.png)
Tooted
Oscar Wilde´i romaan ''Dorian Gray portree'' on lugu moekast noormehest, kes müüb oma hinge igavese nooruse ja ilu saavutamiseks, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde´ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal 1890 märgatava skandaali. Wilde´i süüdistati ''Dorian Gray portree'' tõttu dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.
"Hälin ja raev" on William Harrison Faulkneri neljas romaan. Ei ole teada selle raamatu inkubatsiooniperioodi pikkust, mis või kesta mitmeid aastaid, küll aga on andmeid, et käsikiri valmis kuuekuulise pingelise töötamise järel 1928. aastal. See oli raske ajajärk noore kirjaniku elus: kaks esimest romaani olid talle väga vähe sisse toonud, kolmanda avaldamislepingu tühistas kirjastus. Laua taha istudes loobus kirjanik, nagu ta hiljem ise tunnistas, igasugusest muretsemisest selle pärast, kas töö kirjastajatele meeldib või ei, ta lihtsalt kirjutas, kirjutas "südameverega", pani sellesse iseenda. Ja küllap just sellepärast saigi käesolevast teosest kirjaniku lemmik - raamat, mis "valmistas mulle kõige suuremaid hingepiinu", mille vastu "mul on kõige hellemad tunded". Romaan ilmus 1929. aasta oktoobris neljaosalisena. Aga ka pärast trükivalguse nägemist elas romaan kirjaniku meeles edasi ja "endiselt elav, kasvas ning muutus".
Silmapaistva tšehhi kirjaniku Karel Caperki poolt kirja pandud neli lühiromaani kujutavad endast kõige lihtsamas, kõigr tavalisemana näivas inimeses peituvate inimlike väärtuste sügavat psühholoogilist analüüsi.
"Elust vanglas võib ju tõesti ka teisiti mõelda," ütles vürst. "Ma kuulsin ühe mehe jutustust, kes oli oma kaksteist aastat vanglas istunud; see oli ka minu professori patsient ja ravis end tema juures. Tal käis langetõbi peal, ta oli aeg-ajalt rahutu, nuttis ja katsus kord ennast tappagi. Tema elu vanglas oli väga kurb, uskuge mind, aga muidugi mitte kopikaline." Tema ainsateks kaaslasteks olid ämblik ja üks puuvibalik, mis oli akna all kasvama hakanud… Aga ma jutustan teile parem oma mullusest kohtumisest ühe teise mehega. See on iseendast väga kummaline juhtum – kummaline selle poolest, et sellist asja tuleb väga harva ette. See mees viidi kord ühes teistega tapalavale ja talle loeti ette surmaotsus, mahalaskmine poliitilise kuriteo eest. Paarikümne minuti pärast loeti ette ka armuandmise otsus ja määrati teine karistusmäär; kuid kahe otsuse vahepeal, kahekümne minuti või igal juhul veerand tunni kestel, elas ta kindlas teadmises, et ta mõne minuti pärast on järsku surnud.
Ma kuulasin iga kord hirmsa põnevusega, kui ta oma tolleaegseid muljeid meelde tuletas, ja hakkasin mitu korda temalt ise neid üle pärima. Ta mäletas kõike erakordse selgusega ja rääkis, et ta nendest minutitest iial midagi ei unusta. Paarikümne sammu kaugusel tapalavast, mille ääres seisid sõdurid ja rahvas, oli maa sisse kaevatud kolm posti, sest kurjategijaid oli mitu. Kolm esimest viidi postide juurde, seoti nende külge kinni, aeti neile surirüü (valge pikk ürp) selga ja tõmmati valge kott üle silmade, et nad püsse ei näeks; siis rivistus iga posti ette mõnemeheline sõdurite rühm.»
Magister Ludi Josef Knechti eluloo kirjeldamise katse koos Knechti järelejäänud kirjatöödega. Hermann Hesse peateose «Klaaspärlimäng» idee ja kirjutamise algus langevad 1931. aastasse, aega vahetult enne natsismi võimuletulekut Saksamaal. Kui see enam kui kümme aastat hiljem lõplikul kujul valmis, oli selles omapärases kultuurireligioosses liturgias leidnud poeetilise teostuse inimvaimu põlisemaid unistusi kõikeväljendavast keelest, romantikute soovunelm teaduse ja luule sünteesist. Josef Knechti fiktiivne elukäik ja järelejäänud kirjatööd on küll vormilt nagu iga teine omasugune, kuid aja jooksul on just sellest kujunenud kultusteos, 20. sajandi vaimse ajaloo lahutamatu osa.
Tuntud jaapani kirjaniku (1899-1972), Nobeli preemia laureaadi (1968) psühholoogiline romaan (1953), mille peategelane on ametnikust perekonnaisa, kes vaeb elu loojangupäevil mõttes minevikku ja selle seoseid olevikuga.
XIX sajandi ameerika kirjandus andis maailmakirjanduse varasalve terve rea suurkujusid. Üheks nimekamaks neist on kahtlemata Herman Melville. 1851. a. ilmus suur allegooriline romaan «Moby Dick», mis tollal ei leidnud lugejate hulgas kõlapinda. Praegu peetakse seda üheks silmapaistvamaks romaaniks ameerika kirjanduses. See on meisterlikult loodud allegooria vaalapüüdjate elust. Suurepäraselt on autor kujutanud inimese ürgset võitlust loodusega.
"Suits" (1867) ja "Uudismaa" (1877), suure vene kirjaniku viimased romaanid, mis kujutavad endast otsest reageeringut tsaari-Venemaal pärast 1861. a. reformi valitsenud olukorrale, erinevad tema varasematest teostest ulatuslikuma publitsistika ja satiiri kasutamisega.
Suure prantsuse psühholoogilise realisti 1913. aastal ilmunud romaan kuulub sarja "Kadunud aega otsimas", mis hõlmab kogu autori romaanitoodangut nagu Balzaci "Inimlik komöödiagi".
"Tundekasvatus" on kriitilise realismi suurmeistri Gustave Flaubert'i viimane lõpetatud ning tema eluajal ilmunud romaan avab uue tahu kirjaniku loomingus, mida eesti lugeja tunneb seni vaid "Madame Bovary", "Salambo" ja "Kolme loo" vägagi eri aegadel ilmunud tõlgete kaudu.
"Tundekasvatus" on kujunemisromaan, "ühe noormehe lugu", nagu alapealkirjast loeme, kuid Flaubert'i sule all omandab Fréderic Moreau saatus palju laiema ning sügavama tähenduse. Selles teoses analüüsib ta terve oma põlvkonna elutunde kujunemist. Nagu varem Stendhali ja Balzaci kangelased, nii tulevad ka 1840-ndail aastail provintsist Pariisi noored mehed suurte lootuste ja romantiliste unistustega kuulsusest, suurest armastusest, kunstiloomingust, võimust ja rikkusest, kuid ei saavuta ei edu ega hukku ka kangelaslikus võitluses. Elu purustab tahtejõuetute unistajate romantilised illusioonid ja teeb neist üsna tavalised korralikud kodanikud.
Nimeka inglise naiskirjaniku ainuke romaan (1847). Teos käsitleb Victoria-aegse inglise maa-aadli elu Yorkshire sünge ja metsiku nõmmemaa taustal. Peategelane Heathcliff, lapsena üleskorjatud mustlaspoiss, kes on tunda saanud põlgust ja alandust, maksab täiskasvanuks saades kätte kõige, eeskätt aga purustatud armastuse eest, halastamata järgmisele põlvelegi. Romaani iseloomustab hingeliste seisundite kirjeldamise intensiivsus, tunnete kirglikkus. Erilise ilme annab talle realistlike piltide põimumine üleloomulike elementide ning müstikaga.
Italo Svevo on itaalia romaanikirjanik ja novellist, psühhoanalüütilise romaani esindaja, kes juba möödunud sajandi lõpul oma esimeses romaanis "Üks elu" kasutas sisemonoloogi tehnikat. Sõbrustas 1904. aastast alates James Joyce'iga, kes ongi õieti tema avastaja. Maailmakuulsuse tõi Svevole tema kolmas romaan, autobiograafiliste sugemetega "Zeno südametunnistus" (1923). See on läbilõikeinimese pihtimus oma argielust, tema psüühika täpne ja meisterlik kirjeldus, mida iseloomustab autori eneseirooniline lähenemine.