltisaksluse kõrgajale 18.-19. sajandile ja 20. sajandi algusele.
Leonid Brežnevi nimega on seotud terve ajastu Nõukogude riigi ajaloos, mis järgnes Nikita Hruštšovi voluntaristlikule valitsemisajale. Autor jälgib Brežnevi elukäiku, tema tõusude ja mõõnadega kujunemislugu ning saamist NLKP peasekretäriks, faktiliselt kogu NSV Liidu ainuvalitsejaks, aga ka tema vaimset ja füüsilist kuhtumist. Meie eest käib läbi möödunud sajandi teise poole nõukogude partei- ja riigitegelaste kirev plejaad, näeme, kuidas nad tegid karjääri ja milline võimuvõitlus nende vahel käis, millised olid nende elutingimused.
Mletšin on harutanud meie jaoks lahti kommunistliku partei ja ühtlasi riigi võimustruktuuride toimimise mehhanismi, millest vanematel inimestel ju oma kogemuste najal mingi ettekujutus oli, noorematele on aga täiesti tundmatu. Pealegi näitab autor meile seda süsteemi seestpoolt ja detailides, mis nõukogude tavakodanikule oli mõistagi kättesaamatu.
Ajakirjaniku ja kirjaniku Leonid Mletšini (s. 1957) nimi ei ole meie lugejale võõras, tema kahe raamatu "Välisministrid. Romantikud ja küünikud" ning "KGB. Riiklike julgeoleku organite esimehed. Paljastatud saladused" tõlked eesti keelde on tõsist huvi äratanud.
17 novellist koosnev kogu, kuhu, nagu pealkirigi ütleb, on valitud novellid daamidest, kes saatuse dirigendikepi all 3/4 taktis valssi tantsivad.
Sissejuhatus
Seni ilmunust
Kunstist ja kunstikäsitusest 19. sajandi lõpuaastail
Kunstist ja kunstikäsitusest aastail 1900-1914 Kunstist ja kunstikäsitusest aastail 1914-1916
Lõpetuseks Über die estnische Kunst und Kunstauffassung seit der Jahrhundertwende bis 1916 Register